käisin eile maal ja lasin end nõelu täis toppida. õudselt ajas tatistama ja koeraallergia vastu tekkinud resistentsus on ka kadunud, löristan ja löristan nagu nutune hoor. päike on ka kuidagi näpistama hakkanud; kuid suvalisel ajal üles ärkamine ja rõdul päikese käes tüdimuseni vedelemine on vahelduseks väga meeldiv.
nõelatohtri juures rõõmustas üks maanaine kuidas ta nüüd suudab kohe vägitükke teha ja mägesid liigutada, aga enne ei jaksanud tervet peenartki lõpuni rohida. linnatibi kurtis aga, et kõik on halvasti, mis sest et kõiksugu moodsaid poppe hüvesid nautida saab, miski ei lähe nii nagu tema tahab. mul oli hea meel kui nõelad lõpuks ära võeti ja nina hingamiseks nohust vabastada sain. mõtlesin jälle selle üle kuidas kehtivad ja (pool)kohustuslikud dogmad ei arvesta oma õnnevalemites subjektiivsuse ja variatiivsusega ning kuidas ühiskondlik vms grupisurve võib inimese kiiremini hulluks ajada kui eluaegne ükskongis viibimine. samas, muidu ei saaks need dogmad ju dogmad olla ning kuidas need lapsed siis sünniksid kui meis kõigis juba täna ei kasvataks kohusetunnet järeltulevate põlvede ees.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar