lasen leigel augustivihmal mööda laupa asfaldile lähemale libiseda
tunnen rõõmu selle lihtsusest
ei taha suureks kasvada, ei taha seda raskust oma õlgadele
ei taha meestele meeldida, ei taha näha sädet nende silmis
ei taha toita nende keskpärast fantaasiat
ei taha enam kunagi midagi klaarida, ega selgeks rääkida
tahan olla ise, vastutustundetu ja vaba
ei taha asju, ega plaane
see olen mina, kolmteist ja pool, kirju taeva all keset vikerkaart
sel hetkel kui kõik liigub uueks vana retsepti järgi
paistab, et vaid mulle ei meeldi see uus ja eelnevatele tuttav pastill
joonistan oma mustrit, küll kõik, mis mulle vaja, sinna mahub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar