Ma olen nüüd punapea. Jah, punapea. Olen seda sammu aastaid kaalunud ja mulle see tulemus meeldib. Kõlab jaburalt, ma tean, aga minu jaoks on juuksevärv osa minu identiteedist, mistõttu kaalun taolisi muudatusi teinekord tõesti aastaid. Identiteediga ei ole mõtet mõtlematult ringi käia, see tasub kurjalt kätte. Ühesõnaga, olen nüüd punapea. Lisaks mu punasele käekotile paistab nüüdsest eemalt silma ka minu peanupp.
Haigused ja nõrkus hakkavad taanduma, mis tähendab seda, et nüüd algab lõpuks jooksu hooaeg. Kaks kuud hiljem kui planeeritud, kuid ilmselt oli seda vaikselt olemise aega vaja. Tööl "sain puhkuse" juhtimisvastutusest ning hoolimata sellest, et see mind raputas, hoolimata sellest, et segaduste aeg pole veel kaugeltki läbi, on tegelikult hea, et see ei ole enam minu vastutus. Sain eile kolleegilt sõnumi ja minu esimene mõte oli, et mis siis nüüd juhtunud on. Tähelepanelik meeskolleeg oli aga lihtsalt naistepäeva tervituse saatnud. Nii tõsiselt hea oli tunda rõõmu lihtsatest asjadest ja saada aru, et ma võin lahti lasta, murest :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar