päike paistab teravalt silma, kui ringutan vastu mõnusalt laisale veebruari lõpu pärastlõunale, meel on jälle ergas ja nohu on lännu - oleksin justkui sajaaastasest painavast unest ärganud. muahhhti - elu on ilus. õue ei viitsi end sellegi poolest vedada - seal on lihtsalt liiga, lausa ebainimlikult, külm ja patriotismi ei tunne täna endas ka kahetsusväärsel kombel tekkivat, kuigi oleks soovitav. aga, mis sest, lahe on ikkagi ja uskuge mind, küll see kevad ka kohale jõuab(laura kuulutab juba oktoobrist saadik peatselt saabuvat rannahooaega - jäägem pingsalt ootele)<:
seniks, aga laisklen õeraasuga telku ees komme süües ja loodan, et suve tulekuks veel uksest välja mahun:)
kallid:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar