Olen ikka veel siin. Tööl.
"Teeme vaheaja ka?" küsib Stas minult esimese loengu lõpus. "Mis vaheaja?! Конец будет!" vastan mina täiesti hingepõhjani šokeerituna, et minu vene keelt emakeelena kõnelevad kokandusõpilased ei taha koju minna. "Конец, noh. We've finished," kordan närviliselt erinevates keeltes. Keegi ei liiguta. Vehin kätega, näitan ust - ei midagi. Peale mitmeminutilist üldist segadust mu jüngrid siiski lepivad paratamatusega ja lahkuvad. Reaalsus on karm, putain de merde.
9.50 hakkab teine loeng, aga kedagi ei ole. Ega tule. Olen klassis täiesti üksi, mõttes kõlab Team America saundträkilt "I'm so ronery", mis märkamatult läheb üle "Pearl Harboriks" (laulust kirjutan, mitte filmist, eks). Tühjad pingiread ja hall taevas. Vaikselt-vaikselt saabub selgus siiski: alates 1. märtsist kehtib uus tunniplaan, kokapoisid kaks loengut järjest... Jee, beibi.
Nagu eelnevast järeldub. nägin eile lõpuks Team America ära - täpselt nagu Thunderbirds, ainult et tunduvalt humoorikamas võtmes ja kordi parem saundträkk. Mäletate ikka seda 1960ndate nukuseriaali, eks? Anyone? Anyone?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar