Käisin nädalavahetusel rabas. pidasime sünnpäeva eemal kõigest ja tundsin esimest korda üle väga pika aja, et puhkan. mõistsin, et olen nii ära urbaniseerunud ja nii meeletult "aktiivne", et rahulikult olla ja 100% puhata tegelikult ei oskagi. kui varem ei suutnud mõista tüüpilist Lääne inimest, kes peab hullult eksootiliseks puhkust metsas, ilma kõigi mugavusteta onnis, siis nüüd olen endalegi märkamatult ise samasuguseks muutunud. viibisin 36 h vanarahva muinasjutus ja nautisin iga hetke sellest nii põhjalikult, et unustasin oma igapäeva reaalsuse hoopis ning suur oli minu üllatus, kui leidsin end pühapäeva õhtul taas oma linnakorteris. aknast välja vaadates kangastus vastasmaja tulede asemel järve taustal turbaraba ja körendikud männid tuules kohisemas...
ilus, ilus, ilus on maa - oleks vaid rohkem tarkust, et aega võtta ja sellest osa saada
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar