pühapäev, märts 19, 2006

tohuvabohu ehk life for rent vol 1

ühel hommikul ärkan üles tundega, et ka see viimane tähtpäev tööde esitamiseks, mille suurest koormusest rääkides, kätte võitlesin, on möödas. sai mööda juba kaks nädalat tagasi. maad võtab üleüldine minnalaskmismeeleolu. teeks kõike muud kui seda, mida peab tegema. osakonna metsakoolitusel vajun tugitooli, loen Suurt Gatsbit ning lasen end läbi aknaruudi tuppa tungival päikesel soojendada. las teised räägivad tervishoiu mõistete süsteemist, dokumendi kontseptsioonist ja kõigest muust nii põnevast, põnevast. pea muutub raskeks, silmad vidukil löön juba peaaegu nurru kui järsku kostub minuni rahutuks tegev fraas - see on sisend õigusruumi. mis, kes, kus?!! õigusruum oli juba peaaegu magama jäänud. reede õhtul keset läänemaa metsasid pole vaja enam mingeid sisendeid. ei jää muidugi tulemata ka mürgised kommentaarid minu ignorantsuse aadressil, pomisen midagi kõhuvalust ning lohistan end oma tuppa. lõpuks ometi voodi. õhtul tuleb veel läbida seltskondlik kadalipp: õhtusöök-vein-loll jutt-kohustuslikud ropud anekdoodid-veel veini-saun-sugupoolte vahelised eriarvamused/rollijaotus-lähen veinilt üle veele-päeva viimane suits ja arutelu meessoo allakäigu teemal. enne kui koitma hakkab leian lõpuks kuskilt oma toa võtme ning tunnen taas voodi pehmet puudutust. hommikul asju kojusõiduks pakkides selgub, et mõned minu omanduses olevad vallasasjad on valdust vahetanud. hommikusöögi käigus õnnestub nende asukoht siiski tuvastada ning "laenatud" esemed tagasi saada. laupäeva lõuna paiku tallinna jõudes on ees veel tervelt 1,6 vaba päeva, mille jooksul võib ära teha Kõik need veel tegemata pakilised asjad ja kirjatööd. aga veelgi parem on talve ja kevade võitlust kuulates magada.

esmaspäev, märts 13, 2006

merde

täna juhtus see, mida kunagi juhtunud ei ole. minuga. ihaledes õhtul peale pikka tööpäeva sõbrale õnnesoove telefoni teel edastada, selgus, et mul polegi enam telefoni. veel natuke hiljem samal õhtul uut telefoni osta soovides selgus, et mul pole ka enam rahakotti kõige sinna sisse kuuluvaga. ehks siis - MUL POLE ENAM ELU! ärge kunagi stockis oma kotilt pilku kõrvale pöörake, isegi kui tundub, et olete selle turvalisse nurka kõigi eest eemale pannud. haabersti ringil hääletades ei võtnud keegi vaest õnnetut ja misabused hääletajat peale. marsajuht vähemalt halastas ja viis mu tasuta kodule lähemale. terve tee marsas mõtlesin selle peale, millest mu elu koosneb: kolm pangakaarti, kaks kaarti netipanga koodidega, kolme suure ja paari väiksema raamatukogu kaardid, üliõpilaspilet, kolme ilusalongi visiitkaardid, hunnik vanu ja täiesti kasutuid tshekke, terrariumi klubikaart (aastast 2002), 125, 75 eesti krooni ja vähemalt KOLM belgia eurot (õnneks tegin viimasel hetkel brüsselis otsuse oma viimase sularaha eest näokreem osta), näopildid (pühendustega) exist, kiisust, inxust, õest ja tibidest ja muidugi kliendikaardid, sooduskaardid jne:) ilus elu on läbi või siis kogu elu on läbi - lõpp igapäevastele allahindlustele, ei iial enam kohtumisi minu geijuuxuriga ning mõelge ometi kõigile neile telefoninumbritele, mis koos minu üleni prantsuskeelse telefoniga, mida saab laadida vaid selle ühe laaduriga, mis asub ainult minu magamistoas, on nüüd IGAVESEKS KADUNUD. jah, muidugi saab paljusid neist asjadest "asendada". minu siirupist ja kohvist läbiimbunud rahakott ON asendamatu, minu alatasa streikiv ja ebaloogiline prantsuskeelne portaabel telefon ON unikaalne siin kaugel külmal maal. ja kõige selle südamevalu tipuks pean ma nüüd hakkama tegelema sellega, mida ma nii väga ei armasta teha - seista tunde panga ootesaalides, anda selgitusi kõigis raamatukogudes, SÕITA tartusse ja TEHA uus üliõpilaspilet jne, jne, jne.

kolmapäev, märts 08, 2006

raporteerin brüsselist

prantsuse keel ON minu arm, niisamuti nagu ka minuskuulsete brasseriide ja bulanzeriidega palistatud kitsad tänavad, vihmast märjad bulvarid (samas kui eestis ei paista tänavasillutis lumesodi alt väljagi)ja multikulturaalsed metrood. ja eesti ei olegi enam NII tundmatu - tänasel koosolekul ärkasin selle peale kui inglismaa ja rootsi rääkisid eesti rahvaarvust ja kvalifitseeritud ekspertide olemasolu võimalikkusest. täitsa positiivne ju. mis sest, et meie rahvaarv ei ole 2 miljonit ning eestis tõepoolest EI ole piisavalt kvalifitseeritud eksperte rahvusvaheliste meditsiini standardite valdkonnas. võib-olla ma nüüd liialdan. paar tükki kraabib vabariigi pealt ikka kokku.

laupäev, märts 04, 2006

muahh´is on kuivad koogid ja maitsev värske greibimahl

umbes selline võiks olla tänase õhtu gurmaanluse kokkuvõte peale liimjat kartulipüreed hakklihakastmega ning ühte greibimahla, rabarberikooki ja lattet. soovitan soojalt teha kartuliputru tavapärase puunuiaga, mitte saumiksriga - komparatiivsed uuringutulemused näitavad, et tulemus on üpris üllatav.
ühtlasi pidavat el uue kokkuleppe kohalselt tõusma pankade euribor veelgi ning tavapärased madalad 4% kandis olevad laenuintressid pidavat asenduma umbes 6% või 7%-ga. ühtlase võlakihiga kaetud eestis võib see ju majandusele teatavat mõju avaldada ning lisaks veidi liiga kõrgele inflatsioonimäärale ka mõnd muud näitajat üle euro piiri lükata. aga see on üksnes ühe äärmiselt majanduskauge inimese loogika, mis loodetavasti paika ei pea, sest muidu peaks majanduskasvu paistel peesitav poliitline eliit hakkama riigi probleemidele tähelepanu pöörama.

kolmapäev, märts 01, 2006

elu on lill

nädala tsitaat: "kõik on renditav"

pühapäev, veebruar 26, 2006

tähelend

lugedes artiklit by inno tähismaa ning artikleid Artiklist ning usutlusi, küsitulusi ja netikommentaare, leian end taas mõtisklemast sõnavabaduse ja vabaduste teemal. iseenesest on Artikkel ju täiesti rumal, labane ja vaimuvaene, kuid emotsioone on ohtralt tekitanud. positiivne oli ekspressi ajakirjaniku lähenemine, kes uuris uuelt kirjanikult, kas ehk tema avaldatud mõttelend tema enda perekonda ei riiva. kui inimene elab üksi metsas ja tal pole ei sugulasi, sõpru, ega muid lähedasi inimesi, võib ta süüdimatult käia iga puu külge lendlehti riputamas oma seksuaalsuse või eilse unenäo kohta. seda enam, et kui ta juba üksi elab ja on, siis see kedagi teist kui teda ennast ei puudutagi. palju on kirjanikke, kes kirjutavad seksuaalsusest, suhetest ja see mitte ei riiva inimesi, vaid paelub ning shokeerib neid. ilukirjandusel on teistsusgune konotatsioon, see võib-olla peegedab elu, on elust välja kasvanud, kuid see pole elu. see on stiliseeritud sümbolistlik kõne, milles igaüks võib iseenda ära tunda sealjuures solvumata või end alandamata. kõnealune pihtimus ületab aga iseenda sisemaailma paljastamise, see solvab ja alandab kodakondseid, nii kirjutaja lähikondseid kui naissugu ja inimest kui sellist. see et seks on tore, on sama banaalne kui et lilled on ilusad. väide, et prostituut on lihtsalt rahuldamatu õnneotsija on võrreldav utreeringuga, et kõik prostituudid on ärakasutatud allheitlikud ühiskonna heidikud. lihtsalt häirib selle ja paljude analoogsete lugude puhul, et kirjutajal puudub sõnum ja originaalsus, aga siiski on vaja maailmale kuulutada, et mina ka olen inimene kõigi nende inimlike ihade ja soovidega, mis sest, et see kuulutus mõnda ehk alandab ja solvab. ilu võiks vahelduseks siia maailma luua kui juba kord ei suudeta selle maailma ilu ise hinnata.

reede, veebruar 24, 2006

üks puzzlekild

laupäeva hommik. kell 6.35 keset tuntavat vaikust tühjal maanteel. marsast olen kindlasti maha jäänud, juhul kui see laupäeviti enne koitu üldse käib. bussi ei ole oodata veel mitu tundi ja ainus automobiil, mis kaugusest läheneb, tuhiseb minust välja tegemata mööda kui järjekordsest porisest tänavapostist. minutid kuluvad. juurdlen vaikuses omaette, kas jõuaksin jalutades linnani piisavalt ruttu, et tartusse vähemalt enne seminari lõppu jõuda. hommiku täielik ja jäägitu vaikusesse tardumus mõjub rahustavalt. tegelikult ei ootagi ma nii väga marsat. see rebiks mind lahti sellest erilisest staatilisest irreaalsusest, kus kõik mõtted on vabad ning vaim puhkab.

punase taeva all läheneb valgustatud mootrosõiduk. tõstan instinktiivselt käe ja lehvitan. auto möödub, müriseb, ragiseb ning peatub paarkümmend meetrit hiljem. pöördun juhi poole ettevaatliku küsimusega, et kas ehk oleks võimalik temaga linna poole saada. selle peale kuulen vastuseks, et ikka, kuid teise linna - tartu. sobib, teatan, olingi just bussijaama teel. kümme minutit hiljem mõistan, et olen sattunud ümbersõitudeta kiirliinile tallinn-tartu, sohvriks ja vestluskaaslaseks lendur, laeva kapten ning emt endine arendusdirektor. kui kaks tundi hiljem tartu bussijaamas jalgu sirutan, on usk inimeste heasoovlikkusesse ning positiivsusesse taastunud. vähemalt üheks päevaks.

ah jaa. telefoninumbritest. neid ei jagatud. nimesid ka mitte.

laupäev, veebruar 18, 2006

normaalse suhtluse võimalikkusest eesti vabariigis euroopa liidu kontekstis

laupäeva hommiku karguses ärkan piinavast tundest, et miski on väga valesti. tahtmatult, nagu vana filmilint jooksevad peast läbi fragmendid projektijuhtimislepingust, telefonikõnest ja punase tindipliiatsiga kirjutatud märkustest. üritan analüüsida, aga võsa mu ümber on kasvanud nii tihedaks, et mida rohkem ma üritan, seda sügavamale eksin. tundub nagu üritaksin võinoaga padrikus teed rajada ja puudeladvus kohiseb Suur Etteheide. tahaksin olla objektiivne, kuid tunne, et mind rünnatakse aina kasvab. asun kaitsepositsioonile. aga ometi, ei, peab ju olema mingi lahendus, kompromiss. olen segaduses. ma ei näe siit välja.

