vahepeal on igast mõtteid olnud, aga need on kirja panemata jäänud ja siis paratamatult ununenud. liiga palju eksameid, vaeva ja pisaraid on viimastel päevadel kogeda saanud. müstika, kuidas justkui juba täiskasvanud inimesed tahavad viieaastaseina käituda. kuidas valus tomp tekkis südame kohale, kui piia kõik oma killavoori lugematutesse kottidesse surus, ja tõdemus, et ÜLIkool on mu teine kodu, minuni jõudis, kui kõigi lemmikõppejõud mu ahastuse hetkel oma rinna naale surus ja ütles, et kõik on tegelikult korras.
need neli aastat, ja iseäranis see viimane, on olnud tõeline kehastus olemise talumatust kergusest. parim viis vältimaks olemise absurdi, on minna ülikooli ja näha nelja-viie aasta jooksul kõvasti vaeva, et saaks ometi suureks, et saaks ometi PÄRIS töökoha. ja siis, jõuab see totaalse mõttetuse tunne kiiremini kui hägus silmapilk kohale ja ei jäta teid enam maha. sest tegelikult mingit eesmärki polegi, ei saagi olla; aga mu haiglane aju otsib, millegipärast on tal vaja mingit tugipunkti, mingit loogikat ning ta otsustab selle leida eesmärgipärasuses. natuke veel ja mu keskooli lõpus seatud eesmärk ongi käes, kuid nüüd tundub see sama oluline ja huvitav kui uus paar sokke. ja tegelikult on mul täna väga hea tuju, see ei tule mingist hetkeemotsioonist või tomatiplekist keset valget kleiti. tegelikult olen alati seda arvanud, lihtsalt nüüd pean sellega taas silmitsi seisma, sest eesmärk hakkab täituma ning nüüd oleks vaja uusi välispoliitilisi suundi. ometi ei mõista täpselt milleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar