lumme tuisand teed, taevast liiga kiirelt alla tuhisev rõve ollus, mis nägu kõrvetab ja lõpuks ta ongi siin - mu armas kooliuks, mis päästab selle mäsleva tuule eest. huuuhhh... jõudsin õigeks ajaks(nüüd saab juba KAHE käe näppudel neid kordi üles lugeda, kui õigeks ajaks olen kuhugi jõudnud). Trepist üles, veel üks korrus ja veel üks ja seal nad ongi - mu perversselt naeratavad üheteistkümnendikud. Sisenen koos nende vana õpetajaga(kas see ongi uus õps... )
nii, kursuse reeglid on järgmised(alustama peab karmilt-ründa enne, kui sind rünnatakse) ja nad kirjutavad, vaguralt:)
nii nüüd rääkige mulle oma vaheajast - rahulolematu sumin - pole hullu, küsige, kui mingit sõna ei tea. ja oh üllatust, mu plaan õnnestus, nad räägivad(raamatukogu asuma, aga siiski räägivad). kõik on ideaalne kuni hetkeni, kui tüdruk tagantreast tahab teada, kuidas on prantsuse keeles surnuaed! püha müristus(mis jõuluvaheaeg see veel selline on!?!!) - ja mind on äkitselt tabanud totaalne mälukaotus. greiv... ei see on anglitsism, mmmmmmmmm... no täileik tühjus ja laual vedeleb ainult prantsuse-eesti sõnaraamat... räägin neile midagi žanris pea-pole-prügikast-kasutage-sõnaraamatut ja tutvustan vajalikke väljendeid jõulude teemal ja tund ongi läbi, huuuhhh, poldki nii hull ja ehk olen ka mingi autoriteedi formeerinud:)
voila mes puces;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar