klassis üürgavad üksteise järel "ne me quitte pas", "quand on n´a que l´amour" ja "l´amour éternel". üheteistkümnes kihistab naerda, mõni on tagasihoidlikum ja piirdub muigega. quel bonheur, see on perversse prantsuse kultuuri killukese kohtumine eesti kooliõpilastega. kõik on rahul - väljas helendab kriiskavalt valge lumi, klassis kõlab jaques brel ja kõrvus kordab kui kaja - nädalalõpp, nääädalaaalõppp, juhuuuuu. mis sest, et see on täis suguvõsa sünnipäevu ning lõputut nõude kappidesse ladumist ja tuhandeid kontrollimata kodutöid. mis sest, et õues on ikka veeeeeeel niiii rõvedalt külm. mis sest, et pean järgmised KAKS JA POOL TUNDI oma elust veetma sebe bussis. sest, et , sest, et - kui jaques kuulutab võidukalt "les flamands, les flamands... les flamaaaaands ne sourient pas quand ils dansent" ja viiendik kordab juba kümnendat korda õpetaja küsimusele "mida tähendab - the table is on the floor?" põrand on laua all, põrand on laua all... nagu vanaisa vanad püksid.
:p
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar