Selfide ajastu

Olen seni üsna emotsioonivabalt eemalt jälginud seda selfide maaniat. Nüüd tuleb välja, et uue moeröögatuse veelgi massilisemaks harrastamiseks on hakatud müüma nn selfie pulka, millega on veelgi mugavam ise endast pilti teha. Vaatasin selle seadme esitlust Ringvaate saates ja jäin mõtlema, et see ei ole ju tegelikult midagi muud kui üksikute inimeste ühiskonna ilming. Minu vanematel ja vanavanematel ei tulnud ealeski pähe, et neil oleks vaja endast foto tegemiseks pulka, mille külge kaamera kinnitada. Nende jaoks oli esmane loogiline valik paluda juhuslikul mööduval inimesel endast foto teha. Tõsi, selleks tuli selle juhusliku võõra inimesega suhelda. Tuli vahetada mõned laused ilmast ja elust ja oodata kuni võõras foto teeb. See võttis mõnevõrra aega ja selleks oli vajalik elementaarne inimlik suhtlemisoskus. Aega meil kaasajal teadupoolest ei ole ning tehnoloogia on asendanud elementaarse kirja- ja suhtlemisoskuse. Kaasaja inimene ostab pigem oma päevapalga suuruse tasu eest metallist ja plastikust pulga, et iseendast foto teha ja see FB-sse üles laadida, et siis eemalt oma helendava arvutiekraani tagant jälgida, mitu laiki see järjekordne erakordne selfie kogub selle asemel, et minna ja otse suhelda päris reaalsete inimestega. See viimane variant on muide ka täiesti tasuta. Raha ja seadmete asemel on päris inimestega päriselt suhtlemiseks siiski vaja elementaarseid suhtlemisoskuseid. 

Tegin möödunud aastal katse. Panin netti üles tutvumiskuulutuse. Alguses oli huvitav neid kirju lugeda, kuid üsna ruttu hakkasin märkama teatud mustrit. 99% kirjadest olid üsna identsed. Esmaseks ühisnimetajaks valdava enamuse kirjade puhul oli äärmiselt kehv eneseväljendusoskus, sh võimetus end grammatiliselt ja stiililiselt korrektselt väljendada. Ilmselgelt peetakse seda ebaoluliseks. Sisu on ju olulisem kui vorm, eks ole :) . Paraku oli teine kirju ühendav joon ka igasuguse sisu puudumine. Kui pidada sisuks konstateeringut kellegi väidetavate füüsiliste parameetrite osas, siis võib minu hinnangut muidugi ekslikuks pidada. Mina ei oska taoliste teadetega midagi mõistlikku peale hakata. Mõnele isendile saatsin iroonilise vastuse, kuid pidin seejärel tõdema, et neil puudus ka igasugune huumorisoon ja enesekriitikavõime. Ja siis oli muidugi eraldi grupp isendeid, kes otsisid kõrvalsuhet, sh tasulist teenust, hoolimata sellest, et need kategooriad olid kuulutuse tekstis sõnaselgelt välistatud. Viimane tähelepanek, mis mind vast kõige enam üllatas oli asjaolu, et enamus isendeid oli valmis koheselt kohale sõitma ja seksima. Olemata eelnevalt reaalselt kohtunud ja kasvõi natukene otse suhelnud. See sarnaneb üsna otseselt internetist kaupade ostmisega ainult, et kaasajal ei näi midagi imelikku olevat selles, et inimesed üksteist tarbivad. Mõtlematult, süvenemata ja kiiresti.

Head alanud aastat

Magasin aasta viimased paar nädalat maha. Pakkisin, jagasin ja sain kingitusi. Käisin lastega lugematul arvul jõulupidudel. Tegin süüa ja sõin. Vaatasin Vabaduse väljakul ilutulestikku. Täitsa lahe oli seda nii lähedalt näha. Mõtlesin möödunud aastatele ja imestasin taas kui palju olen korda saatnud raskustest hoolimata. Meeldiv on tõdeda, et enesetunne on oluliselt paremaks läinud. Oluliselt lihtsam on edasi liikuda kui paar aastat tagasi. Mitmed olulised asjad on paika loksunud ja "korda saanud". Mingi ajajärk on taas lõppenud. Ilmselt seisavad ees muutused.

Lõpp paistab ehk elame veel

Olen nüüd esimest korda läbi teinud 360 kraadi juhtimiskompetentside hindamise. Täna sain tagasiside. Fontese koridoris oodates jõudsin vaid soovida, et kui saaks keskmiseks hindeks 3 või 3,5, siis võiks selle aasta enam vähem elusana lõpetada. Tegelik tulemus .... tattadaaa ....

4,5 punkti viiest! 

