Huvitav

Panin täna tähele, et kuigi minu töölõigu osas on tõusetunud paras (meedia)kära ning äkitselt on nii õhust, maa pealt kui alt välja ilmunud hulk "eksperte", kes võtavad kõva häälega sõna sel teemal, mida kõike tuleks võlglastega ette võtta, selleks et tulevikus enam võlglasi ei oleks; siis kummalisel kombel ei eruta mind sugugi selles diskussioonis avalik osalemine. 

Ma saan aru, et justiitsminister ja sotsiaalminister võtavad sõna ja üritavad mitte ainult endale, vaid oma skandaalidest räsitud erakonnale enne järgmisi valimisi inimnäolisemat kuvandit luua, lubades kõik rongaisad, kes on oma lapsed nälga jätnud, avalikult Raekoja platsil risti lüüa. Ilmselt on ka mõistetav, et mõned advokaadid üritavad end valdkonna ekspertidena kehtestada, kuidagi peab ju oma ettevõttele reklaami tegema. See teema on liiga kuum. Muutujaid on liiga palju. Väga lihtne on arvamust avaldades eksida ning siis järgnevad 10 aastat guugeldades lugeda, et mina olin see, kes arvas, et kõik elatise võlgnikud tuleks ära kastreerida:)

Minu kolleegid, ametnikud on aga üsna vaiksed, täitsa tasa kohe. Kuulavad ja mõmisevad. Tundub, et olin alateadlikult selle sama hoiaku võtnud kui see teema esimest korda minu lauale potsatas. Kui Riigikogu sotsiaalkomisjon meie poole pöördus, et istungile Justiitsministeeriumi esindaja kutsuda, siis pöördus ta esmalt minu poole. Minus ei tärganud mitte mingisugust huvi, ega ambitsiooni. Suunasin teema kolleegile edasi. Täna uudiseid lugedes, vaadates ja kuulates imestasin, et jätkuvalt ei tunne ma puudust selles diskussioonis osalemisest, kuigi see on minu töö ja valdkond. Nii hea ja rahulik on olla. Tõeliselt rahulik. See on nii mõnus olek, nii mõnus hetk, et las ta kestab veel, venib hästi pikaks, pikaks. Niimoodi on mul võimalik vaadelda ja mõelda. Kuni…. ma saan oma mõtted küpseks. Praegu ei juhtu ja ei muutu asjad järsku, ega ruttu. Praegu on aega mõelda. Praegu on ruumi mõelda. Esimest korda elus oskan seda tõeliselt nautida. Varem olen kannatanud neil ootamise momentidel. Olen sundinud end rahulikuks. Seekord ma lihtsalt olengi rahulik. See on imelihtne. 

Tugitooli sportlane

Minu lastevaba ja spordile pühendatud nädalavahetus on kujunenud hoopis atibiootikumikuuriks, kuna ma käisin valudest hoolimata terve nädala tööl ja läksin arsti juurde alles siis kui ma enam käia ei saanud. Peab vist selle kannatlikkusega natuke piiri pidama. 

Selle asemel, et ise sporti teha saan nüüd tennist vaadata, kinno minna ja šokolaadi süüa:)

Kokandusminutid

Kasutasin täna teist korda sihipäraselt M-i kingitud Nigella kokaraamatut ning valmistasin peaaegu retsepti järgides aasiapärase kookossupi kana ja köögiviljadega. Vahetasin kala kana vastu ning lisasin retsepti koosseisu mõõdukalt ingverit, sest minu meelest ei saa suppi aasiapäraseks nimetada kui sinna ei ole lisatud ingverit, eriti veel kookossupile.

Ühtlasi annan nüüd teise uusaasta lubaduse. Lisaks jooksmisele luban alanud aastal hakata uuesti regulaarselt kodus süüa valmistama. Alustuseks katsetan Nigella ideid ja loodetavasti jõuan varsti ka teiste retseptiraamatuteni. 

Uus dress ja uus toss

Mõnikord kestavad jõulud kauem. Lapsed avasid täna viimased kuuse alla jäänud pakid ning minagi ei jäänud ilma. Tet maros tõi mulle uue talvise ilmastikukindla jooksuvarustuse. Nüüd peab leidma muid põhjuseid jooksma mitte minemiseks kui kehv suusailm. Uued tossud meenutavad lamellrehve ning jooksuülikond paindub nagu retuus ning peab tuult ja muud taevast langevat sodi nagu tõeline soomuk. Ma armastan tootearendust ja materjaliteadust. See on tõeliselt imeline, eriti see viimane. Muidu käiksime meie võluvas talves ja kevades tänaseni vettinud raskete mantlite, jopede ja saabastega.

Ühesõnaga, mul on nüüd reaalsed vahendid oma uusaastalubaduse elluviimiseks. No more excuses. Tegelikult on see imeline tunne kui ma kohtun taas niiske asfaldiga ja ... jooksen. Jooksen ilma, et keegi mulle järgi jookseks, mu käe küljes ripuks või üldse minust midagi tahaks. Tänavad on tühjad ja taamal kiirustavad üksikud inimesed koju või tööle või poodi. Igatahes kuhugi tuppa. Kuhugi, kus on teised inimesed. Mina jooksen omaette. Kuulen enda hingamist, tunnen kuidas esimesed higipiisad kulgevad mööda selgroogu allapoole, peatuvad hetkeks ristluudel ja tormavad siis edasi. Ikka allapoole. Gravitatsioon. Maa tõmbab meid kõiki. Õnneks saab mööda seda edasi joosta. Võib lihtsalt suvalises suunas joosta. 

Ausõna

Olen tüdinenud tutvustest, kontaktidest ja suhetest, kus võin küll saada kinnitust sellele kui erakordne, vapustav ja super druuper kvaliteetne inimene ma olen, aga ... aga. Ikka ja jälle on see aga, üks ja seesama aga. Ma ei soovi selle aga-ga enam kunagi kohtuda. Ma siiralt loodan, et kohtusin selle aga-ga viimast korda oma elus möödunud aastal ja las ta jääda nüüd sinna minevikku. Mul ei ole selliseid kogemusi rohkem vaja. Need  ei paku enam pinget, mul ei ole neist rohkem midagi õppida.

Ma tahaks nüüd lõpuks ometi kohtuda selle mehega, kes ei tõmble, vaid teab, kes ta on. Kes ei pea varjama ja valetama oma soovide realiseerimiseks, ega kellelegi haiget tegema. Kes oskab hoida ja julgeb tunda ning on samas mees. Iseseisev ja terviklik inimene. Vaba. Vallaline. Mees, kes ei karda ohje käest anda, kes oskab koostööd teha ja mind juhtida ilma kuritarvitusteta. Ühesõnaga partner ja kaaslane, kellega koos mööda maailma rännata ja telekat vaadata, tantsimas, kinos, kontserdil ja teatris käia või lihtsalt tõtt vahtida.

Võib-olla teda ei olegi olemas, aga ma täna jälle usun ja loodan, et ta leiab mu üles või et ma komistan talle otsa, siis meie pilgud kohtuvad ja aeg jääb seisma. Ja siis lihtsalt ongi hea. Ilma aga-deta. Lihtsalt imeliselt hea.

Standardiseeritud protsessid

Üldiselt mulle meeldivad süsteemid ja alamsüsteemid, standardid ja standardiseeritud tööprotsessid, sest ühest küljest need võimaldavad korraga tegeleda nii detailide kui tervikuga ning teisest küljest peaks standardiseeritud tööprotsessi läbinud töötulem, no ütleme näiteks õigusakt, olema kõrgekvaliteediline. Standardiseeritud tööprotsessis peaks iga osaline andma kvalitatiivse lisandväärtuse töötulemusse ning ideaalis peaks ka aega tohutult kokku hoidma, sest ei ole vaja pidevalt algpunkti tagasi minna ja mitu korda vigadeparandusi teha.

Reaalsuses, aga tähendab standardiseeritud tööprotsess seda, et näiteks see sama õigusakt läbib kõikvõimalikke kooskõlastusi, kuuaega kestva normikontrolli, veel kooskõlastusi ja dokumendihaldussüsteeme ning lõpuks teatab see protsessi osaline, kes on ahela viimane lüli, kes peaks selle dokumendi lihtsalt avaldama, et tuleks tagasi algusesse minna ja normikontrolliga otsast alustada. Selle asemel, et ise ära parandada paar kirjaviga, tuleks kogu menetlus otsast peale läbi teha. 

Mitte mingit kasu ei ole süsteemidest ja alamsüsteemidest ja standardiseeritud tööprotsessidest kui selles osalevate inimeste mõtlemisvõime ja tahe omaalgatuslikult ja loogiliselt mõeldes (ja tulemusele orienteeritult) tegutseda on niisama suur kui mõnel keskpärasel kaasaegselt infotehnoloogilisel algoritmil, no ütleme näiteks Maxima kassaaparaadil. Niipea kui üks andmeväli on täitmata või on koma asemel semikoolon, tuleb üks vastus: ei saa menetleda. Ja lihtsalt nii ongi. Edasi ei juhtu mitte midagi. Lihtsalt mitte kõige vähematki. Moondu või herneks, aga ei juhtu, sest koma asemel on semikoolon. Ministrilt tuleks uuesti allkiri võtta ja enne seda terve hulk süsteemi ahelaks olevaid mutreid tööle panna selle kolossaalse vea parandamiseks. Ja muidugi tuleb sel teemal palju kirju laiali saata ning tegelikult võiks ka mõned koosolekud korraldada. See ongi see essents, mille peale me oma väärtuslikku eluaega kulutame.

Head uut aastat!

Uskumatult lahe

…. kui palju on võimalik ühe aastaga jõuda ja avastada. Veel selle aasta alguses ei uskunud ma ise, et suudan valmis saada magistritöö ja sooritada edukalt viimased eksamid enne töö esitamist. Olin olnud ca kaks aastat magamata, olin just alustanud uuel töökohal juhina ning kui meil lõpuks õnnestus juhendajaga veiniklaasi taga kokku leppida minu töö teemas, siis olin kindel, et sel aastal jõuan seda vaid uurida, aga kindlasti mitte kaitsta. Ja kindlasti mitte hindele väga hea või isegi mitte hea. Ometi hakkasin ma lihtsalt süsteemi kindlalt iga jumala päev lugema ja märkmeid tegema kuni mul oli olemas töö esimene peatükk. Ja siis saabus kriitiline moment - sünteesi kirjutamiseks puudus vastav rahulik keskkond, töö ja laste tõttu oli keskendumise katkestusi iga päev mitmeid kümneid ning siis … läksin ma hüppesse - ostsin pileti Pariisi ja suutsin kahe päevaga kõik olmelised küsimused ära korraldada ja sõitsingi kaheks nädalaks Pariisi. Ma olin kusjuures selle seiga juba nüüdseks, aasta lõpuks ise suutnud ära unustada. Elasin teadmises, et olen täielikult ette planeeriv juured alla kasvatanud emane olend, kes rühib iga päev läbi oma kohustuste. Olin ise selle minapildi loonud ja omaks võtnud. Õnneks tuli üks raputus, natuke positiivne ja natuke negatiivne, aga vajalik raputus, selleks et ma ärkaksin sest unest ja silmad avaksin. Ma olen ikka veel see sama tüdruk, see sama impulsiivne elujaatav olend. Sain aru, et minu Usk on taastunud, see on tagasi ja seda ma olengi kõik need kolm aastat oodanud, kaotanud ja taga nutnud ja oodanud ja siin ta siis nüüd on. Kummaline on selle kõige juures, et kuidas ma suutsin end mitmekordselt ületada sel aastal kui ma samal ajal ise ei uskunud, et see võimalik on. Ma tõepoolest ei uskunud kuni viimase minutini (sõna otseses mõttes), et ma suudan magistritöö valmis saada ja ära saata tähtajaks. Ma ei uskunud, et suudan end oponendi pakutud maksimaalselt hindelt D rääkida hindele B ja saada seal samas enne hinnete panemist eksamikomisjonilt kõvasti kiita. Ma ei uskunud, et on võimalik leida töö ja kollektiiv, kuhu ma tõeliselt sobin ja mida ma naudin. Olin kindel, et ma ei tööta veel niipea, st veel mitte mitme aasta jooksul, juhina. Ma ei uskunud kõigesse sellesse, mis on tõeks saanud. Tegin lihtsalt tööd, läksin pidevalt edasi ja ei jäänud seisma kui mulle mõnes kohas ei öeldi. Aga ma ei uskunud. Varem olen alati uskunud ja sellest jõudu saanud. See on kummaline paradoks. 

Leidsin siit ühe kolme aasta taguse loo, mida ma ei ole avaldanud. Ma ei hakka seda ümber kirjutama ja muu tekstiga kokku "liidestama", lisan selle siia, sest minu jaoks haakub see natuke minu viimase aasta kogemusega. Peamine mantra eneseabis, kõutšingus on järgmine: usu endasse ja siis saab kõik võimalikuks, peamine on usk. Mõned vähe maisemad õpetlased lisavad küll siia juurde, et tuleb tegutseda, selleks et edukaks saada ja edukas olla või mistahes muud soovi ellu kutsuda. Minu kogemus ütleb, aga seda, et tegutsemine ongi peamine. See ei tähenda sihitut lahmimist või uisapäisa tegutsemist ja tõepoolest, usk annab enesekindluse ja jõu, mille toel on oluliselt lihtsam eesmärgini jõuda ja kogu teekonda nautida, kuid nagu näha, on võimalik eesmärgini jõuda ka juhul kui usk on su täiesti maha jätnud. Kõige olulisem on teada, mida sa tahad, st tõeliselt teada, mitte elada pettekujutelmades ja kokkuleppelises reaalsuses, kus 2x2=5,6. Kui sa tead, mida sa tahad, ja suudad aktsepteerida ümbritsevat, sh teisi ja iseend, sellisena nagu selle eest leidad, ning kui sul on julgust ja tahet tegutseda, siis varem või hiljem sa jõuadki oma eesmärgini. Kuigi sul pole õrna aimugi, kuidas täpselt selleni jõuda sel hetkel kui sa astud esimese sammu.

/-------/

... kui palju maagilist tarkust võib inimestes olla. vanasti, ma mõtlen, et kunagi väga ammu, mitu sada või tuhat aastat tagasi ei olnud inimesel eriti palju võimalusi oma seesmist jumalikku tarkust avastada. sest. ei olnud eneseabi käsiraamatuid. mingist ammusest hetkest alates tulid appi küll koraan, piibel, talmud ja kõik need ülejäänud põnevad teosed, mille nimede mäletamiseks on minu aju liiga laisk. kuid siiski, täna on meil ju võrreldamatult rohkem võimalusi kui meie esivanematel teada saada, kuidas on hea ja õige elada.

aga segadust on ka palju rohkem. ühiskond on täis kõikvõimalikke vähemusrühmi, elufilosoofia surematuid teoseid on täis kõik raamatupoed, kõik on nii globaliseerunud ja mitmekesine, et üldse ei saa enam aru, mida mõelda ja kuidas olla. ja seda enam on vaja neid eneseabi käsiraamatuid. ja mida need hädavajalikud teosed siis õpetavad? et ole sina ise, armasta iseennast, aktsepteeri end ja teisi sellistena nagu oled(te). multikultuurses (loe: kaasaegses) ühiskonnas räägitakse sinna juurde veel soolisest võrdõiguslikkusest ja vajadusest olla tolerantne - tuleb olla tolerantne homoseksuaalide, mustanahaliste, venelaste ja kõikvõimalike usklike suhtes. see loetelu ei ole ammendav. aga see selleks.

põnev on hoops see, et kogu sellest esilepaiskunud mitmekesisusest ja massilisest eneseabist hoolimata ei ole mitte midagi muutunud. inimesed ei ole tolerantsemateks kasvanud, kuigi põhiseadus nii käsib. meil on lihtsalt rohkem võimalusi näha ja avastada elu mitmekesisust, eelkõige paistavad meid paeluvat inimühiskonna perverssused.

ole sina ise, armasta iseennast ja järgi oma südame häält. wtf?! tegelikult peaks seal kirjas olema: käi koolis, õpi amet või mine ülikooli, mine tööle, kohta sobivat isast või emast, paaritu, saa järglasi, jne. sest see on see, mida meilt tegelikult oodatakse. kui sa oled teistsugune, homoseksuaal näiteks, siis sa oled ju hale eksemplar. sul on elus midagi puudu. vangi või vaimuhaiglasse selle eest enam ei panda ja avalikult naeratatakse, aga tegelikult on neil ju midagi viga, eks ole. samamoodi on siis, kui sul pole lapsi või meest või naist või autot või oma korterit või maja või ühtegi teist diplomit pärast keskkooli lõputunnistust. raske on olla sina ise sellises ühiskonnas, kus elu, õnne ja edu valem on juba ammu kirja pandud, kus kõik on selge. minu meelest on see lihtsalt igav.

Hallo kosmos

Olen üle kolme aasta taas elus. Tõeliselt elus. See on imeline. Eriti lahe oli lugeda, et mõtlen ikka samamoodi nagu kolm aastat tagasi, aga olen vahepeal need eesmärgid, need puhtalt minu isiklikud eesmärgid ellu viinud, need mis ei puuduta mehi, lapsi ja tööd. Ometi olen alles täna taas elus :) Midagi on lõplikult valmis saanud ja veel väga palju ootab ees. Kõik need mäed, kuhu ma pole veel roninud, kõik need teed, mida ma pole veel tallanud, kõik need pilved, millel ma pole veel kõndinud, hoidke alt, sest siit ma tulen. I am back.

viimane kuum päev

kuumus ei taha järgi anda, taamal metsad põlevad ja teisal on linnad vee all. eks see kliima vist soojeneb. sellepärast, et meile meeldib masstoodang ja hispaania maasikad? võib-olla, possibly maybe, probably yes. aga ega me seda ise ka päris täpselt ei tea, meil on palju maisemaid probleeme, millega tegeleda. üritame tund-tunni, päev-päeva haaval eluga ja iseendaga hakkama saada.

alguses kui siia maailma tuleme uurime huviga seda ümbritsevat karusselli, õpime selgeks mängureeglid ehk "kuidas asjad käivad". mu kaheaastane tütar on hetkel ametis selle mängu mängimisega. kui ma juhuslikult midagi unustan või teisiti teen, siis tuletatakse mulle meelde kuidas asjad käivad. aga mingil hetkel sel teel kaob pind jalge alt ja maad võtab rahutus. reegleid ei ole enam. tahaks, et oleks hea, aga mis see hea on ja kuidas see üles leida? mida ma peaksin tegema, mis suunas minema, mis on õige ja mis vale, mis on hea ja mis on halb?

mis siis kui neid kategooriaid ei olegi olemas. kui nii, siis oledki äkitselt halastamatus üksinduses iseendaga, selle puntras iseendaga, kellele vanemad, kool ja ühiskond enam mängureegleid ei kehtesta, sest sina ise oledki see lapsevanem, kool ja ühiskond, kes peaks suutma mingeid reegleid kehtestada, stabiilsust ja korda luua, seda turvalisust, mida inimesele on vaja selleks, et mitte hulluks minna. aga mida tean mina reeglitest. kunagi olen nende järgi elanud, kunagi oli neid väga palju. tagantjärgi mõistan, et need üksnes pärssisid loovust ja aheldasid isiksuse võltstõdede külge, sest tõde pole ju olemas. ma ei usu reeglitesse, ega ühiskondlikesse tavadesse, sest need piiravad inimest ja teevad meid sageli väga õnnetuteks. see näiline tugi, mida reelgitest saame, on lihtsalt meie endi argus ja mugavus, hirm toetuda vaid iseendale. ühest inimesest, kellele kindel olla, ju ei piisa, seda on liiga vähe.

minu vastutusel on ühe äärmiselt laheda väikse inimese kasvatamine, mingi hulk töötajaid ning riikliku tähtsusega asutuse ja valdkondade üles ehitamine ja kujundamine. kuidas seda teha, seda ei ole keegi mulle kunagi õpetanud, seda ei saa lugeda ühestki raamatust, ega vaadata ühestki filmist. võin ju kuulata mõne targema inimese lugusid tema kogemustest, kuid olukorrad ja inimesed on igal konkreetsel juhul ainulaadsed. ükski reegel ei käsitle aga ainulaadseid sündmusi või isikuid. ainus, kellele toetuda ja keda uskuda, olen mina ise.

puhkus, jätkub

puhkus, puhkus, puhkus - veetsin veidi üle nädala Pärnus, rannas kohvikus ja Pärnu lähedal maal sääski söötes. pärast kahenädalast brigittaga koos suvitamist andsin ta heameelega üle teisele lapsevanemale ja saan nüüd nautida iseenda meeldivat seltskonda. lõpuks ometi hakkab meelde tulema, mida olen elus teha tahtnud, mis on pooleli ja mis veel alustamata. meenub, et elu ei koosne ainult tööst, meestest ja lapsevanemaks olemisest. kuskil on olemas ka see mina, kellel on veel muidki väljundeid. alustuseks koristasin ära korteri, siis maksan ära maksud ja kui raha üle jääb, siis õpin sukelduma, sõidan rattaga, käin kontserdil, jätkan pooleli olevate raamatute lugemist ja lõpetan ära magistrantuuri. midagi umbes sellist. vot nii

puhkus

kohe-kohe algab puhkus, hirmkeeruline on end töö tegemiseks motiveerida, viimane poolaasta on olnud tõsiselt väsitav, kohati isegi lammutav. peaks koostama jooksva aasta redigeeritud eelarve ning tuleva aasta eelarve. ometi pole tulevaks aastaks teada, kas teen eelarvet osakonnale või täiesti uuele asutusele. põnev, põnev, väga põnev. aga vähemalt saab varsti puhkama hakata, jaanitule ääres vorsti süüa ja õlut juua. jei!

mis on tõde?

kuidas jääda ellu kogukonnas, kus kaks korda kaks ei võrdu neli, vaid kokkuleppeliselt näiteks viis koma kolm? kas üritada ülejäänutele selgitada, et saage aru, kaks korda kaks ON NELI, või aktsepteerida asjaolu, et kuigi kõik teavad, et kaks korda kaks on neli, on ellujäämise mõttes otstarbekam minna kaasa nendega, kes väidavad, et see on viis koma kolm. me oleme selles lihtsalt kokku leppinud, see on meie diil, sest nii on meil kõigil kergem olla. igaühel on selle diiliga kaasa minnes oma põhjus. objektiivsel reaalsusel pole selles subjektiivses maailmas tähendust. misasi üldse on objektiivne reaalsus? igaühel on oma tõde ja seetõttu ongi kõige mõistlikum lihtsalt kokku leppida kui palju võiks olla kaks korda kaks. elame diilide maailmas, see ongi meie ainus ellujäämismudel :)

vanalinnas on äge

kõigile neile, kes veel ei tea, teadmiseks, elan nüüd vanalinnas, korter on aus ja hea, oma 600 aastat vana, aga ikka veel ei paista, et hakkaks kokku kukkuma, tuul ei puhu ka läbi seina, sest see on umbes meetri paksune, samas kui alles väga hiljuti: 1960ndatel ja 21. sajandi alguses ehitatud hoonete puhul räägitakse 60 kuni 100 aastasest ekspluatatsiooniperioodist, tuul vihiseb otsaseintest läbi puhuda, majaesine ujub kevadeti, sest arendaja ja kohalik omavalitsus ei viitsinud mõelda. ometi püsivad mõnede tüüpide 600 ja enamgi aastat tagasi ehitatud hooned ja tänavavõrgustik tänaseni ja toimivad, on kasutuskõlblikud ja kõrgelt hinnatud.

miks me enam ei ehita sajandeid püsivaid hooneid, infrastruktuuri, miks meie riided kõlbavad kasutada vaid mõned kuud ja meie kallid elamud vaid mõned kümned aastad? tehnoloogia areng on kahtlemata väga oluline, kuid kui selle tulemusena on massiliselt kasutusel vaid ebakvaliteetsed tooted, siis ei ole meie elukvaliteet mitte paranenud, vaid hoopis alla käinud. kulutame olulise osa oma ajast tööd tehes, selleks et teenida vahendeid toodete ja teenuste ostmiseks. need on aga valdavalt ebakvaliteetsed, mistõttu kulutame oma kallist aega ja iseennast tühja. informatsiooni kõige meid ümbritseva kohta on rohkem kui kunagi varem, see on hetkeliselt kättesaadav, ometi ei suuda me selles infokülluse olukorras adekvaatseid otsuseid teha, üles leida seda sobivat, head, õiget ja kvaliteetset.

teine näide tehnoloogia arengust on toiduainete tööstuses. poest kättesaadava kauba valik on lai, säilivusaeg pikk, ja välimus laitmatu, ometi on teadlikum tarbija hakanud ostma nn ökokaupa, mida on raskem hankida, mis on natuke kallim, valmistatud n-ö traditsioonilise põllumajanduse ja loomakasvatuse meetoditel, kuid vaieldamatult tervisklikum.

milleks meile siis see suur tööstusrevolutsioon, tehnoloogia areng, progress ja muu säärane, mille tulemusena maakera on ülerahvastatud, enamus sellest inimmassist on äärmiselt vaesed ja rikkamgi osa meist tarbib vaeste toodetud ebakvaliteetseid tooteid ja teenuseid? tõeline progress oleks selles kui õpiksime tehnoloogia arengu pöörama kvaliteedi tõstmisse, mitte odavasse masstoodangusse ning suutma selle enamusele kättesaadavaks teha. see on aga väga keeruline ülesanne, sest eeldab eelkõige tarbimisharjumuste muutmist. harjumused on aga väga visad muutuma, liiati veel siis kui keegi teine õpetada üritab. ikka ise, ise, seda jonni ajab juba paariaastane inimloom ilma mingi õpetuseta.

emake maa

miks, miks, miks, miks, miks ......

kui mina lasen sul tulla, siis oleme koos; kui ajan su eemale, siis oledki eemal; seni kuni mina jaksan sind koju oodata ja tahan sinuga koos olla, seni oleme, koos; kui otsustan uue elu ilmale tuua, siis nii ka läheb; sina lähed mu juurest ära, igal hommikul ja tuled tagasi, igal õhtul, alati, kuni lasen su enda ligi. miks sa oled nii iseenesest mõistetav?

saast

irratsionaalsusest sünnib lõpmatul hulgal ehedat saasta. seda ilmingut, irratsionaalsust, muidu nii üüratult targa ja vägeva olevuse nagu inimene puhul tekitab sageli vastandlike huvide põrkumine, soovide ja unelmate realiseerimatus ning kõikvõimalikud pettekujutelmad niipea kui nood kohtuvad reaalsusega.

unistamises ei ole iseenesest ju midagi halba, täiesti meeldiv tegevus ajaviiteks. kui aga mõnusast ajaviitest saab igapäevane reaalsus, siis võib see paljudele halvasti lõppeda. samamoodi on soovmõtlemisega. sageli soovime, et teised inimesed oleksid teistsugused, loodame, et nad hakkavad käituma meile sobival moel, teinekord loodame sedagi, et inimestest sõltumatud asjaolud (nt ilm või muud loodusnähtused) oleksid teistsugused. taaskord unistamine pole patt neil juhtudel. kes meist poleks soovinud, et vihma või lörtsi asemel paistaks taevas ere päike ja õues oleks 2 niiske soojakraadi asemel 25. ikka ja jälle soovime suvel kontoris istudes, et puhkus kestaks kolm kuud nagu koolipõlves, kuigi lastena ootasime pikisilmi suureks ja tähtsaks kasvamist. häda on aga jällegi selles, et inimesed meie ümber ei muutu meie soovide kohaselt samamoodi nagu ei muutu ka ilmastikunähtused vastavalt vajadusele. see on objektiivne fakt. millegipärast aga näevad paljud meist päevast päeva vaeva, et muuta muutmatut. vot see on tõsine mission impossible, mida ei suuda lahendada ka tom cruise ja arvukad silmamoondusspetsialistid hollywoodist.

plagiaat

esitan nüüd kellegi teise ideid, kuna need on paremini kirja pandud kui mina iial või vähemasti hetkel suudan. rongiga on vahel päris kasulik ja hea sõita, saab väärt mõtteid aknalt lugeda :)

Pääsukesi, pääsukesi

lendab läbi ustest

äkki tunnen olen vaba

kõigist kujutlustest

vaatan uute silmadega

räägin uue suuga

elan ühtjasama elu

iga õunapuuga

lendan igas metsalinnus

hingan igas loomas

mesilastega käin tiigi

ääres mudas joomas

suvel püüan lennul kärbseid

talvel olen Lõunas

sügisel löön õhetama

Pärnu tuviõunas

olen kevadine pung ja

koltund lehe värin

ussi kombel seestpoolt ise

oma südant närin

Jaan Kaplinski

olen loom

rahulik, kurb ja vaikne on olla. pärast tormamist ja tormi tulebki vaikus. korraks. hetkeks saab peatuda ja mõelda. tööd on nii palju, et enam ei olegi nagu mõtet tormata kümnes suunas ja üritada kõike hallata ja korraldada. naguniigi see ei õnnestu. siis ongi mõistlikum korraks paigal olla. ka see on omaette mõnus.

vaatasin eile oma last püherdamas restorani porimatil, jooksmas sokkis mööda räpast kivipõrandat, ta oli nii tohutult rahul. vaatasin teda ja tundsin rõõmu tema rahulolust. hetkekski ei tekkinud tahtmist teda üles tõsta, puhtaks rapsida ja selgitada, et poris püherdamine ei ole ilus ega mõistlik. olen lasknud tal seni olla selline nagu ta parasjagu on, olen lubanud tal kõik kapid pahupidi pöörata, cd-d ja dvd-d segi ajada, minu käekotti ja rahakotti sorteerib ta umbes kord päevas tõsise pühendumusega - olen nüüdseks omandanud juba oskuse sodi ja segaduse keskelt vajalikke asju üles leida. nii käekott kui kogu elamine on muutnud pesaks. ja enamasti olen väga rahul, pesas on mõnus olla. aga siis aeg ajalt, väga harva tuleb mõnel mõte, et tuleks külla või tabab lapse isa arusaamatu vajadus koristada. laps siis aitab teda selles tegevuses, mina viibin lihtsalt osavõtmatult teises toas väites, et koristan homme. lapse abist ei osata aga lugu pidada, see ajab närvi, sest selle tulemusena ei teki KORDA, vaid hoopis uus SEGADUS. tegelikult ei ole olemas ei korda ega segadust, õiget ega valet, uut ega vana. lihtsalt mõned asjad sobivad ja mõned mitte. mõned inimesed sobivad ja teised mitte. miks me unustame mingil hetkel ära, et mängime, mängime ka siis kui oleme juba suured ja vanad ja tähtsad. lihtsalt mängud muutuvad, mitte meie. nimetame uusi mänge uute nimedega, aga mäng jääb mänguks. miks keelame oma lastele ja endile iseendaks olemist, lihtsatest asjadest rõõmu tundmist ja unustame ära, et mäng ei ole lõppenud?

mis sunnib ärkama kell kuus?

Eesti Vabariigi aastapäev. õhtul magama heites ja kella kuueks helisema seades arvasin, et ei suuda tõusta ja lumise mäe otsa ronida selleks, et näha kuidas lippu vardasse tõmmatakse. aga võta näpust või kust iganes, ärkasin, panin riidesse ja ronisin mäe otsa. parim osa üritusest oligi kümnete võõrastega koos samasse punkti suundumine, selles oli mingi kollektiivse jaburuse lõbusus. kergelt üllas tunne tuli peale lipu vardasse tõusmise ajal hümni lauldes. sellele järgnenud kõnede sisutus tuletas aga juba meelde, et üle 10 minuti paigal seistes hakkab väga külm. rahvas hakkas vaikselt laiali valguma kui kontsert-aktuse teises pooles võttis sõna vaimulik selgitades, et Eesti Vabariigi püsimine on Jumala teene. ega matsidest usklikke ei tee, ei suutnud seda sakslased seitsmesaja aasta vältel, ei suuda ka tänane kirik või riigiisad. kannatava rahvuse põhiolemusse kuulub lahutamatult ka umbusk, määratu suur umbusk. uusi ideid tullakse uudistam ja uurima, aga omaks ei võeta. ega seda ju ette ei tea mis imeloom see uus asi olla võib. olgugi, et nn uus on praktilisem kui vana, tõestatud efektiivsusega pealegi. mis sest, las teised teevad, meie vaatame seni kõrvalt kuni oleme ikka PÄRIS veendunud. imelik lausa, et me end teatud valdkonnas innovatsiooni lipulaevaks peame.

P.S.

ma tegelikult arvan, et päris mitu inimest ronis täna varahommikul soojast voodist välja üles külmale künkale, sest üks kord aastas avati kõigile Riigikogu sisehoovi väravad, ega sinna ju iga päev ei lasta.

instinkt

vaatasime mehega "Ürgmeest", väga hästi tehtud lavastus, väga hea tekst ja just nii ongi nagu selles tekstis kirjas. tekst jagab isegi soovitusi kuidas erinevate reaalsuste põrkumisega hakkama saada. see oleks nagu miski paratamatus. aga mis siis kui saab ka teisiti? kas saab ja kuidas siis? olin ära unustanud, et saab küll, teisiti. saab juhul kui satud kokku või avastad enda kõrvalt inimese, kes on nii sinu moodi, et erinevuste otsimisega tuleb vaeva näha. tegelikult ei peaks elus vaeva nägema, ei peaks kannatama ja taluma. võiks lihtsalt õnnelik olla. tõe ja õiguse rahvale on aga kannatuste vaba elu arusaamatu, sest väärikas sugu on see, kes läbi higi ja pisarate oma pisku välja teenib. kannatamisest loobumine on vääritu, sotsiaalselt mittekonformne käitumine, see on erinemine ja erineda on raske, sest erinedes oled üksinda. vahel tahakski aga olla üksinda, sest siis saaks kasvõi viivuks olla mina ise, kompromissideta ja agadeta.

üle väga pika aja

siuke tunne nagu oleks elule alla andnud, pärast pikka üritust seda muuta; ah mis seal ikka - on nagu on. aga see ei meeldi mulle, ma ei taha niimoodi elada. mis sest, et midagi ei ole otseselt halvasti, aga midagi ei ole ka just eriti hästi. lihtsalt hall on olla. iga kord kui see tunne peale tuleb mõtlen mida saaks teha teisiti, haun välja parandusettepanekuid, ootan ja loodan, et ehk nüüd muutub midagi, ehk nüüd läheb paremaks, lihtsalt peab natuke rahulikult ootama. aga ei lähe paremaks, tammun ringiratast kuni olen tagasi selle vana rahutuse juures. muutust on vaja. aga kustkohast see tulema peaks ja milles see seisnema peaks. kuidas mitte eksida uut suunda valides?