Meditatsioon

Tänahommikune lumesadu tuletab meelde, et kevadeni on veel kuuaega aega ja see on mõnus. See on mõnus, sest see näitab, et on veel aega mõelda, olla, suunda seada. Hoolimata soojast talvest jääb talv siiski talveks ja kevad tuleb siis kui on tema aeg tulla. Ja mulle see meeldib, sest selles on rahu ja aega.

I will fix you

Ma jookseks, jookseks, jookseks, jookseks ja jookseks. Jookseks kuni olen tühi. Aga ma pean ootama kuni mu keha on piisavalt puhanud ja tervenenud. Pean kuulama täiskasvanute hala. Täiesti mõttetut hala. Kui see, mida te teete ei sobi, ei tule välja, kui te tunnete end halvasti, siis jääge seisma, vaadake peeglisse ja muutke midagi. Ärge tehke enam seda, mida te teha ei taha. Ärge tehke seda, mis välja ei tule. Ja uskuge mind - te teete oma kodakondsetele suure, suure teene. Eelkõige teete, aga iseendale teene. Ja lõpetage nende haigete mängude mängimine. Ärge saage valesti aru, mängimine on tore, mulle see tõesti meeldib, but don´t fuck with other people´s motivation and emotions. It always, always ends really badly.

Viisin taaskasutusse mitukümmend kilo vanu riideid ja asju. Hakkan korterit renoveerima. Ostan mööblit, lasen põrandad lihvida, uued tapeedid panna ja õmblen uued kardinad. Kevad tuleb ja sellega koos tärkab uus lootus ja armastus. Lõpuks ometi tärkab minus armastus, kes on aastaid sügavas unes olnud. Saan lõpuks minevikust lahti lasta, jätta alles vaid selle, mis on hoidmist väärt. Mulle meeldib see puhastumine ja sisekaemus. Enam ei taha sellest ruttu läbi käia ja lahti saada, mulle meeldib see olek. Kuid ka see muutub, kõik muutub, koguaeg. Me märkame vaid konkreetseid sündmusi, seisundeid ja tajume neid sageli üllatavatena, kuid tegelikult oleme ise koos kogu ülejäänud maailmaga pidevas liikumises ja muutumises. See ei lakka eales. Lõpptulemust ei olegi olemas, on vaid vahepealsed kaemused, märkamised, seisundid, mida tajume sündmustena, mida suudame piiritleda.

Human

I can take so, so much


                                           …. until I've had enough.

Stars

Sain täna lõpuks, pärast mitmenädalast ootamist, oma kabinetti uued ja täiesti tegijad arvuti kõlarid. Kuulasin siis muusikat ja tegin tööd kui järsku sain aru, et olin kuulama jäänud allolevat Simply Red lugu. Jäin seda kuulama, sest see on nii täpne, sest just nii ongi:

Anyone who ever held you
Would tell you the way I'm feeling
Anyone who ever wanted you
Would try to tell you what I feel inside

The only thing, I ever wanted
Was the feeling that you ain't faking
The only one you ever thought about
Wait a minute can't you see that

I wanna fall from the stars
Straight into your arms
I, I feel you
I hope you comprehend

For the man who tried to hurt you
He's explaining the way I'm feeling
For all the jealousy I caused you
States the reason why I'm trying to hide

As for all the things you taught me
It sends my future into clearer dimensions
You'll never know how much you hurt me
Stay a minute, can't you see that

I wanna fall from the stars
Straight into your arms
I, I feel you
I hope you comprehend …

Cœur ouvert

Tu me manques. Tu es parti et je pleure, je pleure. Juste comme ça, tout à coup j'ai commencé a pleurer. C'était une belle soirée, mais pourtant je pleure. Mon cœur fait mal. Je veux juste que tu revienne et que tu ne me quittes plus jamais. Comment c'est possible, pourquoi je me sens comme ça? Pourquoi tu joue avec mon cœur si tu ne veux pas revenir?

Mon cœur est donc ouvert, de nouveau…

Ne me quitte pas
Il faut oublier
Tout peut s´oublier
Qui s´enfuit déjà
Oublier le temps
Des malentendus
Et le temps perdu
A savoir comment
Oublier ces heures
Qui tuaient parfois
A coups de pourquoi
Le cœur du bonheur
Ne me quitte pas
Ne me quitte pas
Ne me quitte pas
Ne me quitte pas

Moi je t´offrirai
Des perles de pluie
Venues de pays
Où il ne pleut pas
Je creuserai la terre
Jusqu´après ma mort
Pour couvrir ton corps
D´or et de lumière
Je ferai un domaine
Où l´amour sera roi
Où l´amour sera loi
Où tu seras reine
Ne me quitte pas
Ne me quitte pas
Ne me quitte pas
Ne me quitte pas

So Incredibly Invincible

Olen nii piiritult võimas ja niisama habras. Kannan kogu maailma raskust oma õlul, lahendan kõik mured ja probleemid. Ja varisen siis kokku. Minu jõud tuleb minu seest. Kuid mis saab siis kui enam ei tule? Kas siis ongi kõik? Vahel on tunne, et otsin uut jõujaama, energiaallikat, sest minu seesmine allikas vaid hõõgub kergelt. Parimal juhul leian aga vaid välgumihkli. Ei enamat. Maailm näikse tahvat enamat, kuid ma ei püsi enam tempos. Kütus on otsas ja ükskõik kui palju ma ka pingutan, nendel hõõguvatel sütel ma täistempos edasi ei rühi. Sulen silmad ja olen lihtsalt niisama.

Huvitav

Panin täna tähele, et kuigi minu töölõigu osas on tõusetunud paras (meedia)kära ning äkitselt on nii õhust, maa pealt kui alt välja ilmunud hulk "eksperte", kes võtavad kõva häälega sõna sel teemal, mida kõike tuleks võlglastega ette võtta, selleks et tulevikus enam võlglasi ei oleks; siis kummalisel kombel ei eruta mind sugugi selles diskussioonis avalik osalemine. 

Ma saan aru, et justiitsminister ja sotsiaalminister võtavad sõna ja üritavad mitte ainult endale, vaid oma skandaalidest räsitud erakonnale enne järgmisi valimisi inimnäolisemat kuvandit luua, lubades kõik rongaisad, kes on oma lapsed nälga jätnud, avalikult Raekoja platsil risti lüüa. Ilmselt on ka mõistetav, et mõned advokaadid üritavad end valdkonna ekspertidena kehtestada, kuidagi peab ju oma ettevõttele reklaami tegema. See teema on liiga kuum. Muutujaid on liiga palju. Väga lihtne on arvamust avaldades eksida ning siis järgnevad 10 aastat guugeldades lugeda, et mina olin see, kes arvas, et kõik elatise võlgnikud tuleks ära kastreerida:)

Minu kolleegid, ametnikud on aga üsna vaiksed, täitsa tasa kohe. Kuulavad ja mõmisevad. Tundub, et olin alateadlikult selle sama hoiaku võtnud kui see teema esimest korda minu lauale potsatas. Kui Riigikogu sotsiaalkomisjon meie poole pöördus, et istungile Justiitsministeeriumi esindaja kutsuda, siis pöördus ta esmalt minu poole. Minus ei tärganud mitte mingisugust huvi, ega ambitsiooni. Suunasin teema kolleegile edasi. Täna uudiseid lugedes, vaadates ja kuulates imestasin, et jätkuvalt ei tunne ma puudust selles diskussioonis osalemisest, kuigi see on minu töö ja valdkond. Nii hea ja rahulik on olla. Tõeliselt rahulik. See on nii mõnus olek, nii mõnus hetk, et las ta kestab veel, venib hästi pikaks, pikaks. Niimoodi on mul võimalik vaadelda ja mõelda. Kuni…. ma saan oma mõtted küpseks. Praegu ei juhtu ja ei muutu asjad järsku, ega ruttu. Praegu on aega mõelda. Praegu on ruumi mõelda. Esimest korda elus oskan seda tõeliselt nautida. Varem olen kannatanud neil ootamise momentidel. Olen sundinud end rahulikuks. Seekord ma lihtsalt olengi rahulik. See on imelihtne. 

Tugitooli sportlane

Minu lastevaba ja spordile pühendatud nädalavahetus on kujunenud hoopis atibiootikumikuuriks, kuna ma käisin valudest hoolimata terve nädala tööl ja läksin arsti juurde alles siis kui ma enam käia ei saanud. Peab vist selle kannatlikkusega natuke piiri pidama. 

Selle asemel, et ise sporti teha saan nüüd tennist vaadata, kinno minna ja šokolaadi süüa:)

Kokandusminutid

Kasutasin täna teist korda sihipäraselt M-i kingitud Nigella kokaraamatut ning valmistasin peaaegu retsepti järgides aasiapärase kookossupi kana ja köögiviljadega. Vahetasin kala kana vastu ning lisasin retsepti koosseisu mõõdukalt ingverit, sest minu meelest ei saa suppi aasiapäraseks nimetada kui sinna ei ole lisatud ingverit, eriti veel kookossupile.

Ühtlasi annan nüüd teise uusaasta lubaduse. Lisaks jooksmisele luban alanud aastal hakata uuesti regulaarselt kodus süüa valmistama. Alustuseks katsetan Nigella ideid ja loodetavasti jõuan varsti ka teiste retseptiraamatuteni. 

Uus dress ja uus toss

Mõnikord kestavad jõulud kauem. Lapsed avasid täna viimased kuuse alla jäänud pakid ning minagi ei jäänud ilma. Tet maros tõi mulle uue talvise ilmastikukindla jooksuvarustuse. Nüüd peab leidma muid põhjuseid jooksma mitte minemiseks kui kehv suusailm. Uued tossud meenutavad lamellrehve ning jooksuülikond paindub nagu retuus ning peab tuult ja muud taevast langevat sodi nagu tõeline soomuk. Ma armastan tootearendust ja materjaliteadust. See on tõeliselt imeline, eriti see viimane. Muidu käiksime meie võluvas talves ja kevades tänaseni vettinud raskete mantlite, jopede ja saabastega.

Ühesõnaga, mul on nüüd reaalsed vahendid oma uusaastalubaduse elluviimiseks. No more excuses. Tegelikult on see imeline tunne kui ma kohtun taas niiske asfaldiga ja ... jooksen. Jooksen ilma, et keegi mulle järgi jookseks, mu käe küljes ripuks või üldse minust midagi tahaks. Tänavad on tühjad ja taamal kiirustavad üksikud inimesed koju või tööle või poodi. Igatahes kuhugi tuppa. Kuhugi, kus on teised inimesed. Mina jooksen omaette. Kuulen enda hingamist, tunnen kuidas esimesed higipiisad kulgevad mööda selgroogu allapoole, peatuvad hetkeks ristluudel ja tormavad siis edasi. Ikka allapoole. Gravitatsioon. Maa tõmbab meid kõiki. Õnneks saab mööda seda edasi joosta. Võib lihtsalt suvalises suunas joosta. 

Ausõna

Olen tüdinenud tutvustest, kontaktidest ja suhetest, kus võin küll saada kinnitust sellele kui erakordne, vapustav ja super druuper kvaliteetne inimene ma olen, aga ... aga. Ikka ja jälle on see aga, üks ja seesama aga. Ma ei soovi selle aga-ga enam kunagi kohtuda. Ma siiralt loodan, et kohtusin selle aga-ga viimast korda oma elus möödunud aastal ja las ta jääda nüüd sinna minevikku. Mul ei ole selliseid kogemusi rohkem vaja. Need  ei paku enam pinget, mul ei ole neist rohkem midagi õppida.

Ma tahaks nüüd lõpuks ometi kohtuda selle mehega, kes ei tõmble, vaid teab, kes ta on. Kes ei pea varjama ja valetama oma soovide realiseerimiseks, ega kellelegi haiget tegema. Kes oskab hoida ja julgeb tunda ning on samas mees. Iseseisev ja terviklik inimene. Vaba. Vallaline. Mees, kes ei karda ohje käest anda, kes oskab koostööd teha ja mind juhtida ilma kuritarvitusteta. Ühesõnaga partner ja kaaslane, kellega koos mööda maailma rännata ja telekat vaadata, tantsimas, kinos, kontserdil ja teatris käia või lihtsalt tõtt vahtida.

Võib-olla teda ei olegi olemas, aga ma täna jälle usun ja loodan, et ta leiab mu üles või et ma komistan talle otsa, siis meie pilgud kohtuvad ja aeg jääb seisma. Ja siis lihtsalt ongi hea. Ilma aga-deta. Lihtsalt imeliselt hea.

Standardiseeritud protsessid

Üldiselt mulle meeldivad süsteemid ja alamsüsteemid, standardid ja standardiseeritud tööprotsessid, sest ühest küljest need võimaldavad korraga tegeleda nii detailide kui tervikuga ning teisest küljest peaks standardiseeritud tööprotsessi läbinud töötulem, no ütleme näiteks õigusakt, olema kõrgekvaliteediline. Standardiseeritud tööprotsessis peaks iga osaline andma kvalitatiivse lisandväärtuse töötulemusse ning ideaalis peaks ka aega tohutult kokku hoidma, sest ei ole vaja pidevalt algpunkti tagasi minna ja mitu korda vigadeparandusi teha.

Reaalsuses, aga tähendab standardiseeritud tööprotsess seda, et näiteks see sama õigusakt läbib kõikvõimalikke kooskõlastusi, kuuaega kestva normikontrolli, veel kooskõlastusi ja dokumendihaldussüsteeme ning lõpuks teatab see protsessi osaline, kes on ahela viimane lüli, kes peaks selle dokumendi lihtsalt avaldama, et tuleks tagasi algusesse minna ja normikontrolliga otsast alustada. Selle asemel, et ise ära parandada paar kirjaviga, tuleks kogu menetlus otsast peale läbi teha. 

Mitte mingit kasu ei ole süsteemidest ja alamsüsteemidest ja standardiseeritud tööprotsessidest kui selles osalevate inimeste mõtlemisvõime ja tahe omaalgatuslikult ja loogiliselt mõeldes (ja tulemusele orienteeritult) tegutseda on niisama suur kui mõnel keskpärasel kaasaegselt infotehnoloogilisel algoritmil, no ütleme näiteks Maxima kassaaparaadil. Niipea kui üks andmeväli on täitmata või on koma asemel semikoolon, tuleb üks vastus: ei saa menetleda. Ja lihtsalt nii ongi. Edasi ei juhtu mitte midagi. Lihtsalt mitte kõige vähematki. Moondu või herneks, aga ei juhtu, sest koma asemel on semikoolon. Ministrilt tuleks uuesti allkiri võtta ja enne seda terve hulk süsteemi ahelaks olevaid mutreid tööle panna selle kolossaalse vea parandamiseks. Ja muidugi tuleb sel teemal palju kirju laiali saata ning tegelikult võiks ka mõned koosolekud korraldada. See ongi see essents, mille peale me oma väärtuslikku eluaega kulutame.

Head uut aastat!

Uskumatult lahe

…. kui palju on võimalik ühe aastaga jõuda ja avastada. Veel selle aasta alguses ei uskunud ma ise, et suudan valmis saada magistritöö ja sooritada edukalt viimased eksamid enne töö esitamist. Olin olnud ca kaks aastat magamata, olin just alustanud uuel töökohal juhina ning kui meil lõpuks õnnestus juhendajaga veiniklaasi taga kokku leppida minu töö teemas, siis olin kindel, et sel aastal jõuan seda vaid uurida, aga kindlasti mitte kaitsta. Ja kindlasti mitte hindele väga hea või isegi mitte hea. Ometi hakkasin ma lihtsalt süsteemi kindlalt iga jumala päev lugema ja märkmeid tegema kuni mul oli olemas töö esimene peatükk. Ja siis saabus kriitiline moment - sünteesi kirjutamiseks puudus vastav rahulik keskkond, töö ja laste tõttu oli keskendumise katkestusi iga päev mitmeid kümneid ning siis … läksin ma hüppesse - ostsin pileti Pariisi ja suutsin kahe päevaga kõik olmelised küsimused ära korraldada ja sõitsingi kaheks nädalaks Pariisi. Ma olin kusjuures selle seiga juba nüüdseks, aasta lõpuks ise suutnud ära unustada. Elasin teadmises, et olen täielikult ette planeeriv juured alla kasvatanud emane olend, kes rühib iga päev läbi oma kohustuste. Olin ise selle minapildi loonud ja omaks võtnud. Õnneks tuli üks raputus, natuke positiivne ja natuke negatiivne, aga vajalik raputus, selleks et ma ärkaksin sest unest ja silmad avaksin. Ma olen ikka veel see sama tüdruk, see sama impulsiivne elujaatav olend. Sain aru, et minu Usk on taastunud, see on tagasi ja seda ma olengi kõik need kolm aastat oodanud, kaotanud ja taga nutnud ja oodanud ja siin ta siis nüüd on. Kummaline on selle kõige juures, et kuidas ma suutsin end mitmekordselt ületada sel aastal kui ma samal ajal ise ei uskunud, et see võimalik on. Ma tõepoolest ei uskunud kuni viimase minutini (sõna otseses mõttes), et ma suudan magistritöö valmis saada ja ära saata tähtajaks. Ma ei uskunud, et suudan end oponendi pakutud maksimaalselt hindelt D rääkida hindele B ja saada seal samas enne hinnete panemist eksamikomisjonilt kõvasti kiita. Ma ei uskunud, et on võimalik leida töö ja kollektiiv, kuhu ma tõeliselt sobin ja mida ma naudin. Olin kindel, et ma ei tööta veel niipea, st veel mitte mitme aasta jooksul, juhina. Ma ei uskunud kõigesse sellesse, mis on tõeks saanud. Tegin lihtsalt tööd, läksin pidevalt edasi ja ei jäänud seisma kui mulle mõnes kohas ei öeldi. Aga ma ei uskunud. Varem olen alati uskunud ja sellest jõudu saanud. See on kummaline paradoks. 

Leidsin siit ühe kolme aasta taguse loo, mida ma ei ole avaldanud. Ma ei hakka seda ümber kirjutama ja muu tekstiga kokku "liidestama", lisan selle siia, sest minu jaoks haakub see natuke minu viimase aasta kogemusega. Peamine mantra eneseabis, kõutšingus on järgmine: usu endasse ja siis saab kõik võimalikuks, peamine on usk. Mõned vähe maisemad õpetlased lisavad küll siia juurde, et tuleb tegutseda, selleks et edukaks saada ja edukas olla või mistahes muud soovi ellu kutsuda. Minu kogemus ütleb, aga seda, et tegutsemine ongi peamine. See ei tähenda sihitut lahmimist või uisapäisa tegutsemist ja tõepoolest, usk annab enesekindluse ja jõu, mille toel on oluliselt lihtsam eesmärgini jõuda ja kogu teekonda nautida, kuid nagu näha, on võimalik eesmärgini jõuda ka juhul kui usk on su täiesti maha jätnud. Kõige olulisem on teada, mida sa tahad, st tõeliselt teada, mitte elada pettekujutelmades ja kokkuleppelises reaalsuses, kus 2x2=5,6. Kui sa tead, mida sa tahad, ja suudad aktsepteerida ümbritsevat, sh teisi ja iseend, sellisena nagu selle eest leidad, ning kui sul on julgust ja tahet tegutseda, siis varem või hiljem sa jõuadki oma eesmärgini. Kuigi sul pole õrna aimugi, kuidas täpselt selleni jõuda sel hetkel kui sa astud esimese sammu.

/-------/

... kui palju maagilist tarkust võib inimestes olla. vanasti, ma mõtlen, et kunagi väga ammu, mitu sada või tuhat aastat tagasi ei olnud inimesel eriti palju võimalusi oma seesmist jumalikku tarkust avastada. sest. ei olnud eneseabi käsiraamatuid. mingist ammusest hetkest alates tulid appi küll koraan, piibel, talmud ja kõik need ülejäänud põnevad teosed, mille nimede mäletamiseks on minu aju liiga laisk. kuid siiski, täna on meil ju võrreldamatult rohkem võimalusi kui meie esivanematel teada saada, kuidas on hea ja õige elada.

aga segadust on ka palju rohkem. ühiskond on täis kõikvõimalikke vähemusrühmi, elufilosoofia surematuid teoseid on täis kõik raamatupoed, kõik on nii globaliseerunud ja mitmekesine, et üldse ei saa enam aru, mida mõelda ja kuidas olla. ja seda enam on vaja neid eneseabi käsiraamatuid. ja mida need hädavajalikud teosed siis õpetavad? et ole sina ise, armasta iseennast, aktsepteeri end ja teisi sellistena nagu oled(te). multikultuurses (loe: kaasaegses) ühiskonnas räägitakse sinna juurde veel soolisest võrdõiguslikkusest ja vajadusest olla tolerantne - tuleb olla tolerantne homoseksuaalide, mustanahaliste, venelaste ja kõikvõimalike usklike suhtes. see loetelu ei ole ammendav. aga see selleks.

põnev on hoops see, et kogu sellest esilepaiskunud mitmekesisusest ja massilisest eneseabist hoolimata ei ole mitte midagi muutunud. inimesed ei ole tolerantsemateks kasvanud, kuigi põhiseadus nii käsib. meil on lihtsalt rohkem võimalusi näha ja avastada elu mitmekesisust, eelkõige paistavad meid paeluvat inimühiskonna perverssused.

ole sina ise, armasta iseennast ja järgi oma südame häält. wtf?! tegelikult peaks seal kirjas olema: käi koolis, õpi amet või mine ülikooli, mine tööle, kohta sobivat isast või emast, paaritu, saa järglasi, jne. sest see on see, mida meilt tegelikult oodatakse. kui sa oled teistsugune, homoseksuaal näiteks, siis sa oled ju hale eksemplar. sul on elus midagi puudu. vangi või vaimuhaiglasse selle eest enam ei panda ja avalikult naeratatakse, aga tegelikult on neil ju midagi viga, eks ole. samamoodi on siis, kui sul pole lapsi või meest või naist või autot või oma korterit või maja või ühtegi teist diplomit pärast keskkooli lõputunnistust. raske on olla sina ise sellises ühiskonnas, kus elu, õnne ja edu valem on juba ammu kirja pandud, kus kõik on selge. minu meelest on see lihtsalt igav.

Hallo kosmos

Olen üle kolme aasta taas elus. Tõeliselt elus. See on imeline. Eriti lahe oli lugeda, et mõtlen ikka samamoodi nagu kolm aastat tagasi, aga olen vahepeal need eesmärgid, need puhtalt minu isiklikud eesmärgid ellu viinud, need mis ei puuduta mehi, lapsi ja tööd. Ometi olen alles täna taas elus :) Midagi on lõplikult valmis saanud ja veel väga palju ootab ees. Kõik need mäed, kuhu ma pole veel roninud, kõik need teed, mida ma pole veel tallanud, kõik need pilved, millel ma pole veel kõndinud, hoidke alt, sest siit ma tulen. I am back.

viimane kuum päev

kuumus ei taha järgi anda, taamal metsad põlevad ja teisal on linnad vee all. eks see kliima vist soojeneb. sellepärast, et meile meeldib masstoodang ja hispaania maasikad? võib-olla, possibly maybe, probably yes. aga ega me seda ise ka päris täpselt ei tea, meil on palju maisemaid probleeme, millega tegeleda. üritame tund-tunni, päev-päeva haaval eluga ja iseendaga hakkama saada.

alguses kui siia maailma tuleme uurime huviga seda ümbritsevat karusselli, õpime selgeks mängureeglid ehk "kuidas asjad käivad". mu kaheaastane tütar on hetkel ametis selle mängu mängimisega. kui ma juhuslikult midagi unustan või teisiti teen, siis tuletatakse mulle meelde kuidas asjad käivad. aga mingil hetkel sel teel kaob pind jalge alt ja maad võtab rahutus. reegleid ei ole enam. tahaks, et oleks hea, aga mis see hea on ja kuidas see üles leida? mida ma peaksin tegema, mis suunas minema, mis on õige ja mis vale, mis on hea ja mis on halb?

mis siis kui neid kategooriaid ei olegi olemas. kui nii, siis oledki äkitselt halastamatus üksinduses iseendaga, selle puntras iseendaga, kellele vanemad, kool ja ühiskond enam mängureegleid ei kehtesta, sest sina ise oledki see lapsevanem, kool ja ühiskond, kes peaks suutma mingeid reegleid kehtestada, stabiilsust ja korda luua, seda turvalisust, mida inimesele on vaja selleks, et mitte hulluks minna. aga mida tean mina reeglitest. kunagi olen nende järgi elanud, kunagi oli neid väga palju. tagantjärgi mõistan, et need üksnes pärssisid loovust ja aheldasid isiksuse võltstõdede külge, sest tõde pole ju olemas. ma ei usu reeglitesse, ega ühiskondlikesse tavadesse, sest need piiravad inimest ja teevad meid sageli väga õnnetuteks. see näiline tugi, mida reelgitest saame, on lihtsalt meie endi argus ja mugavus, hirm toetuda vaid iseendale. ühest inimesest, kellele kindel olla, ju ei piisa, seda on liiga vähe.

minu vastutusel on ühe äärmiselt laheda väikse inimese kasvatamine, mingi hulk töötajaid ning riikliku tähtsusega asutuse ja valdkondade üles ehitamine ja kujundamine. kuidas seda teha, seda ei ole keegi mulle kunagi õpetanud, seda ei saa lugeda ühestki raamatust, ega vaadata ühestki filmist. võin ju kuulata mõne targema inimese lugusid tema kogemustest, kuid olukorrad ja inimesed on igal konkreetsel juhul ainulaadsed. ükski reegel ei käsitle aga ainulaadseid sündmusi või isikuid. ainus, kellele toetuda ja keda uskuda, olen mina ise.

puhkus, jätkub

puhkus, puhkus, puhkus - veetsin veidi üle nädala Pärnus, rannas kohvikus ja Pärnu lähedal maal sääski söötes. pärast kahenädalast brigittaga koos suvitamist andsin ta heameelega üle teisele lapsevanemale ja saan nüüd nautida iseenda meeldivat seltskonda. lõpuks ometi hakkab meelde tulema, mida olen elus teha tahtnud, mis on pooleli ja mis veel alustamata. meenub, et elu ei koosne ainult tööst, meestest ja lapsevanemaks olemisest. kuskil on olemas ka see mina, kellel on veel muidki väljundeid. alustuseks koristasin ära korteri, siis maksan ära maksud ja kui raha üle jääb, siis õpin sukelduma, sõidan rattaga, käin kontserdil, jätkan pooleli olevate raamatute lugemist ja lõpetan ära magistrantuuri. midagi umbes sellist. vot nii

puhkus

kohe-kohe algab puhkus, hirmkeeruline on end töö tegemiseks motiveerida, viimane poolaasta on olnud tõsiselt väsitav, kohati isegi lammutav. peaks koostama jooksva aasta redigeeritud eelarve ning tuleva aasta eelarve. ometi pole tulevaks aastaks teada, kas teen eelarvet osakonnale või täiesti uuele asutusele. põnev, põnev, väga põnev. aga vähemalt saab varsti puhkama hakata, jaanitule ääres vorsti süüa ja õlut juua. jei!

mis on tõde?

kuidas jääda ellu kogukonnas, kus kaks korda kaks ei võrdu neli, vaid kokkuleppeliselt näiteks viis koma kolm? kas üritada ülejäänutele selgitada, et saage aru, kaks korda kaks ON NELI, või aktsepteerida asjaolu, et kuigi kõik teavad, et kaks korda kaks on neli, on ellujäämise mõttes otstarbekam minna kaasa nendega, kes väidavad, et see on viis koma kolm. me oleme selles lihtsalt kokku leppinud, see on meie diil, sest nii on meil kõigil kergem olla. igaühel on selle diiliga kaasa minnes oma põhjus. objektiivsel reaalsusel pole selles subjektiivses maailmas tähendust. misasi üldse on objektiivne reaalsus? igaühel on oma tõde ja seetõttu ongi kõige mõistlikum lihtsalt kokku leppida kui palju võiks olla kaks korda kaks. elame diilide maailmas, see ongi meie ainus ellujäämismudel :)

vanalinnas on äge

kõigile neile, kes veel ei tea, teadmiseks, elan nüüd vanalinnas, korter on aus ja hea, oma 600 aastat vana, aga ikka veel ei paista, et hakkaks kokku kukkuma, tuul ei puhu ka läbi seina, sest see on umbes meetri paksune, samas kui alles väga hiljuti: 1960ndatel ja 21. sajandi alguses ehitatud hoonete puhul räägitakse 60 kuni 100 aastasest ekspluatatsiooniperioodist, tuul vihiseb otsaseintest läbi puhuda, majaesine ujub kevadeti, sest arendaja ja kohalik omavalitsus ei viitsinud mõelda. ometi püsivad mõnede tüüpide 600 ja enamgi aastat tagasi ehitatud hooned ja tänavavõrgustik tänaseni ja toimivad, on kasutuskõlblikud ja kõrgelt hinnatud.

miks me enam ei ehita sajandeid püsivaid hooneid, infrastruktuuri, miks meie riided kõlbavad kasutada vaid mõned kuud ja meie kallid elamud vaid mõned kümned aastad? tehnoloogia areng on kahtlemata väga oluline, kuid kui selle tulemusena on massiliselt kasutusel vaid ebakvaliteetsed tooted, siis ei ole meie elukvaliteet mitte paranenud, vaid hoopis alla käinud. kulutame olulise osa oma ajast tööd tehes, selleks et teenida vahendeid toodete ja teenuste ostmiseks. need on aga valdavalt ebakvaliteetsed, mistõttu kulutame oma kallist aega ja iseennast tühja. informatsiooni kõige meid ümbritseva kohta on rohkem kui kunagi varem, see on hetkeliselt kättesaadav, ometi ei suuda me selles infokülluse olukorras adekvaatseid otsuseid teha, üles leida seda sobivat, head, õiget ja kvaliteetset.

teine näide tehnoloogia arengust on toiduainete tööstuses. poest kättesaadava kauba valik on lai, säilivusaeg pikk, ja välimus laitmatu, ometi on teadlikum tarbija hakanud ostma nn ökokaupa, mida on raskem hankida, mis on natuke kallim, valmistatud n-ö traditsioonilise põllumajanduse ja loomakasvatuse meetoditel, kuid vaieldamatult tervisklikum.

milleks meile siis see suur tööstusrevolutsioon, tehnoloogia areng, progress ja muu säärane, mille tulemusena maakera on ülerahvastatud, enamus sellest inimmassist on äärmiselt vaesed ja rikkamgi osa meist tarbib vaeste toodetud ebakvaliteetseid tooteid ja teenuseid? tõeline progress oleks selles kui õpiksime tehnoloogia arengu pöörama kvaliteedi tõstmisse, mitte odavasse masstoodangusse ning suutma selle enamusele kättesaadavaks teha. see on aga väga keeruline ülesanne, sest eeldab eelkõige tarbimisharjumuste muutmist. harjumused on aga väga visad muutuma, liiati veel siis kui keegi teine õpetada üritab. ikka ise, ise, seda jonni ajab juba paariaastane inimloom ilma mingi õpetuseta.

emake maa

miks, miks, miks, miks, miks ......

kui mina lasen sul tulla, siis oleme koos; kui ajan su eemale, siis oledki eemal; seni kuni mina jaksan sind koju oodata ja tahan sinuga koos olla, seni oleme, koos; kui otsustan uue elu ilmale tuua, siis nii ka läheb; sina lähed mu juurest ära, igal hommikul ja tuled tagasi, igal õhtul, alati, kuni lasen su enda ligi. miks sa oled nii iseenesest mõistetav?