crescendo

"karu tuli koopast, vaatas kuud, nühkis oma peput vastu puud. mis ta seda nühkis, mis ta seda pühkis ja siis koopa poole rühkis."

see ei ole luuletus, ega minu fantaasia, see on karu laul, mida minu ema isa nii kaua kui mina mäletan ikka ja jälle koosviibimistel ümiseda armastas. täna öösel astusin ma selle viisijupi saatel valges kleidis mööda rahvast täis vahekäiku oma kaasa poole, et temaga pühasse abiellu astuda. hiiglasuur ruum oli elevust täis, ise olin õnnelik, ainsana häiris mind traditsioonilise pulmaviisi puudmine, aga sellest hoolimata astusin rõõmasalt oma üleni musta riietatud väikse naise poole.

fashion glamour

ERKI moeshow: teksti luges Anu Lamp, põhiteemaks oli beebi business, mis jäi siiski mõnevõrra arusaamatuks ning mõjus kohati lastepornona, kuigi teemale oli üritatud läheneda erinevatest aspektidest. Anu Lambi mahe hääl kuulutas:"beebi business on in" ning selle saatel marssis koos kiljuvate tantsutüdrukutega lavale tulnuka kostüümi laadses hallis liibuvas tunkes hiiglasliku pampersiga ümbritsetud "beebi".

show oli siiski vaatamist väärt, hoolimata liiga suurest hulgast amatöörmodellist, kes tõenäoliselt kontsaga kingi esimest korda elus kandsid ning õlgu sirgeks ajada ei osanud. meesmodellid olid vast ühed professionaalseimad ja atraktiivseimad, kuigi kohati ehk liiga androgüünsed. meeldiv oli tõdeda, et nii mõnigi kollektsioon oli lisaks efektsusele ka tõsiselt professionaalne ja kvaliteetne.

modellide kõrval oli salme keskus täis piisaval hulgal glamuurseid eksipitsioniste. (huuh, sai ka selle sõnapaari lõpuks ära märkida, loodetavati ka korrektse ortograafiaga.)

lähme sõidame!

ainult ühe ringi - teisipäeval kopenhaagenisse ja õhtul tagasi. tahaks öelda, et "mulle meeldib see, mida minule teed, tahan veel, tahan veel", aga aitab juba kopenhaagenist, läheks vahelduseks kuhugi mujale.

muidu on kõik täitsa hästi.

la vita loca

aasta esimese tööpäeva saavutused: äratus 08.00
uus äratus 09.00 (lülitan telefoni välja)
esimene ringutus 11.13
esimene kokkupuude toas valitseva jaheda õhuga 11.33

astun kontori uksest sisse 13.17 ja saan raamatupidaja ehmatavalt ülevoolava uusaastatervituse osaliseks. avan arvuti 13.30, vestlen kolleegiga. vestlen teise kolleegiga. soovin kõigile head uut. sirvin läbi paar dokumenti, kommenteerin neid ning tunnen peale 12 e-kirja läbilugemist, 2 e-kirja isiklikku produtseerimist ja ohtrat orkutis surfamist, et hoolimata poolest liitrist kohvist on tänane tööpäev end ammendanud.

something old, something new, something borrowed, something blue

ehk siis möödnud aasta, mille jooksul toimus, juhtus ja oli praktiliselt kõike võimalikku, oli huvitav, pinev, keeruline, vabastav ning ennekõike üle pika aja äärmiselt arendav. hea, et see oli, ja hea, et see läbi sai, kui nii üldse öelda saab, sest otseselt ei ole ju midagi eilse õhtuga läbi saanud peale vana kalendri.

head uut kõigile ja edasi tähtede poole:)

jõulupuu

sünnipäevaks kingiti mulle väike puu, mingi kaseline. kinkija ütles juba kinkides, et müüja olevat öelnud, et puu võib alguses kõik lehed maha visata. sõltuvalt sellest, mida alguseks ühe puu pidamisel nimetada, langetaski minu uus ilus kaseline paari kuu jooksul pea kõik lehed elutoa põrandale. mihkel ironiseeris jõulude lähenedes kui ma kuuske lunisin, et mis sellest kuusest osta, meil ju jõulupuu omast käest võtta. alguses pidasin seda lihtsalt halvaks naljaks. eile ostsin aga punased elektriküünlad, laotasin need rootsuks muutunud kasepuule ning jõulupuu oligi sündinud.

Manifest siredatele säärtele

Sale, siredate säärtega blondiin jalutab kesköö lähenedes mööda magistraali, seljas mõõduka pikkusega must seelik ja jalas kõrge kontsaga mustad kingad. Jalutab. Ja teeb suitsu. Ületab tänava ning jätab sigaretikontsu märjale asfaldile. Mööduv valge automobiil aeglustab mööda sõites. Tumedapäine võõrast keelt kõnelev mees kutsub gastinnitsasse. Blondiin jalutab tummalt edasi. Muigab omaette, mõtleb „tüüpiline” ja unustab järgmisel hetkel kogu episoodi.

Ma võin sind panna end erilisena tundma ja ma võin selle tunde ära võtta. Sa suudad petta ainult iseennast. Ja mina suudan segadusse ajada vaid iseennast. Võib-olla selleks ongi inimesele nii võimas instrument aju näol antud. Et veenda end ükskõik milles. Et veenda end selles, milles me teisi veenda ei suuda. Sest teised teavad. On kogu aeg teadnud. Neid ei kammitse meie mõistuse keerdkäigud. Lõpuks hakkame seda ise ka uskuma ja teised mängivad kaasa. Sest nii on lihtsam. Keegi ei taha ju ebameeldivusi. Keegi ei taha probleeme. Naeratame ja jätkame või kui naeratada ei suuda siis lihtsalt vaikime, üritame näida asjalikena. Ja kõik lähebki mööda. Ja hakkab uuesti. See ongi stabiilsus.

somnambuul

meel on must ja hing on haige, ei taha olla, ei taha teha - millelgi ei ole mõtet, vahet pole kas läheb paremaks või jääb nii või läheb veel hullemaks, vahet pole, kas teen midagi või mitte, vahet pole kas ütlen või ei ütle sulle, mida mõtlen, mida tunnen, vahet pole, kas üritan või vegeteerin omaette nurgas - sa ei saa nagunii aru, sa ei hooli nagunii, ega üritagi mõista. süda on juba mitmendat päeva järjest paha, kaalus võtan järjest alla, söögiisu ei ole, miski ei rõõmusta. kõik. see vist ongi depressioon. vau, kui põnev.

nii

töökoht on siis nüüd vahetatud. uue kabineti seinad on hetkel küll veel värvimisel ja põrand põranda külge kinnitamisel, kuid peagi, peagi on seegi valmis. uue kopuutri juba sain ja tööülesanded ühes sellega. vahelduseks on meeldiv tegeleda analüüsimisega:) ja mitte tõmmelda. kooliga peaks ka tegelema, kuid peale suvist seminaritöö elegantset sooritamist tundub see ületamatulst raske - soovin jõuludeks, et jõuluvana või mõni päkapikk mu lõputöö valmis kirjutaks ja itaalia keele eksami ära teeks. ja siis veel see teine lõputöö ka... ma ei lõpeta kunagi kooli ära ja olen igavesti vannabii jurst ja filoloog! manifest missugune.

varane talv tundub seekord romatiline ja õdus, oma osas selles tundes mängib ilmselt asjaolu, et talvesaapad said ostetud just vahetult enne lume tulekut ning küünlad aknal näivad nii ilusad. küünlad ja mandariinid ja hõõgvein on vähemalt mõned talvemõnud ja eelised suve ees - kes valge ja sooja ilmaga ikka neid tarbida tahaks. siseturism on samuti talvel tunduvalt taskukohasem.

:)

I´ve never loved somebody just to pass the time

pühapäev voodis ajalehe, raamatu, tordi ja võileibadega. mõtlen, et peaks end vannituppa vinnama ja meie uude vanasse pesumasinasse mõned riided surama, aga siis peaksin ju end liigutama. varsti olen täidlane nagu emavaal ja keegi ei saa enam minu üle nalja visata kui väidan end paksu olevat. kaalu juba sünnipäevaks sain, nüüd tuleb siis ka kaaluma hakata. peaks lõputööd edasi lugema ja rahvusraamatukokku minema, aga peale eilset totaalset eneseületamist tartus lõputööd lugedes, kommenteerides ja TÜ raamatukogus käies, olen täna ära teeninud ajuvabaduse päeva. kaks aastat pole niimoodi laiselnud nagu viimased kuus nädalat. aeg-ajalt üritan midagi kokku kirjutada, aga kõike ei viitsi küll enam jõuda ja teha. ajaleht väitis, et sügis on tore aeg, sest inimesed muutuvad peale suve jälle asjalikeks. eile mõtlesin isegi, et hakkan asjalikuks, popiks ja noortepäraseks ning liitun loodava roheliste erakonnaga. täna hommikul on need asjalikud mõtted minust aga väga kaugel, õhtul lähen hoopis vanaema juurde veini jooma. seal kuuleb jälle savisaare vägitükkidest:)

uus elu

eile andsin sisse lahkumisavalduse. novembrist ei ole ma enam riigiametnik. jei! lahkun haigekassasse.

la vita e bella

amsterdami tuur oli vapustav, nägin kõike, mida turist nägema tuleb ja kõike, mida turist ei näe, sest ta ei oska otsida. üheksa ja poole tunni pärast olen lennukis ning kaheteistkümne tunni pärast tallinna lennujaamas. juhuuuuuuuuu

un èspece de merde

ministeeriumi reisiagendil õnnestus see taas! 1950 eegu eest amsterdami kesklinnas suutis ta broneerida mulle toa esmaklassilises peldikus. kui tal millegi peale annet on, siis ülikehvade hotellide leidmises on ta igatahes meister magnus. aga - see on ainult üks öö, ainult üks öö, brrrrr. ootan huviga homme hommikust hommikusööki, kui see maitseb sama hästi kui see tuba lõhnab, siis söön esimest korda lennukis. teisalt, erinevalt Utrechti tolmuhotellist, käivad siin aknad lahti ja akna taga, uskuge või mitte, on terrass! terrassiks saab seda muidugi mööndustega nimetada, kui täpne olla, on tegemist kahe punastest tellistest maja vahel oleva tõrvapapiga kaetud katuse moodi ehitisega. aga, minu aknast vaadatuna võib seda rahulikult terrassiks nimetada. nii mõnigi enne mind paistab seda nõnda mõistnud olevat - terrass on täis suitsukonisid (mis ei ole sinna mitte lihtsalt kukkunud ülemistelt korrustelt, vaid mis on sinna terrassipinnale kustutatud). kuid lahkugem avastama amsterdami esteetilis külgi ja kohvishoppe, kust saab kuuldavasti kõike muud kui kohvi ja kuhu kohalikud soovitasid mul tungivalt mitte minna, seega just sinna ma lähen.

tolmunud vatitups

minu Utrechti hotell haiseb. see on labi paakunud tolmust, tolmu lestadest ja koigest, mis seostub tolmuga. tana hommikul argates, avanes 11. korruse aknast vaade paksule piimjale loorile, mis oli tihedalt katmas kogu linna. uheteistkumne paiku hakkas selginema. julgesin uksest valja minna, eilse piduliku ohtusoogi jaagid kohus keerlemas. kaks ja pool paeva veel. nuud enam ei teagi, kas tahan koju tagasi tulla. lugesin peaaegu koik toomailid labi ja hirm hakkas. siin on nii rahulik. miks meie eestis nii kangesti rabeleme. kas meil on siis tunne, et teeme rohkem. et oleme edukamad, edumeelsemad. ringi rannates ilmneb, et nii monigi meie geniaalne mote on juba moeldud ja tehtud. iseenesest on hea naha, et euroopa koordineerimatult uhte moodi motleb.

palju, palju õnne:)

mind kiputakse flaami keeles kõnetama, täna kantiinis läks meeldiv tädi isegi nii kaugele, et keeldus mõistmast, et ma räägin inglise keeles ning rääkis minuga flaami keeles edasi. hetkeks mõtlesin, et ta ei oska inglise keelt, mis on siinkandis haruldane. lõpuks vabandasin viisakalt ning ütlesin, et ma ei räägi flaami keelt. seepeale ta küsis, et mis keeli ma siis kõik räägin:)tuleb välja, et kantiini tädi mõistab siinkandis ka prantsuse keelt.
viimaks seletati mulle, et näen välja nagu tavaline hollandi tütarlaps, sellest ka flaamikeelne lähenemine. jei! nii palju siis minu skandinaavia look´ist.

a superman sometimes is a woman

siinsed inimesed on kenad, ilm soe, hotellid mugavad ja toit on maitsev, kuid sellest koigest hoolimata on eilsest saadik koduigatsus (vahepeal laheb ule, aga siis tuleb tagasi), mai viitsi enam otsida oigeid kohti, oigeid tanavaid, toidupoode ja soogikohti, ekselda mooda uhesuguseid tanavaid kaartidega, millel on ainult pooled tanavad peale margitud ning seda koike selles loputus natskes sudus ja uduvines, mis kleepub nahale ja juustesse, mis ei kao ka koige saravama paikesepaistega paevadel. ja ma olen tudinenud hotellidest, koristajatest, retseptsionistidest, tasulisest internetist ning sellest vaikusest, mis on peale sunnitud uksindusest keset voorast keelt.
ma tahan koju!

