mäslev hing.
püüan teda vaigistada. üritan teda veenda end millegi või kellegagi siduma, sest siis vaibuks ometi see torm. aga ta ei kuula sõna, ta tahab ise olla ja mitte tunda neid tundeid, mida kogu ümbritsev maailm talle omistada tahab ja vägivaldselt omistab.
mulle tundub, et pean ehk jälle kohvri pakkima ja kaugele sõitma, et oma hingele seda õiget toitu pakkuda, et anda talle seda, mis erutab, elus hoiab ja liikuma paneb.
uskusin naiivselt, et võin naasta. tagasi. siia. ja elada mulle kandikul pakutud elu, mis võiks näida imelise muinasjutuna, kuid see hirmutas mind ja ma tahtsin hoopis kaugemale ära. eemale sinu eest, sinu, kes sa oled mu armastus. ometi veenis miski mind tagasi tulema, mingi kauge mälestus lapsepõlvest........
ja ma tulin. ja nägin sind. ja nägin oma siinset elu. ja üritasin end sellesse sobitada, aga see oli nagu kaks numbrit liiga väike kleit ja mida rohkem ma proovisin, seda raskem see oli,kuni ühel hommikul polnud enam midagi öelda.
üritasin asendada Seda Midagi kõiksugu ühiskondlike tegevustega ja kuigi algul oli huvitav, pidin peagi märkama, et see pole see, pole see, pole see. miski, ega keski ei suuda mind enam jäägitult paeluda ning ma mõistan nüüd, et see mis puudu jäi, polnud sinust, vaid see olen mina, kes ei suuda enam siia maailma ära mahtuda. ning mind kõikjale jälitav piiritu rahu tuleb tundest, et miski siin pole jääv
tere hommikust eestimaa ;)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar