kuhu nüüd?

kolisin ema kodust linna piirilt kesklinna, värvisin elus esimest korda lage ja panin tapeeti, sisustasin uut peasa rätikute, totsikute ja pütsikutega, mõtlesin välja kümme uut projekti ja tööd, millega end siduda, unustasin pooliku bacatöö kontorisse tolmu koguma ja andusin puhanud entusiasmiga etervise õigusloomele. sel nädalal tundsin, et midagi on muutunud - entusiasm oli asendunud pettumuse ja raevuga, inimsuhted polnud äkitselt enam need, mis nad olid tundunud olevat ja kaugeltki mitte need, mis nad võiksid olla. ja mina. mina olin ühtäkki rumal, piinatud, väsinud. seda kõike tegin ju ise. ise endale ja teistele. kõik keerleb ümberringi kui aegluubis film. ootan kuni laine pea kohalt ära uhub kõik muremõtted ja hingeärevuse. siis võin piinlemata jätkata seda eluunenägu.