üheksa korda mõõda, üks kord lõika

vaatan, et number üheksa on viimasel ajal pealkirjades moodi läinud, alateadlik värk, jumal teab mille osas.

olles täna viimast päeva haiguslehel, astusin ministeeriumist läbi ja viisin kolleegi lõunale. viimase nädala sündmustest pajatades, märkasin endalegi ootamatult kui palju haiguse ajal toimunud oli. teade vanaisa surmast, külaskäik vanaema juurde maale, matused, nädalavahetus ema juures, mitmed kokkupuuted eesti tervishoiuga, skeemid tööl. inimsuhted. püüad ühest emotsionaalsest surutisest terveneda ja uued nüansid kerkivad pinnale. midagi läheb ära ja midagi tuleb asemele.

esimest korda ei ole leinas ahastust, on vaid puhas, selge kurbus; esimest korda leppisin ära surmaga, sellega, et kõik saab ühel hetkel otsa ja siis või isegi juba samal ajal, algab midagi uut. banaalne. kas pole. kuid praktikas nii raskesti omaksvõetav. aga kui juba kord oled sellega leppinud, selle omaks võtnud, on palju kergem, kuigi on kurb.

üheksa korda üks

stockmanni kaksiktornide ülemine pool on mattunud tihedasse udusse, tartu maantee maxima kassasaba on niisama pikk kui reede pärastlõunal ja turul müüakse juba kõike, mida eluks selle jaheda päikese all vaja on. on laupäeva hommik, kell on vaevu üheksa saanud ja ma jalutan läbi turu kontori poole. ärkasin juba paar tundi tagasi ehmatusega piinavast unest ning leidsin peale lühildast mõtisklust, et ainus mis keerulisi mõtteid vaigistab on töö. niisiis tööle. puhkepäeval. kalendri järgi on tõepoolest puhkepäev, kuid hing ei luba kehal täna kalendri järgi puhata.

läbi une tundus, kuis tunneksin naha sahinat naha vastas, lõhna värelust kandumas läbi õhu, valguse puudutust ja pilgu läbitungivust. ma ei vaja sind. ma tahan sind. ma lähen ära ja tulen tagasi. ometi olen kogu aja siin olnud. need on üksikud tundmused, millest kõik koosneb. joovastusest saab äng. ometi ei suuda valu liiga pikalt kannatada. tahan teist moodi, ei taha, et oleks paha. ei taha enam mõelda, ei taha enam tunda. tahan rahu, tasakaalu, harmooniat, kõike seda, millest eneseabi õpikud kisendavad. mõtte vaigistamiseks piisab nii vähesest, see on nii lihtne, et näib võimatu, lubamatu. lubamatu on mõtlevale olendile muutuda looma laadseks, üdini instinktiivseks ja lasta end rahuldada ühe lõhna, ühe puudutuse maagial.

täna jään loomaks.

je m´en fou

homsest olen ekstern, jei-jei!!! ehk siis kõrghariduseta täiskasvanu, keda pank kummitab õppelaenu ja eluasemelaenuga ning üüriemand üürimaksega. millal küll saabub aeg, kui raha ei ole enam esmatarbeks vähe!!! ja seda olukorras, kus isik on üle keskmise palgaga riigiametnik.

lisaks rahale tuleb kirjutada ka millestki meeldivast. nimelt, nagu kiisu ka eelmise sissekande kommentis vihjab, käisin norras. norra oli ilus, vaalaliha oli hea ja ministeeriumi säästueelarve reis (tallinn - riia - oslo - bergen ja sama rada tagasi, kusjuures viimane ots bussiga) kujunes üle ootuste meeleolukaks - peale päevast konteväänavat reisi oli kogu seltskond saavutanud uue vaimese taseme, kahjuks pidas isegi norra üdini meeldiv ja sõbralik klienditeenindaja meid napakateks ja ebaviisakateks, kuigi tema solvamine polnud sugugi eesmärk.

kuhu nüüd?

kolisin ema kodust linna piirilt kesklinna, värvisin elus esimest korda lage ja panin tapeeti, sisustasin uut peasa rätikute, totsikute ja pütsikutega, mõtlesin välja kümme uut projekti ja tööd, millega end siduda, unustasin pooliku bacatöö kontorisse tolmu koguma ja andusin puhanud entusiasmiga etervise õigusloomele. sel nädalal tundsin, et midagi on muutunud - entusiasm oli asendunud pettumuse ja raevuga, inimsuhted polnud äkitselt enam need, mis nad olid tundunud olevat ja kaugeltki mitte need, mis nad võiksid olla. ja mina. mina olin ühtäkki rumal, piinatud, väsinud. seda kõike tegin ju ise. ise endale ja teistele. kõik keerleb ümberringi kui aegluubis film. ootan kuni laine pea kohalt ära uhub kõik muremõtted ja hingeärevuse. siis võin piinlemata jätkata seda eluunenägu.