mõned päevad tagasi ütlesin sõna sekka vaidluses, mis ähvardas (tinglikult öeldes) üht sõpruskonda lõhestada. tüli, nagu ikka, oli alanud millestki üsna triviaalsest, kuid inimesed olid suutnud üksteist üsna põhjalikult solvata ja rohkem polnudki vaja. piisas eneseuhkuse riivamisest.

argumendid on muidugi alati inimsoole omaselt, keda mõtlemis -ja analüüsivõimega on õnnistatud, erudeeritumad. modernne indiviid kipub sageli viitama oma põhiõigustele ja vabadustele, õiguskaitsele, tegevusvabadusele jne. igal üksikindiviidil või indiviidide kogumil ongi kaasaegse ideoloogia järgi kuhjade viisi õigusi, mille rakendamiseks on loodud ka rida võimalusi ja süsteeme. see on meie jaoks iseenesestmõistetav.

indiviidi õigused ja vabadused ei arvesta aga sageli selle süsteemi eesmärke ja vajadusi, milles indiviidid opereerivad. üksiku tasandil on see aktsepteeritav, sest süsteem kui üldine peab ise vaatama oma eesmärkide täitmise järele, järgides üksikute õigusi ja vabadusi. indiviidid kipuvad aga oma õiguste tagaajamisel ka omavahel unustama või mööda vaatama nende ühise eesmärgi realiseerumisest. õigused ja vabadused ei suuda sageli hoida indiviididevahelisi suhteid, sest nende suundumus on teine. seda peaksid indiviidid ise suutma teostada muid vahendeid valides. seadused, põhikirjad, lepingud või ükskõik mis muud kokkulepped ei saa toimida kui puudub tahtlus ja soov neid täita. kui puudub individuaalsete õiguste kandjate vaheline heasoovlikkus, respekt ja laiema perspektiivi tunnetus.

kõrvaltvaatajna on lihtne ära näha teiste vead ja minna lahendust pakkuma, lootuses, et lahendust ka tõepoolest soovitakse saavutada. ise on aga väga lihtne ära eksida ja ummikusse joosta. siis on head vahekohtunikku vaja, kes ise parasjagu selles kaose padrikus ei uitaks. sest kõige kurvem ja raskem on inimestes pettuda, näha, et üks või teine õigus on olulisem kui ühisele arusaamisele jõudmine ja normaalsete tasakaalus suhete hoidmine.

laupäev, jaanuar 28, 2006

zum-zum ja lendaski üle käopesa

ai laav juuuuu beibiiii änd if its kuait ollrait ai niid juuu beibiii, jor laik heven tuu miii, ai käänt teik mai ais offf juuuu beibiiii. jeiiiii

rahulolematuses, küünilisuses ning autoriteetide põlgamises on siiski ka midagi meeldivat. /jor dzust tuuuuuuu guud tu biii truu/ sellel on oma selge võlu, mis avaldub niipea kui entusiasm on surnud./ai vanna hould juuu sou matsh/ellu ärkab kaine kaalutlus./ät long laast laaav hääs örraivd/ta mõistab, et ei ole midagi kaotada./ai niid juuu beibiii tuuu voorm mai lounliii naits/ja nii on päris lahe olla./joor dzust tuuu guuud tu biii truu/aega on palju./kaant teik mai ais offf of juuu/ruumi on palju./juud´d biii laik heven tu tatsh/

pühapäev, jaanuar 22, 2006

laiskus kondiites

puhkus... algas reede õhtul ja kestab veel piisavalt kaua. laupäeva hommikul ärkasin inertsist 9.00 ja hakkasin riigihanget kirjutama. pärast lõhkus pea karistuseks puhkepäeva rüvetamise eest terve päeva otsas valutada nagu põrguline. alles täna pärastlõunal andis alla kui mõistis, et ma teda selle jamaga nüüd mõnda aega ei koorma.
vabaduse piduliku avaüritusena viisin ema tutvuma tallinna tudengijazziga no99-s. tubakasuitsu oli õhus kordi rohkem kui muusikat. imestama pani, et kõrgetesse koolidesse astunud noored on viimasel ajal omandanud suhteliselt standartse vormiriietuse ja käitumise. korra sai tartu-laadse hõngu ninna, kuid ewert sundja on siiski professionaal ja politoloogid, semiootikud ning filoloogid on hingelähedasemad kui sisekujundajad. aga muidu oli tore:)

kolmapäev, jaanuar 18, 2006

nimetu

täna öösel käisin tartus, mis oli pariis. ujusin emajõe basseinis ja ostsin kunstimuuseumist DGV pileti dijoni. üles ärkasin aga hoopis tallinnas, täpselt linnapiiril. keset hommikust pimedust. ja ongi kõik.

esmaspäev, jaanuar 16, 2006

eneseväljendus mõttes

armastusväärsusest, ideaalidest, olemise olemusest, kinnisideedest, rahulolust, otsekohesusest, kvaliteedist ja mõistmisest, enese ja teiste aktsepteerimisest ning täiuse ajutisest puudutusest koosnebki olemise talumatu kergus ja magusvalus olemus.
lisaks veel näpuotsatäis igatsust. igatsust millegi kauge, kõrge, ilusa ning puhta, peaaegu puutumatu ja hapra järele. ning täiuslik mõte ongi valmis. peaaegu.

õelus, rumalus ja hoolimatus väsitavad rohkem kui igavesti kestev tööpäev. lõputud kohustused teevad vastutustundetuks. ma ei kasva kunagi suureks. kuigi ajuti tundub, et olen sada kaks kümmend kuus.

sinu hääl täidab mu hinge. ja sinu naeratus on parim osa mu päevast. ning sinu rumalad naljad toovad naeratuse mu väsinud näole. muutun taas plikatirtsuks. miski ei anna samavõrd jõudu kui merekohin ja kaisutus.

esmaspäev, jaanuar 09, 2006

head uut - olgu see uus vaba rõhumisest, diskrimineerimisest ja eelkõige - sündigu ikka rohkelt "homoabielusid"

hea kolleeg,

oleme saanud kirja kodanikeühendustelt, kes toetavad samasoolistele ametlike kooselu registreerimisvõimaluste (rahvakeeli abielu) loomist.

meil oodatakse lähiajal seisukohta ja arvestades, et oleme ikka inimeste, hoolivuse ja armastuse ministeerium, siis tahame vastata sisukalt, mitte pelgalt juriidilisi nüansse ja seadusesätteid tsiteerides.

selleks aga, et kujundada meie sisukas seisukoht, kutsun teid avaldama arvamusi siseveebis foorumis.

siinkohal tahan rõhutada, et meil on sõna- ja mõttevabadus, mis tähendab, et igasugused arvamused on teretulnud - ühte tõde ei ole olemas.
/ometi pääsevad kõiksevõimsama jutule ikka need, kes samasooliste pärast südant valutavad. lapsed, pensionärid ja noored pered (kellele võiks ehk samuti vabaabielu institutsiooni luua) ei mahu selle armastuse ja hoolivuse hulka, millest meie ministeerium nii tulvil on.// kõigele lisaks on lausa lust ja rõõm näha, et ka tartu noorte reformiklubi julgeb nüüd, kus sotsiaalministeerium on debatti alustanud, oma pea aasta taguse üleskutsega kapist välja tulla.

laupäev, detsember 31, 2005

twisted firestarter

tänase päeva ja lõppeva aasta isiklike saavutuste hulka saan nüüdsest arvata ka tolmuimeja süütamise. kamina juures vussides hakkas esmalt ninna vägev vingu hais ning seejärel silmasin, et tolmuimeja pildus mootori juurest kelmikaid sädemeid. hetk hiljem oli kogu maja mattunud paksu tossupilve.

olen otsinud ja leida püüdnud sind, olen väsinud ja otsa lõpeb ind

kus sa olid, ma olen sulle juba kolm korda helistanud!?/---/see kiri peab kindlasti enne kella kolme majast välja minema/---/taevas on taamal hall ja krõbe külm on asendunud sulaga, varsti on aasta lõpp. pea käib juba kolmandat päeva ringi ja valutab. suusatama vist jälle ei jõua. kunstinäitusele ka mitte. ja kohtumisele jään hiljaks/---/häid pühi, anna andeks, tööl on hullumaja/---/kuidas läheb? kas sul on täna parem tuju?... aaaa, vist mitte/---/tegelikult on tuju eilsega võrreldes super, aga energiat selle väljendamiseks eriti pole. sukeldun sooja vette ja ei kuule kuidas telefon heliseb. mull-mull-sull-mull, kõik kumiseb ümberringi veelgi enam/---/ära mine veel magama, ma tahan sulle oma päevast jutustada/---/punane vein. üks klaas, teise võtan valget. ja vaarun taksosse nagu purjus tarakan. taksojuht ütleb tervituseks ciao ja ähvardab minu juurde ööbima jääda kui me kohe bensiinijaamast läbi ei lähe. alistun. ja mitte alkoholi mõjul, vaid tundest, et asjad, olukorrad, lahendused jne nii suured kui väiksed pole minu kontrolli all. on nagu on. täidan oma rolli seda tegelikult mõistmata. läheb nagu läheb. kuum supp rahustab mu mäslevat kõhtu, soe tekk haarab mu endasse ja ma unustan muu.

pühapäev, detsember 25, 2005

jõulutunne:)

ameerika poplauljatega samastudes tundsin reedel kui väga sooviksin lennata, sest pool tundi liivalaia tänaval praktiliselt paigal passida on liig. ja seda veel keset päeva, mis ei peaks üldse olema tipptund, siis aga meenus, et pühad on lähenemas. sel aastal olin selleks küll juba oma kolm nädalat valmistunud, aga viimasel hetkel suutsin ära unustada. vaimustaval kombel on kõik see aeg ka too müstiline jõulutunne mind saatnud, mis kippus kaduma tol Kõige Tähtsamal Päeval, kui koristades ja süüa tehes olin lõpuks juba nõrkemise äärel ja närviline, aga kord aastas ju võib(või siis vähemalt kaks, kui sünnipäeval veini kõrvale ka midagi muud tahta).

nüüd on siis õnnistet Püha Aeg lõpuks käes ja ausalt - mulle meeldib magada ja süüa ja magada ja iga kord ärgates avastada, et kuigi sööjaid on mitu, on sööki veel ja veel. ühtlasi avastasin eilses kingisajus, et mäletan püha öö ja teiste jõululaulude sõnu vaid valikuliselt. ei tea, kas see on selge märk urbaniseerumisest, tarbimisühiskonnast, paganlusest või lihtsalt suureks kasvamisest. viimases julgen siiski siiralt kahelda.

häid pühi:)

laupäev, detsember 17, 2005

my star

täna oli mu postkasti ära eksinud üllatav pakkumine. imestama pani see, et kuidas saab kinkida ja omandada midagi, mis inimese maailma, ega meelevalda ei kuulu. müügimehe kaitseks võib öelda niipalju, et seekord ei müüda siiski päris paljast õhku - loodetavasti on tolles suurepärases pildiajakirjas oma tähte võimalik ka näha.

Kingi oma armsale inimesele ehtne taevatäht!

