istun tööl, sajab vihma, jälle. kirjutasin valmis ministri käskkirja ja tundsin end noorema ja lollimana kui kunagi varem. tööle võib ju kandideerida ja tööle saada, aga töövestlusel tekitatud imagot on ikka väga raske ülal hoida kui kangesti tahaks hoopis õue ja ükskõik kuhu mujale. paigal püsimine tundub sama võimatu kui 9-aastasena pärnusse bussiga sõites.
ja siis mõtlesin
mihkel sõitis ära ja lennujaama ei jõudnudki, kuigi üritasin (tänud tallinna bussikorraldusele). ja jäidki viimased sõnad ütlemata. kui palju kordi veel mõtled, et ütlen siis, eks näis, küll jõuab. kui palju kordi veel tuleb öelda head aega. kurvastada siis kui kõik on veel hästi ning mõtlemata edasi rutata siis kui kõik on juba teisiti. vaatame vaid tulevikku ja vahel harvem minevikku, suutmata tegelikult olla selles olevikus, milles oleme terve elu.
1 kommentaar:
Pole midagi. Kas unustasin oelda, et ma ei soovinud, et lennujaama ara saatma tuldaks? Ning arvestades meie eluviise ning empiiriliselt kogemusest jareldades ei jaa see paris kindlasti viimaseks lahkumiseks. Peale koige varsti tagasi.
Postita kommentaar