marodöörid

kell on 4.05 pühapäeva hommikul. akna taga paistab varajane koidukuma. panen tule põlema, magamisest ei tule enam midagi välja. meel on mõru. vähemalt on helikopter peakohal tiirutamise ära lõpetanud. selleks korraks. vähemalt oli möödunud öö rahulik.

mõnda aega kuulen vaid omaenda hingamist ja käekella tiksumist. siis hakkan kuulma kuidas laululind kõva, kõva häälega vidistab. kuidas ma teda enne ei kuulnud, ta laulab ju nõnda kõvasti, et seda võiks lausa karjumseks nimetada. lähen rõdule ja süütan päeva esimese sigareti ja tunnen, et täna tuleb pikk päev. kuulen teist lindu, kes esimesega võidu uue päeva algust ülevoolava rõõmu ja kõva häälega tervitab.

vastasmaja paaris aknas põleb tuli. mida küll teeb inimeseloom pühapäeva hommikul kell neli? igatahes ei hõiska ta rõõmust, et uus päev on alanud. mida ta siis teeb? põrnitseb arvutiekraani, otsib järgmist uudispommi, loeb kokku vahistatute ja vigastatute arvu ja mõtleb tiblad, raisk. aga mõelge ometi, me oleme nüüd lõpuks päris eurooplased. meil on nüüd ka oma märatsev vähemus. mis sest, et tegemist ei ole ei sõjapõgenike, ega parema töö leidmise lootuses sisserännanute järeltulijatega. oleme uhked oma euroopalikkuse üle ja sõimame kunagiste okupantide järeltulijaid, kellele me ei ole suutnud õpetada oma keelt, ega oma nägemust ajaloost. tunneme ühtekuuluvust NENDE VASTU. aga nemad mässavad, sest nad ei tunne, et nad oleks osa meiest. akende lõhkumine on äärmiselt kahetsusväärne, aga selle käigus liiga selgelt ilmnenud saast on õudu tekitav. tohutult kurb.

mõttetera(d)

kaks head mõtet teisipäevaõhtusest etv kultuurisaatest op:

1. minu oma maailma parim - mitte kollektiivne maailma parim teos, elamus või koht, vaid minu, igaühe enda oma;
2. kohtugem, kui mitte varem, siis järgmisel kohtumisel.

individualistlikud mõtted. ometi rahustavad ja rahulikud. aeg on selline. elu on selline. individualistlik. peamine, et oleks aega ja oleks mõistmist, kasvõi natuke, aga see eest tõelist, õiget, olemuslikku - mõistmist.

comme je t´ai vue pour la première fois

toi, tu est ma joie; toi, tu est ma tristesse. voila. incomprehensible. difficile a endurer. merveilleux une fois que tu est pres de moi. quand tu me laisse entrer. si. quand.

kommunikatsioon

kanal 2 näitas dokumentaali meestest, kelle kaaslasteks on naisekujulised kumminukud. kas teadsite, et kumminukkudele valmistatakse ka erineva kujuga keeli? mehed riietavad, meigivad ja pesevad omi nukke. aga kui üks meestest ütles, et nukk ei talle mitte pelgalt mänguasi ja sugukire rahuldamise objekt, vaid kaaslane; mees kirjeldas kuidas nad hommikuti voodis vedelevad ja üksteisele silma vaatavad, kuidas ta ei talu üksindust ja selleks ongi talle nukk, kes on tema kalju, kellest ta teab alati mida oodata. päris naised ei ole sellised.

teine mees on endale mitu nukku ostnud, sest ühest ei piisa, mis sest et too ilus on. kui ta näeb uut ilusat nukku, siis ta tahab seda ka, juurde.

kolmas mees pidas alguses enese õigustuseks maha loengu, sellest kui õelad ja salakavalad on päris naised ja kui palju parem on seks on nukkudega, sest nukud ei jää rasedaks, ega levita suguhaiguseid.

kolme mehe kokkuvõte nukkudega koos elamisest oli, et elus võiks veel palju hullemini minna - täiesti üksi olemine oleks veel hullem.

olen küll paar korda mõelnud, et jätaks mehed sinnapaika ja ostaks vibraatori, aga mingi justinilik entetement ei lase seda mõtet teoks teha. ju ma pole ka veel 39 aastane ja kehva näonahaga, kuid tundub, et põhjus, miks inimene teisele inimesele asja eelistab, on siiski mujal .
inimesed ei ole kunagi üksteisest aru saanud ja ei hakka kunagi üksteisest aru saama, sest igaüks meist elab omas kontekstis, mille moodustavad kõik need teised inimesed ja sündmused meie ümber. seetõttu oleme alati üksi oma arusaamaga maailmast ja otsime enda kõrvale kaaslast, kes natukenegi mõistaks. äratundmisrõõm on kui koju jõudmine. kui me enam ei üritagi mõttekaaslast või hingesugulast leida, siis olemegi üksikud ja üksi.

lubamatu

eesti jalgpall on talumatult masendav.

je ne veux pas travailler

... je ne veux pas étudier. ainult magada viitsin ja süüa. 28 kuni 35 päeva plaanilist puhkust aastas on selgelt liiga vähe. eriti perversne tundub end hommikul kaheksast üles ajada, et minna kontorisse arvutiekraani põrnitsema ja kolleegidega üle laua asju arutama, mis tegelikult kedagi ei eruta, ega oluliselt huvita, aga mida PEAB tegema. inimene on ikka üks imelik loom küll - mõtleb ise endale välja rida reegleid ja kohustusi, mida ta tegelt täita ei taha, ega viitsi ja siunab siis ühiskonda. paneks endale tuppa porgandid ja kartulid potti kasvama ja ei lähekski enam välja, kui siis ainult selleks, et päiksel nina paitada lasta:) ja ärge tulge mulle rääkima korteriüürist ja liisingutest. see on veel suurem butafooria kui mõiste aeg.

katkematud ovatsioonid ehk kahe reaalsuse vahel

tagasi tallinnas. jalutan mööda tallinna tänavaid silme eest pariisi vaated ja piia korter, aga vastu vaatab minu toa kollane sein ja üle tänava tallinna 5. lasteaed. keskuse poole jalutades ei möödu ma ostukeskusest les halles, vaid kultuurikeskusest viru keskus, vanalinn on kokku koondatud kahetsusväärselt väiksele maa-alale, mida ei läbista ebamäärase värvusega seine, selle kaldaid ei kaunista les fameux edifices mitmetest eri aastasadadest, ümberringi kõrguvad klaashooned, muruplatsid on mattunud mutta ja taevast sajab ebamäärast löga.

aga

nädala lõpuks lubatakse pariisi ilma, mis muidugi tähendab, et pariisis on veelgi soojem ja päikeselisem. mais ca va. hea on ärgata esmaspäeva hommikul omas voodis ja tõdeda, et täna ei ole tööpäev, kuulata dushi all boris vian´i, mõleda edasi pariisi mõtteid, üritades neid tallinna paigutada, tunda kuidas sellest tekib kerge pearinglus, võtta klaas valget veini, teha üks sigarett ja minna vanaema juurde varasele lõunale. je suis snobe...

ja pariis...

oli kõik seda, mida lootsin ja veel palju rohkem seda, mida oodatada, ega karta ei osanud. paris est magnifique, surprenant, boulversant - kõige sügavamas tsölibaadis oli pariis vaimne kepp par exellence ehk maailma parim koht marquis de sade uuringuteks.

sous le soleil de paris

sa ärkad üles laupäeva hommikul pariisis, peas eilse peo käigus tehtud soeng, meik, ja seljas need samad riided, mida viimati peeglist peo alguses silmitsesid. üksnes teksapüksid on end ise jalast ära võtnud, viisakalt kokku lappinud ja nurka asetanud. sul ei ole õrna aimugi kuidas pidu lõppes, kuidas sa voodisse said ning mida sa suutsid korda saata selles ajavahemikus, mille koha peal su ajus on üksnes suur valge laik. seda ei ole sinuga kunagi varem juhtunud. tegelikult sa vaikselt lootsid, et seda ei juhtugi sinuga kunagi. see on hirmutavam kui sa oskasid ette kujutada. sa suundud läbi kõrvaltoa vannitoa poole. teel sinna silmad sa üht tüüpi, kes peale peo lõppu ilmselt koju ei tahtnud minna või ei saanud või ei suutnud. vahet pole. tüüp vaatab sulle otsa ja teatab :"ma teen jee". vaatad teda mõistmatul ilmel ning ta vastab :"ma teen jeehat". lähed vannituppa ning otsustad peeglisse vaadates, et meigi eemaldamise asemel tuleks seda värkendada. kuum dush mõjub lohutavalt. vannitoast väljudes on tüüp tõepoolest lahkunud. peale aeglast sisutühja sisemonoloogi otsustad raamatukokku minna. see on vähemalt tuttav koht. raamatusse süvenemine või vähemalt selle vaatamine mõtlikul ilmel on ju alati aidanud. lähed raamatukokku. aga ei pääse lugemissaali, sest see on täis. mustanahaline turvamees vaatab sind vildakal ilmel ja teatab, et tuleb oodata. OODATA!!! jumal küll, ma tahtsin lihtsalt ÜHTE raamatut silmitseda, ma oleks võinud ka põrandal istuda. aga metalne turvavärv jääb liikumatuks. tunned kuidas hommikusest hirmust saab paanika. tunned, kuidas hakkad üle viimasegi olematu piiri vajuma. kõik ujub ja voolab. päevad pole ikka veel alanud, oled kümme päeva järjest alkoholi kuritarvitanud, emotsioonid on pidevalt laes... sul on vaja pidepunkti. lähed metroosse ja sõidad les halles´i. jalutad sealt au jardin du luxembourg´i ning tunned kuidas soojas kevadpäikeses sädelev pariis sind taas inimeseks muudab. aias kihab inimestest ja päikesest. rahu. lähed vaatad maletajaid, räägid filosoofiga juttu ja õhtul aitavad eelmise õhtu lahked peokaaslased ja inglid sul pilti kokku panna. polnudki midagi erilist.

essence essentiel

laine, laine järel randa kandub, sääl siis jõuetuna liiva vaob nagu lubadus, mis kergelt antud, nagu tõotus, petlik, mis kaob. igas hetkes peitud head ja halba, sääl kus lõpeb, sääl ka algab tee, meri kustutab kord jäljed kaldalt, aga hinges püsivad need.

ilusaid unesid, maailm, nii armas

she´s so strange

je croyais en toi, meme avant que j'ai commancé a t´aimer. et depuis je t´aime. et une bizarre tranquilleté m´a suivi partout, meme quand j´étais triste, malheureuse, en colère. cette paix ne m´a jamais quittée. et puis j´ai compris, je vais toujours croire en toi, n´importe ce que tu fais, où tu serais, peu importe si nous sommes ensemble ou séparés, meme si tu ne parlera plus jamais avec moi. maintenant je le sais et rien ne le changera.

les reflexions d´une coquille

totaalne muutumine

eelmise nädala alguses teadsin, et lõppeva nädala teisipäeval lähen üheks päevaks brüsselisse töögrupi koosolekule. nädala keskel hakkasid liikuma kuulujutud, et ilmselt tuleb siiski kahepäevane koosolek, kuid ei teatud täpselt millal. nädala lõpuks suutsid sakslased välja mõelda teise koosolekupäeva - nädala viimase tööpäeva. kuna ülemus leidis veendunult, et pean mõlemal koosolekul osalema, leidsin end olukorrast, kus teisipäeva ja reede, mis olid koosolekupäevad, vahel oli vaja kaks päeva ära sisutada meeldivate tegevustega.

niisiis sõitsin pariisi piia juurde. külastasin prantsuse rahvusraamatukogu. tutvusin sealse marquis de sade loomingut puudutava kirjanduskriitikaga ning tõdesin sügava ohkega, et minu lõputöö jääb teoreetilise baasi osas kahetsusväärselt õhukeseks ja saab põhinema veelgi ohtramal omaloomingul. õhtul piia ja kärdiga baaris istudes, tuli kärt geniaalse idee peale, et ma võiks peale reedest koosolekut brüsselist hoopis pariisi, mitte tallinnasse sõita ja nädala prantsuse rahvusraamatukogus teoste tolmu nuusutades veeta. piia kiitis mõtte heaks ja õhutas mind seda ellu viima kuni minu lahkumiseni brüsselisse.

kõhklesin ja kahtlesin, samas aga tundsin südames, et kui vähegi saaks, läheks kohe. rääkisin ülemusega asjast ja ta arvas, et ma võin teha nii nagu heaks arvan. niisiis sõitsin reede õhtul peale koosoleku lõppu pariisi. lennupileti vahetasin ümber 16. märtsiks ja täna hommikul sõin croissant´e piia pariisi buduaaris. ja nii saigi ühepäevasest brüsseli lähetusest kahenädalane (õppe)puhkus pariisis.

isegi bloogileht on asjakohaselt ja omaalgatuslikult prantsusekeelseks muutunud.

crescendo

"karu tuli koopast, vaatas kuud, nühkis oma peput vastu puud. mis ta seda nühkis, mis ta seda pühkis ja siis koopa poole rühkis."

see ei ole luuletus, ega minu fantaasia, see on karu laul, mida minu ema isa nii kaua kui mina mäletan ikka ja jälle koosviibimistel ümiseda armastas. täna öösel astusin ma selle viisijupi saatel valges kleidis mööda rahvast täis vahekäiku oma kaasa poole, et temaga pühasse abiellu astuda. hiiglasuur ruum oli elevust täis, ise olin õnnelik, ainsana häiris mind traditsioonilise pulmaviisi puudmine, aga sellest hoolimata astusin rõõmasalt oma üleni musta riietatud väikse naise poole.

fashion glamour

ERKI moeshow: teksti luges Anu Lamp, põhiteemaks oli beebi business, mis jäi siiski mõnevõrra arusaamatuks ning mõjus kohati lastepornona, kuigi teemale oli üritatud läheneda erinevatest aspektidest. Anu Lambi mahe hääl kuulutas:"beebi business on in" ning selle saatel marssis koos kiljuvate tantsutüdrukutega lavale tulnuka kostüümi laadses hallis liibuvas tunkes hiiglasliku pampersiga ümbritsetud "beebi".

show oli siiski vaatamist väärt, hoolimata liiga suurest hulgast amatöörmodellist, kes tõenäoliselt kontsaga kingi esimest korda elus kandsid ning õlgu sirgeks ajada ei osanud. meesmodellid olid vast ühed professionaalseimad ja atraktiivseimad, kuigi kohati ehk liiga androgüünsed. meeldiv oli tõdeda, et nii mõnigi kollektsioon oli lisaks efektsusele ka tõsiselt professionaalne ja kvaliteetne.

modellide kõrval oli salme keskus täis piisaval hulgal glamuurseid eksipitsioniste. (huuh, sai ka selle sõnapaari lõpuks ära märkida, loodetavati ka korrektse ortograafiaga.)

lähme sõidame!

ainult ühe ringi - teisipäeval kopenhaagenisse ja õhtul tagasi. tahaks öelda, et "mulle meeldib see, mida minule teed, tahan veel, tahan veel", aga aitab juba kopenhaagenist, läheks vahelduseks kuhugi mujale.

muidu on kõik täitsa hästi.

la vita loca

aasta esimese tööpäeva saavutused: äratus 08.00
uus äratus 09.00 (lülitan telefoni välja)
esimene ringutus 11.13
esimene kokkupuude toas valitseva jaheda õhuga 11.33

astun kontori uksest sisse 13.17 ja saan raamatupidaja ehmatavalt ülevoolava uusaastatervituse osaliseks. avan arvuti 13.30, vestlen kolleegiga. vestlen teise kolleegiga. soovin kõigile head uut. sirvin läbi paar dokumenti, kommenteerin neid ning tunnen peale 12 e-kirja läbilugemist, 2 e-kirja isiklikku produtseerimist ja ohtrat orkutis surfamist, et hoolimata poolest liitrist kohvist on tänane tööpäev end ammendanud.

something old, something new, something borrowed, something blue

ehk siis möödnud aasta, mille jooksul toimus, juhtus ja oli praktiliselt kõike võimalikku, oli huvitav, pinev, keeruline, vabastav ning ennekõike üle pika aja äärmiselt arendav. hea, et see oli, ja hea, et see läbi sai, kui nii üldse öelda saab, sest otseselt ei ole ju midagi eilse õhtuga läbi saanud peale vana kalendri.

