Mõnikord kestavad jõulud kauem. Lapsed avasid täna viimased kuuse alla jäänud pakid ning minagi ei jäänud ilma. Tet maros tõi mulle uue talvise ilmastikukindla jooksuvarustuse. Nüüd peab leidma muid põhjuseid jooksma mitte minemiseks kui kehv suusailm. Uued tossud meenutavad lamellrehve ning jooksuülikond paindub nagu retuus ning peab tuult ja muud taevast langevat sodi nagu tõeline soomuk. Ma armastan tootearendust ja materjaliteadust. See on tõeliselt imeline, eriti see viimane. Muidu käiksime meie võluvas talves ja kevades tänaseni vettinud raskete mantlite, jopede ja saabastega.
Ühesõnaga, mul on nüüd reaalsed vahendid oma uusaastalubaduse elluviimiseks. No more excuses. Tegelikult on see imeline tunne kui ma kohtun taas niiske asfaldiga ja ... jooksen. Jooksen ilma, et keegi mulle järgi jookseks, mu käe küljes ripuks või üldse minust midagi tahaks. Tänavad on tühjad ja taamal kiirustavad üksikud inimesed koju või tööle või poodi. Igatahes kuhugi tuppa. Kuhugi, kus on teised inimesed. Mina jooksen omaette. Kuulen enda hingamist, tunnen kuidas esimesed higipiisad kulgevad mööda selgroogu allapoole, peatuvad hetkeks ristluudel ja tormavad siis edasi. Ikka allapoole. Gravitatsioon. Maa tõmbab meid kõiki. Õnneks saab mööda seda edasi joosta. Võib lihtsalt suvalises suunas joosta.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar