tähelend

lugedes artiklit by inno tähismaa ning artikleid Artiklist ning usutlusi, küsitulusi ja netikommentaare, leian end taas mõtisklemast sõnavabaduse ja vabaduste teemal. iseenesest on Artikkel ju täiesti rumal, labane ja vaimuvaene, kuid emotsioone on ohtralt tekitanud. positiivne oli ekspressi ajakirjaniku lähenemine, kes uuris uuelt kirjanikult, kas ehk tema avaldatud mõttelend tema enda perekonda ei riiva. kui inimene elab üksi metsas ja tal pole ei sugulasi, sõpru, ega muid lähedasi inimesi, võib ta süüdimatult käia iga puu külge lendlehti riputamas oma seksuaalsuse või eilse unenäo kohta. seda enam, et kui ta juba üksi elab ja on, siis see kedagi teist kui teda ennast ei puudutagi. palju on kirjanikke, kes kirjutavad seksuaalsusest, suhetest ja see mitte ei riiva inimesi, vaid paelub ning shokeerib neid. ilukirjandusel on teistsusgune konotatsioon, see võib-olla peegedab elu, on elust välja kasvanud, kuid see pole elu. see on stiliseeritud sümbolistlik kõne, milles igaüks võib iseenda ära tunda sealjuures solvumata või end alandamata. kõnealune pihtimus ületab aga iseenda sisemaailma paljastamise, see solvab ja alandab kodakondseid, nii kirjutaja lähikondseid kui naissugu ja inimest kui sellist. see et seks on tore, on sama banaalne kui et lilled on ilusad. väide, et prostituut on lihtsalt rahuldamatu õnneotsija on võrreldav utreeringuga, et kõik prostituudid on ärakasutatud allheitlikud ühiskonna heidikud. lihtsalt häirib selle ja paljude analoogsete lugude puhul, et kirjutajal puudub sõnum ja originaalsus, aga siiski on vaja maailmale kuulutada, et mina ka olen inimene kõigi nende inimlike ihade ja soovidega, mis sest, et see kuulutus mõnda ehk alandab ja solvab. ilu võiks vahelduseks siia maailma luua kui juba kord ei suudeta selle maailma ilu ise hinnata.

üks puzzlekild

laupäeva hommik. kell 6.35 keset tuntavat vaikust tühjal maanteel. marsast olen kindlasti maha jäänud, juhul kui see laupäeviti enne koitu üldse käib. bussi ei ole oodata veel mitu tundi ja ainus automobiil, mis kaugusest läheneb, tuhiseb minust välja tegemata mööda kui järjekordsest porisest tänavapostist. minutid kuluvad. juurdlen vaikuses omaette, kas jõuaksin jalutades linnani piisavalt ruttu, et tartusse vähemalt enne seminari lõppu jõuda. hommiku täielik ja jäägitu vaikusesse tardumus mõjub rahustavalt. tegelikult ei ootagi ma nii väga marsat. see rebiks mind lahti sellest erilisest staatilisest irreaalsusest, kus kõik mõtted on vabad ning vaim puhkab.

punase taeva all läheneb valgustatud mootrosõiduk. tõstan instinktiivselt käe ja lehvitan. auto möödub, müriseb, ragiseb ning peatub paarkümmend meetrit hiljem. pöördun juhi poole ettevaatliku küsimusega, et kas ehk oleks võimalik temaga linna poole saada. selle peale kuulen vastuseks, et ikka, kuid teise linna - tartu. sobib, teatan, olingi just bussijaama teel. kümme minutit hiljem mõistan, et olen sattunud ümbersõitudeta kiirliinile tallinn-tartu, sohvriks ja vestluskaaslaseks lendur, laeva kapten ning emt endine arendusdirektor. kui kaks tundi hiljem tartu bussijaamas jalgu sirutan, on usk inimeste heasoovlikkusesse ning positiivsusesse taastunud. vähemalt üheks päevaks.

ah jaa. telefoninumbritest. neid ei jagatud. nimesid ka mitte.

normaalse suhtluse võimalikkusest eesti vabariigis euroopa liidu kontekstis

laupäeva hommiku karguses ärkan piinavast tundest, et miski on väga valesti. tahtmatult, nagu vana filmilint jooksevad peast läbi fragmendid projektijuhtimislepingust, telefonikõnest ja punase tindipliiatsiga kirjutatud märkustest. üritan analüüsida, aga võsa mu ümber on kasvanud nii tihedaks, et mida rohkem ma üritan, seda sügavamale eksin. tundub nagu üritaksin võinoaga padrikus teed rajada ja puudeladvus kohiseb Suur Etteheide. tahaksin olla objektiivne, kuid tunne, et mind rünnatakse aina kasvab. asun kaitsepositsioonile. aga ometi, ei, peab ju olema mingi lahendus, kompromiss. olen segaduses. ma ei näe siit välja.

mõned päevad tagasi ütlesin sõna sekka vaidluses, mis ähvardas (tinglikult öeldes) üht sõpruskonda lõhestada. tüli, nagu ikka, oli alanud millestki üsna triviaalsest, kuid inimesed olid suutnud üksteist üsna põhjalikult solvata ja rohkem polnudki vaja. piisas eneseuhkuse riivamisest.

argumendid on muidugi alati inimsoole omaselt, keda mõtlemis -ja analüüsivõimega on õnnistatud, erudeeritumad. modernne indiviid kipub sageli viitama oma põhiõigustele ja vabadustele, õiguskaitsele, tegevusvabadusele jne. igal üksikindiviidil või indiviidide kogumil ongi kaasaegse ideoloogia järgi kuhjade viisi õigusi, mille rakendamiseks on loodud ka rida võimalusi ja süsteeme. see on meie jaoks iseenesestmõistetav.

indiviidi õigused ja vabadused ei arvesta aga sageli selle süsteemi eesmärke ja vajadusi, milles indiviidid opereerivad. üksiku tasandil on see aktsepteeritav, sest süsteem kui üldine peab ise vaatama oma eesmärkide täitmise järele, järgides üksikute õigusi ja vabadusi. indiviidid kipuvad aga oma õiguste tagaajamisel ka omavahel unustama või mööda vaatama nende ühise eesmärgi realiseerumisest. õigused ja vabadused ei suuda sageli hoida indiviididevahelisi suhteid, sest nende suundumus on teine. seda peaksid indiviidid ise suutma teostada muid vahendeid valides. seadused, põhikirjad, lepingud või ükskõik mis muud kokkulepped ei saa toimida kui puudub tahtlus ja soov neid täita. kui puudub individuaalsete õiguste kandjate vaheline heasoovlikkus, respekt ja laiema perspektiivi tunnetus.

kõrvaltvaatajna on lihtne ära näha teiste vead ja minna lahendust pakkuma, lootuses, et lahendust ka tõepoolest soovitakse saavutada. ise on aga väga lihtne ära eksida ja ummikusse joosta. siis on head vahekohtunikku vaja, kes ise parasjagu selles kaose padrikus ei uitaks. sest kõige kurvem ja raskem on inimestes pettuda, näha, et üks või teine õigus on olulisem kui ühisele arusaamisele jõudmine ja normaalsete tasakaalus suhete hoidmine.

zum-zum ja lendaski üle käopesa

ai laav juuuuu beibiiii änd if its kuait ollrait ai niid juuu beibiii, jor laik heven tuu miii, ai käänt teik mai ais offf juuuu beibiiii. jeiiiii

rahulolematuses, küünilisuses ning autoriteetide põlgamises on siiski ka midagi meeldivat. /jor dzust tuuuuuuu guud tu biii truu/ sellel on oma selge võlu, mis avaldub niipea kui entusiasm on surnud./ai vanna hould juuu sou matsh/ellu ärkab kaine kaalutlus./ät long laast laaav hääs örraivd/ta mõistab, et ei ole midagi kaotada./ai niid juuu beibiii tuuu voorm mai lounliii naits/ja nii on päris lahe olla./joor dzust tuuu guuud tu biii truu/aega on palju./kaant teik mai ais offf of juuu/ruumi on palju./juud´d biii laik heven tu tatsh/

laiskus kondiites

puhkus... algas reede õhtul ja kestab veel piisavalt kaua. laupäeva hommikul ärkasin inertsist 9.00 ja hakkasin riigihanget kirjutama. pärast lõhkus pea karistuseks puhkepäeva rüvetamise eest terve päeva otsas valutada nagu põrguline. alles täna pärastlõunal andis alla kui mõistis, et ma teda selle jamaga nüüd mõnda aega ei koorma.
vabaduse piduliku avaüritusena viisin ema tutvuma tallinna tudengijazziga no99-s. tubakasuitsu oli õhus kordi rohkem kui muusikat. imestama pani, et kõrgetesse koolidesse astunud noored on viimasel ajal omandanud suhteliselt standartse vormiriietuse ja käitumise. korra sai tartu-laadse hõngu ninna, kuid ewert sundja on siiski professionaal ja politoloogid, semiootikud ning filoloogid on hingelähedasemad kui sisekujundajad. aga muidu oli tore:)

nimetu

täna öösel käisin tartus, mis oli pariis. ujusin emajõe basseinis ja ostsin kunstimuuseumist DGV pileti dijoni. üles ärkasin aga hoopis tallinnas, täpselt linnapiiril. keset hommikust pimedust. ja ongi kõik.

eneseväljendus mõttes

armastusväärsusest, ideaalidest, olemise olemusest, kinnisideedest, rahulolust, otsekohesusest, kvaliteedist ja mõistmisest, enese ja teiste aktsepteerimisest ning täiuse ajutisest puudutusest koosnebki olemise talumatu kergus ja magusvalus olemus.
lisaks veel näpuotsatäis igatsust. igatsust millegi kauge, kõrge, ilusa ning puhta, peaaegu puutumatu ja hapra järele. ning täiuslik mõte ongi valmis. peaaegu.

õelus, rumalus ja hoolimatus väsitavad rohkem kui igavesti kestev tööpäev. lõputud kohustused teevad vastutustundetuks. ma ei kasva kunagi suureks. kuigi ajuti tundub, et olen sada kaks kümmend kuus.

sinu hääl täidab mu hinge. ja sinu naeratus on parim osa mu päevast. ning sinu rumalad naljad toovad naeratuse mu väsinud näole. muutun taas plikatirtsuks. miski ei anna samavõrd jõudu kui merekohin ja kaisutus.

head uut - olgu see uus vaba rõhumisest, diskrimineerimisest ja eelkõige - sündigu ikka rohkelt "homoabielusid"

hea kolleeg,

oleme saanud kirja kodanikeühendustelt, kes toetavad samasoolistele ametlike kooselu registreerimisvõimaluste (rahvakeeli abielu) loomist.

meil oodatakse lähiajal seisukohta ja arvestades, et oleme ikka inimeste, hoolivuse ja armastuse ministeerium, siis tahame vastata sisukalt, mitte pelgalt juriidilisi nüansse ja seadusesätteid tsiteerides.

selleks aga, et kujundada meie sisukas seisukoht, kutsun teid avaldama arvamusi siseveebis foorumis.

siinkohal tahan rõhutada, et meil on sõna- ja mõttevabadus, mis tähendab, et igasugused arvamused on teretulnud - ühte tõde ei ole olemas.
/ometi pääsevad kõiksevõimsama jutule ikka need, kes samasooliste pärast südant valutavad. lapsed, pensionärid ja noored pered (kellele võiks ehk samuti vabaabielu institutsiooni luua) ei mahu selle armastuse ja hoolivuse hulka, millest meie ministeerium nii tulvil on.// kõigele lisaks on lausa lust ja rõõm näha, et ka tartu noorte reformiklubi julgeb nüüd, kus sotsiaalministeerium on debatti alustanud, oma pea aasta taguse üleskutsega kapist välja tulla.

twisted firestarter

tänase päeva ja lõppeva aasta isiklike saavutuste hulka saan nüüdsest arvata ka tolmuimeja süütamise. kamina juures vussides hakkas esmalt ninna vägev vingu hais ning seejärel silmasin, et tolmuimeja pildus mootori juurest kelmikaid sädemeid. hetk hiljem oli kogu maja mattunud paksu tossupilve.

olen otsinud ja leida püüdnud sind, olen väsinud ja otsa lõpeb ind

kus sa olid, ma olen sulle juba kolm korda helistanud!?/---/see kiri peab kindlasti enne kella kolme majast välja minema/---/taevas on taamal hall ja krõbe külm on asendunud sulaga, varsti on aasta lõpp. pea käib juba kolmandat päeva ringi ja valutab. suusatama vist jälle ei jõua. kunstinäitusele ka mitte. ja kohtumisele jään hiljaks/---/häid pühi, anna andeks, tööl on hullumaja/---/kuidas läheb? kas sul on täna parem tuju?... aaaa, vist mitte/---/tegelikult on tuju eilsega võrreldes super, aga energiat selle väljendamiseks eriti pole. sukeldun sooja vette ja ei kuule kuidas telefon heliseb. mull-mull-sull-mull, kõik kumiseb ümberringi veelgi enam/---/ära mine veel magama, ma tahan sulle oma päevast jutustada/---/punane vein. üks klaas, teise võtan valget. ja vaarun taksosse nagu purjus tarakan. taksojuht ütleb tervituseks ciao ja ähvardab minu juurde ööbima jääda kui me kohe bensiinijaamast läbi ei lähe. alistun. ja mitte alkoholi mõjul, vaid tundest, et asjad, olukorrad, lahendused jne nii suured kui väiksed pole minu kontrolli all. on nagu on. täidan oma rolli seda tegelikult mõistmata. läheb nagu läheb. kuum supp rahustab mu mäslevat kõhtu, soe tekk haarab mu endasse ja ma unustan muu.

jõulutunne:)

ameerika poplauljatega samastudes tundsin reedel kui väga sooviksin lennata, sest pool tundi liivalaia tänaval praktiliselt paigal passida on liig. ja seda veel keset päeva, mis ei peaks üldse olema tipptund, siis aga meenus, et pühad on lähenemas. sel aastal olin selleks küll juba oma kolm nädalat valmistunud, aga viimasel hetkel suutsin ära unustada. vaimustaval kombel on kõik see aeg ka too müstiline jõulutunne mind saatnud, mis kippus kaduma tol Kõige Tähtsamal Päeval, kui koristades ja süüa tehes olin lõpuks juba nõrkemise äärel ja närviline, aga kord aastas ju võib(või siis vähemalt kaks, kui sünnipäeval veini kõrvale ka midagi muud tahta).

nüüd on siis õnnistet Püha Aeg lõpuks käes ja ausalt - mulle meeldib magada ja süüa ja magada ja iga kord ärgates avastada, et kuigi sööjaid on mitu, on sööki veel ja veel. ühtlasi avastasin eilses kingisajus, et mäletan püha öö ja teiste jõululaulude sõnu vaid valikuliselt. ei tea, kas see on selge märk urbaniseerumisest, tarbimisühiskonnast, paganlusest või lihtsalt suureks kasvamisest. viimases julgen siiski siiralt kahelda.

häid pühi:)

my star

täna oli mu postkasti ära eksinud üllatav pakkumine. imestama pani see, et kuidas saab kinkida ja omandada midagi, mis inimese maailma, ega meelevalda ei kuulu. müügimehe kaitseks võib öelda niipalju, et seekord ei müüda siiski päris paljast õhku - loodetavasti on tolles suurepärases pildiajakirjas oma tähte võimalik ka näha.

Kingi oma armsale inimesele ehtne taevatäht!

* Sa võid kinkida tähe oma sõbrale sünnipäevaks.
* Jõuludeks kingitud täht toob jõulurahu veelgi lähemale.
* Emale pühendatud täht, mis kannab tema nime, on suurepärane Emadepäeva kingitus.
* Sõbrapäevaks oma kallimale tähe taevast toomine on tänuväärt ettevõtmine.
* Pulmakingitusena on täht eluaegne mälestus ja seob armastajaid veelgi enam!
* Samuti võib nii kiita oma head töötajat või kolleegi.

Me müüme positiivset emotsiooni ja sügavaid tundeid! Pakkuge seda siis oma austatud ja armastatud kaaslasele!

Lisateenusena võite tellida ka suurepärase pildiajakirja "Beautiful Universe 2006"

KINOPILET

selliseid laule laulavad meie skautlikud noored:)(http://home.uninet.ee/~gaidid/laulik.htm)

Osta mulle kinopilet,
anna akna taga vilet.
Vaata, kas meid keegi nägi,
lähme otse pargist läbi.
Pargis meid ei märka keegi,
aga ega me ei teegi
suitsu, meil on kommituutu.
Tee peal seda me ei puutu.
Leiba, leiba, leiba, leiba,
leiba, rahu, tööd ja maad.
Anna kinos pihust pihku,
ära eemale siis nihku.
Võta komm ja vaikselt näsi,
hoia paigal oma käsi.

mis siis muud kui harry potterit vaatama.

il était une fois

lõhnad, mis kätkevad endas mingit spetsiifilist enerigat, mälestust, tundmust ja emotsiooni. külmkapi ust avades tervitab mind vana ja kivistuva camembert´i odöör, kuigi toda piimatoodet tolles konkreetses külmkapis sugugi pole, meenutab see mulle dijoni pühapäevahommikust udust taevast, ühika räpast kööki ja kõiki üksiolemise rõõme.

sinisetriibuline tekikott, roosad puuvillased bokserid, siidise, justkui beebinaha puudutus ja keskpäevase ärkamise hõng võrdsustuvad ülima rahuloluga. esimene tass teed kell kaks pärastlõunal ja kuigi hakkab juba hämarduma, oleme vaevu ärganud. kuna väljas on märg ja ebameeldiv, tundub kõige mõttekam veeta järgnevad tunnid värviliste ajakirjade-ajalehtede seltsis; õhtu poole suundume nagunii kohvikusse, sest ise süüa teha tundub piin - seniks aga, pole kiiret.

talve hakul

selleks aastaks on tööreisidega ühel pool, nüüd tuleb end siseturismi, jõulushoppingu ja erinevate jõulupidude glöggiga lõbustada. ema jõudis pikalt reisilt tagasi ja ühtlasi mõistsin, et võingi pikema aja jooskul üksi elada, ilma et end üksiku või kurvana tundma hakkaksin. huvitav kui pikalt? kodust eemal on aastaid elatud ja üks aasta ka täiesti üksi, kuid kas nüüd olen tõepoolest üksi olemist nautima hakanud? sain töö, välisreiside, perekonna juriidilise nõustamise ja kogu maja majapidamisega üksi hakkama ning jäi aega ka sotsialiseerumiseks. maja on aga ikka niipalju suur, et pikemas perspektiivis tuleks energia kokkuhoiu huvides üksi olles kas koduabiline võtta või korterisse kolida.
ja olengi ära emantsipeerunud:)?!
tegelikult ei saa emantsipatsiooni käsitleda sünergiata, sest popp popita ei saa:) ning reaalsuses on asja iva palju proosalisem ja me kõik teame seda - üksi olles ei saa emantsipeeruda ning ka kõige iseseisvam individualist vajab kaashumanoidi lähedust. seega muutub jõuluoste tegema suundudes illusioorne emantsipatsioon triviaalseks ning punast kudumit või põhjapõtradega boxereid valides üritame leida ihaldatud sünergia nendega, kes hingele kõige lähemal.

veel kord retrospektiivis

täna, täpselt aasta tagasi, otsustasin omi mõtteid poolavalikult kirja panema hakata. imestan isegi, et olen aasta vastu pidanud. pühendunud bloggarite maailmas pole seda just palju, kuid mulle näib, et sellest on saanud üks korralik püsisuhe. isiklikku rekordit veel ühe aastaga ei purusta, kuid saavutus on seegi.

vaatasime eile klassiõdedega vanu pilte - omapärane oli vaadata kuidas välimus on võrreldes nelja-viie aastaga praktiliselt identseks jäänud, kuid inimesed nendes kestades on vahepeal põhimõttelisi muudatusi läbi teinud. ja kui mõned hõiskavad, et tahaks tagasi keskasse, siis ise järele mõeldes pole kindel, kas tahaksin tagasi ükskõik millisesse perioodi oma elus. sest see, mis on siiani olnud, on minust minu teinud ning ma olen hea meelega täna mina ja mitte midagi muud. kui järgnevad inimesed, sündmused elus mu metamorfoosi edasi viivad, siis ilmselt mõtlen tagasi vaadates samamoodi, sest (kuigi see võib viidata piiritule enesearmastusele) kui järgin oma südame- ja hingehäält, olen alati see, kes ma olla tahan.

siit võiks muidugi edasi laskuda mõtisklusse enesetaju adekvaatsuse ja reaalsuse tunnetamise võimalikusest, kuid uimastava nohudoosi mõjul piirdun mugava ja alalhoidliku tõdemusega, et on nagu on.

kena teist ja jätkuvalt täiesti lumevaba adventi:)

interoperability - oh dear, whatta waist of time!

kesklinna hotell, mis seekord isegi lôhnab hästi; soe tuba, internet, personaalne teenendamine ja ôhtusöök tuppa. "oui madame, bien sûr madame" ette ja taha, hommikul, ôhtul ja isegi lôunaajal. olen luxembourgis.
vôtan töögrupi koosolekul korduvalt sôna ja minuga nôustutakse.

kôigest hoolimata on el koostöö ehe x-files juhtum, mis kunagi ei lahene. aga ega see polegi matemaatika ja sotsialiseerumine on jätkuvalt vôtmesôna. kui erasmuslasena vôisin mingist hetkest lihtsalt ühikasse raamatut lugema jääda vôi vestlusest mitte osa vôtta, sest "kuidas-teil-sellega-on-meil-on-nii" teema ei pakkunud enam pinget, siis nüüd tômban kiirelt hinge ja jätkan naeratades, sest seekord mina tôesti olengi eesti. olen oma kolmandal töögrupi kohtumisel, kuid juba tervitavad saksamaa, kreeka jt mind kui vana tuttavat ja korraldaja teatab juba uksel "tere, muidugi ma mäletan teid, miss estonia"!

palavad tervitused euroopa südamest;)

kesk laineid

soome lahe kaldal täidan kopsud karge lumehõnguga. armastan seda maad. jumaldan koju jõudmist. torm on lõpuks vaibunud. peagi hakkab selginema. vaatan iseendasse ning jään rahulikuks. pilvetupsude vahelt paistab üksikuid tähti. uinun roosade linade vahel. homme on uus päev, teistsugune kui tänane.

if it makes you happy it can´t be so bad

brüssel - tajun üha tugevamalt kuidas islamistlik poolenisti integreerunud vähemusrahvus karvad kuklal turri ajab; mõistan, miks paadunud riigiametnikud välisreiside peale nina krimpsutavad; vaatan kogu seda issanda loomaaeda ja imestan. ikka veel.

pariis - ja tõttabki üle sebra mu poole punapõskne inx, kes kunagi hiljaks ei jää ja hetkega olen kodus. miski pole muutunud. pikk laupäeva hommik, lõunani veniv hommikusöök joonisfilmi saatel ja sigaret lumivalge jumalakoja trepimademel.

tallinn - lugemata 36 uut tööalast maili ning kõrvetav külmus, millest päästab kuum kaminatuli ja kaisutus.

jäneda - ülipõnev metsakoolitus, kus sain minagi sõna sekka öelda ministeeriumi uute väärtuste kujundamisel. oma paindlikke väärtusi sain laheke loa demonstreerida saunapeol akrobaatilise silla kujulisena. järgmisel päeval väldanud tööplaanide arutelule õnnestus aga jõuda kolme tunnise hilinemisega.

vive... , n´importe quoi, jusqu´a ce que ca fait du plaisir!

why do y fill me up?!!!?

eiiiiiiiiiiiiiiii viiitsi töööööd tehaaaaaa! olen juba kolm ja pool kuud Järjest usinalt end mobiliseerinud ja tööd teinud, mis on lausa karjuvalt üliinimlik, arvestades seda, et ülikoolis pidi taoliste jõupingutustega hakkama saama järjestikku heal juhul ühe kuu. aaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa - täna teeks ainult lollusi ja ebaasjalikkusi. tik-tak, tik-tak, tik-tak - elu koosneb kordustest. hommikul on hea tööle tulla ja õhtul on hea töölt ära minna.

lalllaaalaalaallallaala - kevadel on plaanis kaitsta kaks bactööd:
1) prantsuse keel ja kirjandus "Retseptsioon" Tanel Lepsoo;
2) õigusteaduskond, "Rahvusvaheliste lepingute sõlmimine" Raul Narits

* teemad võivad lähikuudel läbi teha kardinaalseid metamorfoose

p.s.
lõpuks ehk õnnestub ühendada ka töö ja lõbu - pariisi lähetusele lisan vürtsiks külastuse inxu fabuloossesse häärberi:)