…. kui palju on võimalik ühe aastaga jõuda ja avastada. Veel selle aasta alguses ei uskunud ma ise, et suudan valmis saada magistritöö ja sooritada edukalt viimased eksamid enne töö esitamist. Olin olnud ca kaks aastat magamata, olin just alustanud uuel töökohal juhina ning kui meil lõpuks õnnestus juhendajaga veiniklaasi taga kokku leppida minu töö teemas, siis olin kindel, et sel aastal jõuan seda vaid uurida, aga kindlasti mitte kaitsta. Ja kindlasti mitte hindele väga hea või isegi mitte hea. Ometi hakkasin ma lihtsalt süsteemi kindlalt iga jumala päev lugema ja märkmeid tegema kuni mul oli olemas töö esimene peatükk. Ja siis saabus kriitiline moment - sünteesi kirjutamiseks puudus vastav rahulik keskkond, töö ja laste tõttu oli keskendumise katkestusi iga päev mitmeid kümneid ning siis … läksin ma hüppesse - ostsin pileti Pariisi ja suutsin kahe päevaga kõik olmelised küsimused ära korraldada ja sõitsingi kaheks nädalaks Pariisi. Ma olin kusjuures selle seiga juba nüüdseks, aasta lõpuks ise suutnud ära unustada. Elasin teadmises, et olen täielikult ette planeeriv juured alla kasvatanud emane olend, kes rühib iga päev läbi oma kohustuste. Olin ise selle minapildi loonud ja omaks võtnud. Õnneks tuli üks raputus, natuke positiivne ja natuke negatiivne, aga vajalik raputus, selleks et ma ärkaksin sest unest ja silmad avaksin. Ma olen ikka veel see sama tüdruk, see sama impulsiivne elujaatav olend. Sain aru, et minu Usk on taastunud, see on tagasi ja seda ma olengi kõik need kolm aastat oodanud, kaotanud ja taga nutnud ja oodanud ja siin ta siis nüüd on. Kummaline on selle kõige juures, et kuidas ma suutsin end mitmekordselt ületada sel aastal kui ma samal ajal ise ei uskunud, et see võimalik on. Ma tõepoolest ei uskunud kuni viimase minutini (sõna otseses mõttes), et ma suudan magistritöö valmis saada ja ära saata tähtajaks. Ma ei uskunud, et suudan end oponendi pakutud maksimaalselt hindelt D rääkida hindele B ja saada seal samas enne hinnete panemist eksamikomisjonilt kõvasti kiita. Ma ei uskunud, et on võimalik leida töö ja kollektiiv, kuhu ma tõeliselt sobin ja mida ma naudin. Olin kindel, et ma ei tööta veel niipea, st veel mitte mitme aasta jooksul, juhina. Ma ei uskunud kõigesse sellesse, mis on tõeks saanud. Tegin lihtsalt tööd, läksin pidevalt edasi ja ei jäänud seisma kui mulle mõnes kohas ei öeldi. Aga ma ei uskunud. Varem olen alati uskunud ja sellest jõudu saanud. See on kummaline paradoks.
Leidsin siit ühe kolme aasta taguse loo, mida ma ei ole avaldanud. Ma ei hakka seda ümber kirjutama ja muu tekstiga kokku "liidestama", lisan selle siia, sest minu jaoks haakub see natuke minu viimase aasta kogemusega. Peamine mantra eneseabis, kõutšingus on järgmine: usu endasse ja siis saab kõik võimalikuks, peamine on usk. Mõned vähe maisemad õpetlased lisavad küll siia juurde, et tuleb tegutseda, selleks et edukaks saada ja edukas olla või mistahes muud soovi ellu kutsuda. Minu kogemus ütleb, aga seda, et tegutsemine ongi peamine. See ei tähenda sihitut lahmimist või uisapäisa tegutsemist ja tõepoolest, usk annab enesekindluse ja jõu, mille toel on oluliselt lihtsam eesmärgini jõuda ja kogu teekonda nautida, kuid nagu näha, on võimalik eesmärgini jõuda ka juhul kui usk on su täiesti maha jätnud. Kõige olulisem on teada, mida sa tahad, st tõeliselt teada, mitte elada pettekujutelmades ja kokkuleppelises reaalsuses, kus 2x2=5,6. Kui sa tead, mida sa tahad, ja suudad aktsepteerida ümbritsevat, sh teisi ja iseend, sellisena nagu selle eest leidad, ning kui sul on julgust ja tahet tegutseda, siis varem või hiljem sa jõuadki oma eesmärgini. Kuigi sul pole õrna aimugi, kuidas täpselt selleni jõuda sel hetkel kui sa astud esimese sammu.
/-------/
... kui palju maagilist tarkust võib inimestes olla. vanasti, ma mõtlen, et kunagi väga ammu, mitu sada või tuhat aastat tagasi ei olnud inimesel eriti palju võimalusi oma seesmist jumalikku tarkust avastada. sest. ei olnud eneseabi käsiraamatuid. mingist ammusest hetkest alates tulid appi küll koraan, piibel, talmud ja kõik need ülejäänud põnevad teosed, mille nimede mäletamiseks on minu aju liiga laisk. kuid siiski, täna on meil ju võrreldamatult rohkem võimalusi kui meie esivanematel teada saada, kuidas on hea ja õige elada.
aga segadust on ka palju rohkem. ühiskond on täis kõikvõimalikke vähemusrühmi, elufilosoofia surematuid teoseid on täis kõik raamatupoed, kõik on nii globaliseerunud ja mitmekesine, et üldse ei saa enam aru, mida mõelda ja kuidas olla. ja seda enam on vaja neid eneseabi käsiraamatuid. ja mida need hädavajalikud teosed siis õpetavad? et ole sina ise, armasta iseennast, aktsepteeri end ja teisi sellistena nagu oled(te). multikultuurses (loe: kaasaegses) ühiskonnas räägitakse sinna juurde veel soolisest võrdõiguslikkusest ja vajadusest olla tolerantne - tuleb olla tolerantne homoseksuaalide, mustanahaliste, venelaste ja kõikvõimalike usklike suhtes. see loetelu ei ole ammendav. aga see selleks.
põnev on hoops see, et kogu sellest esilepaiskunud mitmekesisusest ja massilisest eneseabist hoolimata ei ole mitte midagi muutunud. inimesed ei ole tolerantsemateks kasvanud, kuigi põhiseadus nii käsib. meil on lihtsalt rohkem võimalusi näha ja avastada elu mitmekesisust, eelkõige paistavad meid paeluvat inimühiskonna perverssused.
ole sina ise, armasta iseennast ja järgi oma südame häält. wtf?! tegelikult peaks seal kirjas olema: käi koolis, õpi amet või mine ülikooli, mine tööle, kohta sobivat isast või emast, paaritu, saa järglasi, jne. sest see on see, mida meilt tegelikult oodatakse. kui sa oled teistsugune, homoseksuaal näiteks, siis sa oled ju hale eksemplar. sul on elus midagi puudu. vangi või vaimuhaiglasse selle eest enam ei panda ja avalikult naeratatakse, aga tegelikult on neil ju midagi viga, eks ole. samamoodi on siis, kui sul pole lapsi või meest või naist või autot või oma korterit või maja või ühtegi teist diplomit pärast keskkooli lõputunnistust. raske on olla sina ise sellises ühiskonnas, kus elu, õnne ja edu valem on juba ammu kirja pandud, kus kõik on selge. minu meelest on see lihtsalt igav.
