Andsin hommikul elu esimese prantuse keele tunni. Olen alates tänasest õpetaja. „0,1545 kohaga,” nagu selgub mu töölepingust. Iga reede kaheksast kolmeni valgustan ma tulevasi kokkasid, kelnereid ja reisikorraldajaid, kuidas õigesti hääldada croissanti ja Louvre’it, kuidas en français lauas tellimust võtta ja mis asi see TGV ikkagi tegelikult on.
Klassi eest vaadates on maailm ikka erinev küll. Hilinejad on häirivad (usun siiski, et minu õppejõud on hilinemistele immuunsed), kõik „mõjuvad põhjused” on läbinähtavad ja kui juba kolmandat korda midagi seletama pead, siis ega ei mõtle küll, et „see on normaalne, nad alles alustavad ju”, pigem ikka „lambad”. Aga see mini-führerlik mõnu sellest, kuidas kõik kooris sinu järgi kordavad "bonjour", ilma et nad isegi veel teaksid, mida see tähendab – bitchin’ ! Peale esimese tunni lõppu nägin igas oma „kolleegis” kapi-diktaatorit või kapi-maailmaparandajat, isegi oma 82-aastases maiustuste valmistamist õpetavas lauanaabris. Olen valgustet nüüd.
Backstage. Minu suureks üllatuseks leidsin õpetajate toast oodatud piiritu võimu asemel eest hoopis täpselt selle sama mõttetu korra, mille omal ajal õpilasena klassiruumist: pidin täna direktorile kirjalikult esitama mõjuva põhjuse, miks ma puudun järgmisel nädalal toimuvalt õpetajate ühisväljasõidult sanatooriumisse (kahtlesin pikalt „tervislike” ja „koduste põhjuste” vahel, kuni valisin siiski „akadeemilise koormuse”), rääkimata sellest, et terve päev käis õpetajate toas äge arutlus selle üle, kes kelle kõrval bussis istub. Ja muideks: kui lubatud normist rohkem paljundada, tuleb direktorile kirjutada seletuskiri.
Nagu „Päästja koolikell” kõrvalosatäitja vaatenurgast.
1 kommentaar:
nii et 'karjäärimõrva' mõtted ikka kehtivad veel?
Postita kommentaar