head uut kõigile ja edasi tähtede poole:)

jõulupuu

sünnipäevaks kingiti mulle väike puu, mingi kaseline. kinkija ütles juba kinkides, et müüja olevat öelnud, et puu võib alguses kõik lehed maha visata. sõltuvalt sellest, mida alguseks ühe puu pidamisel nimetada, langetaski minu uus ilus kaseline paari kuu jooksul pea kõik lehed elutoa põrandale. mihkel ironiseeris jõulude lähenedes kui ma kuuske lunisin, et mis sellest kuusest osta, meil ju jõulupuu omast käest võtta. alguses pidasin seda lihtsalt halvaks naljaks. eile ostsin aga punased elektriküünlad, laotasin need rootsuks muutunud kasepuule ning jõulupuu oligi sündinud.

Manifest siredatele säärtele

Sale, siredate säärtega blondiin jalutab kesköö lähenedes mööda magistraali, seljas mõõduka pikkusega must seelik ja jalas kõrge kontsaga mustad kingad. Jalutab. Ja teeb suitsu. Ületab tänava ning jätab sigaretikontsu märjale asfaldile. Mööduv valge automobiil aeglustab mööda sõites. Tumedapäine võõrast keelt kõnelev mees kutsub gastinnitsasse. Blondiin jalutab tummalt edasi. Muigab omaette, mõtleb „tüüpiline” ja unustab järgmisel hetkel kogu episoodi.

Ma võin sind panna end erilisena tundma ja ma võin selle tunde ära võtta. Sa suudad petta ainult iseennast. Ja mina suudan segadusse ajada vaid iseennast. Võib-olla selleks ongi inimesele nii võimas instrument aju näol antud. Et veenda end ükskõik milles. Et veenda end selles, milles me teisi veenda ei suuda. Sest teised teavad. On kogu aeg teadnud. Neid ei kammitse meie mõistuse keerdkäigud. Lõpuks hakkame seda ise ka uskuma ja teised mängivad kaasa. Sest nii on lihtsam. Keegi ei taha ju ebameeldivusi. Keegi ei taha probleeme. Naeratame ja jätkame või kui naeratada ei suuda siis lihtsalt vaikime, üritame näida asjalikena. Ja kõik lähebki mööda. Ja hakkab uuesti. See ongi stabiilsus.

somnambuul

meel on must ja hing on haige, ei taha olla, ei taha teha - millelgi ei ole mõtet, vahet pole kas läheb paremaks või jääb nii või läheb veel hullemaks, vahet pole, kas teen midagi või mitte, vahet pole kas ütlen või ei ütle sulle, mida mõtlen, mida tunnen, vahet pole, kas üritan või vegeteerin omaette nurgas - sa ei saa nagunii aru, sa ei hooli nagunii, ega üritagi mõista. süda on juba mitmendat päeva järjest paha, kaalus võtan järjest alla, söögiisu ei ole, miski ei rõõmusta. kõik. see vist ongi depressioon. vau, kui põnev.

nii

töökoht on siis nüüd vahetatud. uue kabineti seinad on hetkel küll veel värvimisel ja põrand põranda külge kinnitamisel, kuid peagi, peagi on seegi valmis. uue kopuutri juba sain ja tööülesanded ühes sellega. vahelduseks on meeldiv tegeleda analüüsimisega:) ja mitte tõmmelda. kooliga peaks ka tegelema, kuid peale suvist seminaritöö elegantset sooritamist tundub see ületamatulst raske - soovin jõuludeks, et jõuluvana või mõni päkapikk mu lõputöö valmis kirjutaks ja itaalia keele eksami ära teeks. ja siis veel see teine lõputöö ka... ma ei lõpeta kunagi kooli ära ja olen igavesti vannabii jurst ja filoloog! manifest missugune.

varane talv tundub seekord romatiline ja õdus, oma osas selles tundes mängib ilmselt asjaolu, et talvesaapad said ostetud just vahetult enne lume tulekut ning küünlad aknal näivad nii ilusad. küünlad ja mandariinid ja hõõgvein on vähemalt mõned talvemõnud ja eelised suve ees - kes valge ja sooja ilmaga ikka neid tarbida tahaks. siseturism on samuti talvel tunduvalt taskukohasem.

:)