* Sa võid kinkida tähe oma sõbrale sünnipäevaks.
* Jõuludeks kingitud täht toob jõulurahu veelgi lähemale.
* Emale pühendatud täht, mis kannab tema nime, on suurepärane Emadepäeva kingitus.
* Sõbrapäevaks oma kallimale tähe taevast toomine on tänuväärt ettevõtmine.
* Pulmakingitusena on täht eluaegne mälestus ja seob armastajaid veelgi enam!
* Samuti võib nii kiita oma head töötajat või kolleegi.

Me müüme positiivset emotsiooni ja sügavaid tundeid! Pakkuge seda siis oma austatud ja armastatud kaaslasele!

Lisateenusena võite tellida ka suurepärase pildiajakirja "Beautiful Universe 2006"

kolmapäev, detsember 14, 2005

KINOPILET

selliseid laule laulavad meie skautlikud noored:)(http://home.uninet.ee/~gaidid/laulik.htm)

Osta mulle kinopilet,
anna akna taga vilet.
Vaata, kas meid keegi nägi,
lähme otse pargist läbi.
Pargis meid ei märka keegi,
aga ega me ei teegi
suitsu, meil on kommituutu.
Tee peal seda me ei puutu.
Leiba, leiba, leiba, leiba,
leiba, rahu, tööd ja maad.
Anna kinos pihust pihku,
ära eemale siis nihku.
Võta komm ja vaikselt näsi,
hoia paigal oma käsi.

mis siis muud kui harry potterit vaatama.

pühapäev, detsember 11, 2005

il était une fois

lõhnad, mis kätkevad endas mingit spetsiifilist enerigat, mälestust, tundmust ja emotsiooni. külmkapi ust avades tervitab mind vana ja kivistuva camembert´i odöör, kuigi toda piimatoodet tolles konkreetses külmkapis sugugi pole, meenutab see mulle dijoni pühapäevahommikust udust taevast, ühika räpast kööki ja kõiki üksiolemise rõõme.

sinisetriibuline tekikott, roosad puuvillased bokserid, siidise, justkui beebinaha puudutus ja keskpäevase ärkamise hõng võrdsustuvad ülima rahuloluga. esimene tass teed kell kaks pärastlõunal ja kuigi hakkab juba hämarduma, oleme vaevu ärganud. kuna väljas on märg ja ebameeldiv, tundub kõige mõttekam veeta järgnevad tunnid värviliste ajakirjade-ajalehtede seltsis; õhtu poole suundume nagunii kohvikusse, sest ise süüa teha tundub piin - seniks aga, pole kiiret.

laupäev, detsember 10, 2005

talve hakul

selleks aastaks on tööreisidega ühel pool, nüüd tuleb end siseturismi, jõulushoppingu ja erinevate jõulupidude glöggiga lõbustada. ema jõudis pikalt reisilt tagasi ja ühtlasi mõistsin, et võingi pikema aja jooskul üksi elada, ilma et end üksiku või kurvana tundma hakkaksin. huvitav kui pikalt? kodust eemal on aastaid elatud ja üks aasta ka täiesti üksi, kuid kas nüüd olen tõepoolest üksi olemist nautima hakanud? sain töö, välisreiside, perekonna juriidilise nõustamise ja kogu maja majapidamisega üksi hakkama ning jäi aega ka sotsialiseerumiseks. maja on aga ikka niipalju suur, et pikemas perspektiivis tuleks energia kokkuhoiu huvides üksi olles kas koduabiline võtta või korterisse kolida.
ja olengi ära emantsipeerunud:)?!
tegelikult ei saa emantsipatsiooni käsitleda sünergiata, sest popp popita ei saa:) ning reaalsuses on asja iva palju proosalisem ja me kõik teame seda - üksi olles ei saa emantsipeeruda ning ka kõige iseseisvam individualist vajab kaashumanoidi lähedust. seega muutub jõuluoste tegema suundudes illusioorne emantsipatsioon triviaalseks ning punast kudumit või põhjapõtradega boxereid valides üritame leida ihaldatud sünergia nendega, kes hingele kõige lähemal.