mis sunnib ärkama kell kuus?

Eesti Vabariigi aastapäev. õhtul magama heites ja kella kuueks helisema seades arvasin, et ei suuda tõusta ja lumise mäe otsa ronida selleks, et näha kuidas lippu vardasse tõmmatakse. aga võta näpust või kust iganes, ärkasin, panin riidesse ja ronisin mäe otsa. parim osa üritusest oligi kümnete võõrastega koos samasse punkti suundumine, selles oli mingi kollektiivse jaburuse lõbusus. kergelt üllas tunne tuli peale lipu vardasse tõusmise ajal hümni lauldes. sellele järgnenud kõnede sisutus tuletas aga juba meelde, et üle 10 minuti paigal seistes hakkab väga külm. rahvas hakkas vaikselt laiali valguma kui kontsert-aktuse teises pooles võttis sõna vaimulik selgitades, et Eesti Vabariigi püsimine on Jumala teene. ega matsidest usklikke ei tee, ei suutnud seda sakslased seitsmesaja aasta vältel, ei suuda ka tänane kirik või riigiisad. kannatava rahvuse põhiolemusse kuulub lahutamatult ka umbusk, määratu suur umbusk. uusi ideid tullakse uudistam ja uurima, aga omaks ei võeta. ega seda ju ette ei tea mis imeloom see uus asi olla võib. olgugi, et nn uus on praktilisem kui vana, tõestatud efektiivsusega pealegi. mis sest, las teised teevad, meie vaatame seni kõrvalt kuni oleme ikka PÄRIS veendunud. imelik lausa, et me end teatud valdkonnas innovatsiooni lipulaevaks peame.

P.S.

ma tegelikult arvan, et päris mitu inimest ronis täna varahommikul soojast voodist välja üles külmale künkale, sest üks kord aastas avati kõigile Riigikogu sisehoovi väravad, ega sinna ju iga päev ei lasta.

instinkt

vaatasime mehega "Ürgmeest", väga hästi tehtud lavastus, väga hea tekst ja just nii ongi nagu selles tekstis kirjas. tekst jagab isegi soovitusi kuidas erinevate reaalsuste põrkumisega hakkama saada. see oleks nagu miski paratamatus. aga mis siis kui saab ka teisiti? kas saab ja kuidas siis? olin ära unustanud, et saab küll, teisiti. saab juhul kui satud kokku või avastad enda kõrvalt inimese, kes on nii sinu moodi, et erinevuste otsimisega tuleb vaeva näha. tegelikult ei peaks elus vaeva nägema, ei peaks kannatama ja taluma. võiks lihtsalt õnnelik olla. tõe ja õiguse rahvale on aga kannatuste vaba elu arusaamatu, sest väärikas sugu on see, kes läbi higi ja pisarate oma pisku välja teenib. kannatamisest loobumine on vääritu, sotsiaalselt mittekonformne käitumine, see on erinemine ja erineda on raske, sest erinedes oled üksinda. vahel tahakski aga olla üksinda, sest siis saaks kasvõi viivuks olla mina ise, kompromissideta ja agadeta.

üle väga pika aja

siuke tunne nagu oleks elule alla andnud, pärast pikka üritust seda muuta; ah mis seal ikka - on nagu on. aga see ei meeldi mulle, ma ei taha niimoodi elada. mis sest, et midagi ei ole otseselt halvasti, aga midagi ei ole ka just eriti hästi. lihtsalt hall on olla. iga kord kui see tunne peale tuleb mõtlen mida saaks teha teisiti, haun välja parandusettepanekuid, ootan ja loodan, et ehk nüüd muutub midagi, ehk nüüd läheb paremaks, lihtsalt peab natuke rahulikult ootama. aga ei lähe paremaks, tammun ringiratast kuni olen tagasi selle vana rahutuse juures. muutust on vaja. aga kustkohast see tulema peaks ja milles see seisnema peaks. kuidas mitte eksida uut suunda valides?

lootust on

veel 3 ja pool nädalat tööpingi nühkimist.

ja - eile jõin õlut.

peast rase

teen siis nüüd ühe sissekande oma õnnistatud seisundi kohta. vähemasti praegu ma veel luban, et ei hakka titepilte orkutisse üles riputama, aga jumal seda teab, mis mu aju tulevikus ette kavatseb võtta. ega mul pold plaani peast rasedaks jääda, tegelt pold üldse mingit plaani, üksnes rida põnevaid avastusi. rõõmu ja kurbusega jääb üle tõdeda, et juhul kui ma peaks veel iial siin elus selle kolgata tee ette võtma, siis on juba suures osas ette teada, mis juhtuma hakkab, ei mingeid uusi põrutavaid avastusi.

veel viis ja pool nädalat tööl vegeteerimist ja seejärel saabub tõeline ajuvabadus. kogesin seda 13 päeva kodus haiguslehel passides. mu päev koosnes vaheldumisi magamisest, söömisest, nõudepesemisest, söögitegemisest, aeg-ajalt koristamisest ja teiste rasedatega koos spordisaalis püüdlikult varba sirutamisest. nädala tippsündmuseks on kujunenud esmaspäevaõhtune järjekordne episood meeleheitel koduperenaistest. enam ei ole isegi igatsust õlle järgi. ootan põnevusega aega mil mu aju oma normaalse kapasiteedi tagasi saab. võib-olla ei juhtugi see niipea, võib-olla ei juhtu seda enam kunagi ja võib-olla pole seda kunagi olemaski olnud. tegelikult on mul üsna ükskõik. mõtlen pigem selle peale, kui ruttu peale sünnitust on võimalik oma kunagist kehakuju meenutav vorm tagasi saada, kas panna peale imetamist rindadesse silikoon ja kas paigaldada taas kunstküüned või mitte. kas see ongi naise elu ilu ja võlu?

ja muide, kuidas tõeliselt ülekaalulised inimesed hakkama saavad? mul on ainult (!!!) kümme lisakilo ja juba on hirmus raske olla.

täna näib miljoni valgusaasta kaugusel eelmise aasta märts kui piia juures pariisis "õppimas" sai käidud.

helsinki

jõudsin eile õhtul tagasi helsinkist taas kindlas veendumuses, et välissuhtlus on äge ja et helsinki on lahe. tallink star on tõesti mugav, kiire, ruumikas ja kauni panoraamvaatega. rõõmu normaalse wifi olemasolust hajutas mõnevõrra vähene elektripistikute arv ja hajus paigutus. laeva põhiliseks veaks tuleb aga pidada purjus soome turiste, kes rikuvad paratamatult eestlaste arusaama sellest rahvusest ning eesti soost soome suunduvad töölised, kellega seonduvat oligi vaja lahe taga arutamas käia.

alandlikkust praktiseerides

olen täna teist ja sel nädalal viimast päeva haigekassa harju osakonnas põnevat juristi tööd tegemas. kuna haigekassa harju osakond asub bussijaama kõrval, siis on lõunapausi pidamiseks umbkaudu 2 võimalust: minna kesklinna ja riskida liiga pika lõunapausi võtmisega kaasneda võiva kolleegide pahameelega või süüa mõnes põnevas toitlustusasutuses bussijaama ümbruses.

kuna mind tabas just täna kell 12.15 vastupandamatu vajadus süüa kartuliputru viineritega, suundusin bussijaama vastas asuvasse väiksesse majauberikku, mille peale on kirjutatud "kodu... toidud". tegelikult tahab see asutus olla pealkirjaga kodused toidud, aga kurjad ilmastikutingimused ja bussijaama lähedus on viimased tähed nimest endaga kaasa viinud. astusin niisiis sisse ja leidsin end umbes 20 ruutmeetriselt pinnalt, kuhu oli paigutatud kuus lauda, mõned toolid, hulgim ehitustöölisi, baarilett ja baaridaam. üllatuslikult võimaldasid selle asutuse tehnoloogilised seadeldised tasuda roogade eest ka kaardiga. tellisin viinerid kartulipudruga ja piima. istusin maha viimasesse tühja lauda ja rüüpasin oma rooga oodates osaliselt võidunud klaasist piima. peagi liitusid minuga häbeliku moega ehitustöölised, kellele enam vabu laudu ei jätkunud. minu kohalolek muutis nad kuidagi tagasihoidlikeks.

sain oma ihaldatud kartulipudru viineritega, seda kõike koos piimaga vaid 40 eegu eest (vastukaaluks kesklinna lõunatele, mis viimasel ajal kipuvad ületama ka 200 eegu piiri), ometi tundsin end tulnukana, võõrkehana. mõtlesin james blunti saatel lahkudes, kas 200 eeku lõuna eest esindab paremat kvaliteeti või on see eelkõige tasu gruppi kuulumise eest.

jumal karistas teada ja saatis ta naise juurde

prantsuse keeles kõlab see tegelikult veel paremini : "Dieu l´a puni et l´a livré aux mains d´une femme." (Livre de Judith, XVI, 7) ehk siis andis tema naise haardesse. naine, kes kristlikus kultuuriruumis kehastab kiusatust ja seetõttu ka hukatuslikkust, on täna minetamas sedasama salapära, mis temast kunagi pahelise tegi. üks kolleeg kurtis mulle hiljuti, kuidas meestega ei ole enam võmalik konstruktiivset koostööd teha, sest koosolekud muutuvad mokalaadaks ning konstruktiivsed ettepanekud ja pragmaatiline lähenemine tulevad pigem naistelt. üha enam kuulen meeskolleegidelt mõttemõlgutusi mehe ja naise rolli erinevustest, mis tuleb nende soolisest eripärast. mees on loodud oma seemet võimalikult palju külvama ja naine on loodud järglasi üles kasvatama. naisel on aga ka veel üks lisaülesanne - mees endaga siduda, sest elujõulisemad on need järglased, kes kasvavad koos mõlema vanemaga. cosmo räägib seega õiget juttu - hoia mehest kinni! ja seda ütleb mees ise. samal ajal räägib meie üdini naiselik nais tipp-poliitik, kuidas tema ei taha oma keha rasedusega ära rikkuda ja asub propageerima surrogaatemandust. ajal, mil mehed tunnevad ja naised mõtlevad, mil ürgmees ja ürgnaine on muutunud hermafrodiidiks ning mil kahe soorolli asemele on tekkinud soorollide loomaaed, ei tea me enam isegi, kes me oleme või kuhu läheme. aga me üritame siiski, üritame end mõttestada, nagu inimene ikka on üritanud. seekord oleme selleks valinud oma esivanemate soorollide lahtimõtestamise lootuses, et see ikka veel kehtib.

tehtud!

kaitsesin eile (lõpuks!!!) oma bakalaureuse töö teemal Justine, ebatavaline ohver Sade´i maailmas. minu töö ülikriitiline oponent polnudki minu töö suhtes nii kriitiline. hoopis kiitis. paaris punktis diskuteerisime, aga sisuliselt olime samal seisukohal ja lõpptulemus.... väga positiivne emotsioon elu esimesest kaitsmisest ja hinne B.

super:)

merde, merde, MERDE

kirjutasin siis tänavu kevadel uuesti lõputöö, samal teemal, sama juhendajaga ja peale nädalast ootamist töö elektriväel esitamisejärgselt, soostus juhendaja mind teavitama, et sama oponent, kes eelmisel aastal mu töö põrmustas, annab oma vastuse täna hommikuks. kõik. rohkem ei midagi. ühtegi sisulist kommentaari ei suudetud nädalaga anda, üksnes teadmine, et toosama ülikarm oponeeriv õppejõud on taas asunud mu töö kritiseerimise kallale. ehk siis sama hästi võiks kohe öelda, et preili rebane, teie ei lõpetagi ülikooli.

aaarrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr, persse kõik

marodöörid

kell on 4.05 pühapäeva hommikul. akna taga paistab varajane koidukuma. panen tule põlema, magamisest ei tule enam midagi välja. meel on mõru. vähemalt on helikopter peakohal tiirutamise ära lõpetanud. selleks korraks. vähemalt oli möödunud öö rahulik.

mõnda aega kuulen vaid omaenda hingamist ja käekella tiksumist. siis hakkan kuulma kuidas laululind kõva, kõva häälega vidistab. kuidas ma teda enne ei kuulnud, ta laulab ju nõnda kõvasti, et seda võiks lausa karjumseks nimetada. lähen rõdule ja süütan päeva esimese sigareti ja tunnen, et täna tuleb pikk päev. kuulen teist lindu, kes esimesega võidu uue päeva algust ülevoolava rõõmu ja kõva häälega tervitab.

vastasmaja paaris aknas põleb tuli. mida küll teeb inimeseloom pühapäeva hommikul kell neli? igatahes ei hõiska ta rõõmust, et uus päev on alanud. mida ta siis teeb? põrnitseb arvutiekraani, otsib järgmist uudispommi, loeb kokku vahistatute ja vigastatute arvu ja mõtleb tiblad, raisk. aga mõelge ometi, me oleme nüüd lõpuks päris eurooplased. meil on nüüd ka oma märatsev vähemus. mis sest, et tegemist ei ole ei sõjapõgenike, ega parema töö leidmise lootuses sisserännanute järeltulijatega. oleme uhked oma euroopalikkuse üle ja sõimame kunagiste okupantide järeltulijaid, kellele me ei ole suutnud õpetada oma keelt, ega oma nägemust ajaloost. tunneme ühtekuuluvust NENDE VASTU. aga nemad mässavad, sest nad ei tunne, et nad oleks osa meiest. akende lõhkumine on äärmiselt kahetsusväärne, aga selle käigus liiga selgelt ilmnenud saast on õudu tekitav. tohutult kurb.

mõttetera(d)

kaks head mõtet teisipäevaõhtusest etv kultuurisaatest op:

1. minu oma maailma parim - mitte kollektiivne maailma parim teos, elamus või koht, vaid minu, igaühe enda oma;
2. kohtugem, kui mitte varem, siis järgmisel kohtumisel.

individualistlikud mõtted. ometi rahustavad ja rahulikud. aeg on selline. elu on selline. individualistlik. peamine, et oleks aega ja oleks mõistmist, kasvõi natuke, aga see eest tõelist, õiget, olemuslikku - mõistmist.

comme je t´ai vue pour la première fois

toi, tu est ma joie; toi, tu est ma tristesse. voila. incomprehensible. difficile a endurer. merveilleux une fois que tu est pres de moi. quand tu me laisse entrer. si. quand.

kommunikatsioon

kanal 2 näitas dokumentaali meestest, kelle kaaslasteks on naisekujulised kumminukud. kas teadsite, et kumminukkudele valmistatakse ka erineva kujuga keeli? mehed riietavad, meigivad ja pesevad omi nukke. aga kui üks meestest ütles, et nukk ei talle mitte pelgalt mänguasi ja sugukire rahuldamise objekt, vaid kaaslane; mees kirjeldas kuidas nad hommikuti voodis vedelevad ja üksteisele silma vaatavad, kuidas ta ei talu üksindust ja selleks ongi talle nukk, kes on tema kalju, kellest ta teab alati mida oodata. päris naised ei ole sellised.

teine mees on endale mitu nukku ostnud, sest ühest ei piisa, mis sest et too ilus on. kui ta näeb uut ilusat nukku, siis ta tahab seda ka, juurde.

kolmas mees pidas alguses enese õigustuseks maha loengu, sellest kui õelad ja salakavalad on päris naised ja kui palju parem on seks on nukkudega, sest nukud ei jää rasedaks, ega levita suguhaiguseid.

kolme mehe kokkuvõte nukkudega koos elamisest oli, et elus võiks veel palju hullemini minna - täiesti üksi olemine oleks veel hullem.

olen küll paar korda mõelnud, et jätaks mehed sinnapaika ja ostaks vibraatori, aga mingi justinilik entetement ei lase seda mõtet teoks teha. ju ma pole ka veel 39 aastane ja kehva näonahaga, kuid tundub, et põhjus, miks inimene teisele inimesele asja eelistab, on siiski mujal .
inimesed ei ole kunagi üksteisest aru saanud ja ei hakka kunagi üksteisest aru saama, sest igaüks meist elab omas kontekstis, mille moodustavad kõik need teised inimesed ja sündmused meie ümber. seetõttu oleme alati üksi oma arusaamaga maailmast ja otsime enda kõrvale kaaslast, kes natukenegi mõistaks. äratundmisrõõm on kui koju jõudmine. kui me enam ei üritagi mõttekaaslast või hingesugulast leida, siis olemegi üksikud ja üksi.

lubamatu

eesti jalgpall on talumatult masendav.

je ne veux pas travailler

... je ne veux pas étudier. ainult magada viitsin ja süüa. 28 kuni 35 päeva plaanilist puhkust aastas on selgelt liiga vähe. eriti perversne tundub end hommikul kaheksast üles ajada, et minna kontorisse arvutiekraani põrnitsema ja kolleegidega üle laua asju arutama, mis tegelikult kedagi ei eruta, ega oluliselt huvita, aga mida PEAB tegema. inimene on ikka üks imelik loom küll - mõtleb ise endale välja rida reegleid ja kohustusi, mida ta tegelt täita ei taha, ega viitsi ja siunab siis ühiskonda. paneks endale tuppa porgandid ja kartulid potti kasvama ja ei lähekski enam välja, kui siis ainult selleks, et päiksel nina paitada lasta:) ja ärge tulge mulle rääkima korteriüürist ja liisingutest. see on veel suurem butafooria kui mõiste aeg.

katkematud ovatsioonid ehk kahe reaalsuse vahel

tagasi tallinnas. jalutan mööda tallinna tänavaid silme eest pariisi vaated ja piia korter, aga vastu vaatab minu toa kollane sein ja üle tänava tallinna 5. lasteaed. keskuse poole jalutades ei möödu ma ostukeskusest les halles, vaid kultuurikeskusest viru keskus, vanalinn on kokku koondatud kahetsusväärselt väiksele maa-alale, mida ei läbista ebamäärase värvusega seine, selle kaldaid ei kaunista les fameux edifices mitmetest eri aastasadadest, ümberringi kõrguvad klaashooned, muruplatsid on mattunud mutta ja taevast sajab ebamäärast löga.

aga

nädala lõpuks lubatakse pariisi ilma, mis muidugi tähendab, et pariisis on veelgi soojem ja päikeselisem. mais ca va. hea on ärgata esmaspäeva hommikul omas voodis ja tõdeda, et täna ei ole tööpäev, kuulata dushi all boris vian´i, mõleda edasi pariisi mõtteid, üritades neid tallinna paigutada, tunda kuidas sellest tekib kerge pearinglus, võtta klaas valget veini, teha üks sigarett ja minna vanaema juurde varasele lõunale. je suis snobe...

ja pariis...

oli kõik seda, mida lootsin ja veel palju rohkem seda, mida oodatada, ega karta ei osanud. paris est magnifique, surprenant, boulversant - kõige sügavamas tsölibaadis oli pariis vaimne kepp par exellence ehk maailma parim koht marquis de sade uuringuteks.

sous le soleil de paris

sa ärkad üles laupäeva hommikul pariisis, peas eilse peo käigus tehtud soeng, meik, ja seljas need samad riided, mida viimati peeglist peo alguses silmitsesid. üksnes teksapüksid on end ise jalast ära võtnud, viisakalt kokku lappinud ja nurka asetanud. sul ei ole õrna aimugi kuidas pidu lõppes, kuidas sa voodisse said ning mida sa suutsid korda saata selles ajavahemikus, mille koha peal su ajus on üksnes suur valge laik. seda ei ole sinuga kunagi varem juhtunud. tegelikult sa vaikselt lootsid, et seda ei juhtugi sinuga kunagi. see on hirmutavam kui sa oskasid ette kujutada. sa suundud läbi kõrvaltoa vannitoa poole. teel sinna silmad sa üht tüüpi, kes peale peo lõppu ilmselt koju ei tahtnud minna või ei saanud või ei suutnud. vahet pole. tüüp vaatab sulle otsa ja teatab :"ma teen jee". vaatad teda mõistmatul ilmel ning ta vastab :"ma teen jeehat". lähed vannituppa ning otsustad peeglisse vaadates, et meigi eemaldamise asemel tuleks seda värkendada. kuum dush mõjub lohutavalt. vannitoast väljudes on tüüp tõepoolest lahkunud. peale aeglast sisutühja sisemonoloogi otsustad raamatukokku minna. see on vähemalt tuttav koht. raamatusse süvenemine või vähemalt selle vaatamine mõtlikul ilmel on ju alati aidanud. lähed raamatukokku. aga ei pääse lugemissaali, sest see on täis. mustanahaline turvamees vaatab sind vildakal ilmel ja teatab, et tuleb oodata. OODATA!!! jumal küll, ma tahtsin lihtsalt ÜHTE raamatut silmitseda, ma oleks võinud ka põrandal istuda. aga metalne turvavärv jääb liikumatuks. tunned kuidas hommikusest hirmust saab paanika. tunned, kuidas hakkad üle viimasegi olematu piiri vajuma. kõik ujub ja voolab. päevad pole ikka veel alanud, oled kümme päeva järjest alkoholi kuritarvitanud, emotsioonid on pidevalt laes... sul on vaja pidepunkti. lähed metroosse ja sõidad les halles´i. jalutad sealt au jardin du luxembourg´i ning tunned kuidas soojas kevadpäikeses sädelev pariis sind taas inimeseks muudab. aias kihab inimestest ja päikesest. rahu. lähed vaatad maletajaid, räägid filosoofiga juttu ja õhtul aitavad eelmise õhtu lahked peokaaslased ja inglid sul pilti kokku panna. polnudki midagi erilist.

essence essentiel

laine, laine järel randa kandub, sääl siis jõuetuna liiva vaob nagu lubadus, mis kergelt antud, nagu tõotus, petlik, mis kaob. igas hetkes peitud head ja halba, sääl kus lõpeb, sääl ka algab tee, meri kustutab kord jäljed kaldalt, aga hinges püsivad need.

ilusaid unesid, maailm, nii armas

she´s so strange

je croyais en toi, meme avant que j'ai commancé a t´aimer. et depuis je t´aime. et une bizarre tranquilleté m´a suivi partout, meme quand j´étais triste, malheureuse, en colère. cette paix ne m´a jamais quittée. et puis j´ai compris, je vais toujours croire en toi, n´importe ce que tu fais, où tu serais, peu importe si nous sommes ensemble ou séparés, meme si tu ne parlera plus jamais avec moi. maintenant je le sais et rien ne le changera.

les reflexions d´une coquille