Rääkisin täna õhtul isaga tema murest ja tundub, et suutsin teda lohutada. Ta ütles kuldsed sõnad:"Ja see (inimsuhete jamade lahendamine) ei lähe aja jooksul kergemaks, vaid hoopis elad seda rohkem läbi.".
Aasta algas vanaisa matustega, nüüd on vanatädi suremas, kohtuvaidlus Jaaguga on pooleli. Olen terve aasta teadlikult panustanud inimsuhetesse, olen lahendanud ja ära kuulanud nii tööl kui isiklikus elus ja isal on õigus, see ei lähe kergemaks. Lõpuks on lihtsalt tunne, et poeks paksu teki alla ja magaks saja aastast und. Mis mõtet sellel lahendamisel on kui midagi tegelikult ei lahene, sest inimesed sageli ei taha lahendada. Peaasi, et saaks oma tahtmise, vahet pole mis hinnaga. See on nii väga, väga väsitav. Kas kellegi on rohtu selle vastu? Kuidas sellega ise enda sees toime tulla ja mitte nii väga ära väsida? Selge see, et parim, mis ise teha saad on veel kord selgitada ja siis veel kord ja veel kord. Polegi ju lõpuks vaja kõike "ära lahendada" ja polegi vaja, et kõik mõistaksid. Enda sees on aga rahu ikka vaja. Kui see juhtimiskoolitus suudaks sellele küsimusele vastata, siis võiks selle eest mingi auhinna anda, hingerahu aasta preemia näiteks :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar