vöi öigemini utoopiad, köik need illusioonid, mis meid sünnist saadik saadavad - illusioon kunagi saabuvast töest, suurest edust, töelisest armastusest ja önnelikust löpust. sest, mis on see önnelik löpp - cum laude diplom vöi juba kolm aastat kestnud armastus? kui elu on pidev evolutsioon, kus köik muutub, siis ainus reaalne löpp on surm, aga kas surma kohta saab öelda, et see on önnelik vöi önnetu. samuti on köigi teiste utoopiatega - pole üleüldist töde vöi absoluutset edu vöi töelist armastust, sest pole olemas igikestvaid seisundeid ja väärtusi. enamik meist on mingil hetkel edukas vöi armastatud vöi arvab köiksust möistvat, kuid see vöib möne hetkega kardinaalselt muutuda.
köige suurem illusioon on vast möte, millestki püsivast, kestvast ja kindlast. see illusioon saadab köiki teisi. millegipärast otsib inimene, vähemasti mingil hetkel, kindlust, mis jääks kestma. tundub rumal ja möttetu otsida midagi, mida pole olemas, midagi, mis inimmaailmas pole saavutatav kuna inimene ise on püsimatu. ja ometi me püüdleme selle poole, kasvöi näiliselt. lihtsam oleks ju sellest totrast püüdlusest lahti lasta ja lihtsalt vooluga kaasa minna. kuid inimene ei suuda, miski närib teda pidevalt, mingi väike hääl sisemuses, mis ei anna rahu, isegi siis kui on saavutatud näiline rahulolu, isegi siis on tune, et midagi on puudu. ja nii ta löhubki oma turvalise idülli ning asub siis seda jälle otsima, et hävitustööga otsast peale alata. seda köike millegi ülimuslikut hea ja püsiva nimel.
ilusat teist adventi:)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar