feed my soul

... oli silt riia radisson sas standard klassi numbritoas nr 738. sildi riputamisel numbritoa uksele vaatega kordiori võis järgmisel hommikul saada otse voodisse mune, kohvi ja peekonit. restoranis oma hinge toites oli valik aga tunduvalt rikkalikum. nüüd olen siis ka radissonis ööbinud. teekohviku asemel külastasin raudteemuuseumi, kus pakuti ohtralt tikuvõleibu ja -koogikesi ning veini. avastades end üdini maskuliinsest seltskonnast ainsa feminiinse saarekesena juba mitmendat tundi malbelt naeratamas tundsin tülgastust. tüdimust. sest ometi ju ei räägitud millestki olulisest. kamp eesti teatud ringkonna tegijaid isaseid oli kogunenud riiga, et omavahel sotsialiseeruda. minu osa oligi malbelt naeratada. kuni... üks tähtis isane küsis neljaliikmeliselt delegatsioonilt, kuhu minulgi oli au kuuluda, et kes meist siis konverentsil kõne peab. kui minu kolm kolleegi selle peale üksmeelselt mulle otsa vaatasid, tabas tähtsat isast sügav üllatus. naeratasin veel malbemalt ja ütlesin, et üritan oma eksistentsi millegagi õigustada. peale konverentsi tollesama tähtsa isasega ministeeriumis kokku puutudes, tuli ta üsna malbel ilmel mulle tervishoiu probleemkohti selgitama. lahkusime teineteisest lahkes lubaduses koostööd teha.