Korralik oiviku tulemus. Meeskonna moodustamise alamkategoorias sain isegi 4,7 punkti viiest. Protsesside juhtimine, valdkonna arendamine ja eestvedamine, innustamine ja eeskujuks olemine (sh väärtuspõhine juhtimine) kõik 4,5 punkti. Ühes alamkategoorias saan siiski veel edasi areneda ja see on enese ajajuhtimine, kus sain 3,6 punkti viiest. Võrdlemisi raskete sügiskuude ja talve alguse tasakaaluks oli see väga meeldiv tunnustus. Tõesti hea on teada, et kolleegid ja alluvad mind nõnda kõrgelt hindavad. Olen tõsiselt pingutanud ja tõeliselt hea on näha, et see töö ongi olnud tulemuslik:)

Ilusat advendiaega!

Areng

Globaliseeruv maailm hakkab ära tüütama. Vähe sellest, et minu telefoninumbrit saab iga toote või teenuse müüja vabalt turult osta, mistõttu saan pea iga päev tundmatutelt numbritelt kõnesid alati töö ajal ja kõige ebasobivamal hetkel. Eile üritati mulle telefoni teel D-vitamiini kapsleid müüa. Kuid sellega asi ei piirdu. LinkedIn kaudu tutvustab kaunis brünett mulle Global Armoured Vehicles reporti, sest olles eelnevalt minu profiiliga tutvunud, on ilmne, et see võiks mulle huvi pakkuda. Ja siis täna hommikul kirjutab mulle otse minu gmaili kontole kaunis ja võluv Maria, kes olles eelnevalt tutvunud minu facebook'i kontoga (kus ei ole kirjas mu gmaili aadressi) soovib alustada minuga suhet! Võluv. Selles suhtes, et mul võiks põhimõtteliselt olla ka mõni rahvusvaheliselt oluliselt vähem levinud eesnimi, mille puhul võiks kasvõi teoreetiliselt tekkida küsitavusi minu füsioloogilise soo osas. Samas, võib-olla ma olen lihtsalt kitsarinnaline, samasoolised paarid on ju samuti olemas ning põhimõtteliselt ei olegi suurt vahet, kas tegeleda elektriautode levitamisega tsiviilelanike või sõjaväe või muu eriüksuse varustamisega soomusautodega. Vahet pole. Ju tegelikult... Kõik on üks tarbimine.

Die an Other Day

Järjekindlusest ja püsivusest võib siiski kasu olla:) Selle asemel, et pea ees kinnistest ustest sisse murda, proovin keskkonda mõjutada tasapisi ja läbi võrgustiku loomise, nagu vesi, mis tilk haaval kivisse õõnsuse uuristab. Mõni päev ärritun, sest tundub, et ma ei saa iial oma visiooni ellu viia, et ainus, mida minult oodatakse on tublilt ja kohusetruult teha seda, mida varem on tehtud. Aga ma ju tean, et see on see üks asi, mida ma teha ei suuda. Mida iganes, aga mitte seda, mida alati on tehtud, mitte liinitööd, mitte sissetallatud radu. Andke mulle keerulisi ülesandeid ja võimalusi end ületada, siis olen ma tõeliselt õnnelik. Võtsin endale selle sügise väljakutseks kohtutäituri büroo töötajatele täitemenetluse erikursuse lugemise. Suvalistele üliõpilastele neile võõra valdkonna edasi andmine on ses mõttes lihtsam, et nad ei tea sellest ju mitte midagi. Spetsialistele, kes iga päev seda tööd teevad ning kellest paljud on seda tööd teinud juba aastaid, mõned isegi 10 või 20 aastat, nende enda valdkonna huvitavaks tegemine on aga hoopis teine asi. Siiamaani olen kiita saanud ning kui ma sel laupäeval lõpetasin 6,5 h kestnud loengupäeva ja koju jalutasin, siis tundsin seda tunnet uuesti. Jalutasin ja naeratasin, isegi naersin omaette. Ma sain hakkama! Ma olen täitsa vinge naine:)

The World Is Not Enough

Olin juba enam vähem üle saanud kolleegi, teise talituse juhataja sõnamurdlikust käitumisest järgmise aasta ühe olulisima plaani osas kui täna päeva lõpus astusid kabinetti ülemus ja üks minu nõunikest ja teatasid, et nad on välja mõelnud geniaalse plaani, mis sisaldab selle sama nõuniku lahkumist just loodavale uuele talituse juhataja kohale, aga kuna sellel uuel talitusel on ainult üks valdkond, siis selleks, et neil ikka rohkem tööd oleks, tuleb osa minu talituse funktsioonidest ja üks ametikoht sinna ära anda. Ja siis nad istusid rõõmsalt naeratades minu vastas laua taga ja ootasid, et mida ma sellest arvan. 

Vahva, ma arvan, et see on jube vahva. Juba ootan innuga jõule. Selle aja peale kui aasta lõpp kätte jõuab, on kogu struktuur põhjalikult ümber kujundatud koos kogu õigusruumiga, mis seal siis ikka. Ilmselt peab ikka tõsiselt mõtlema kohtunikuks kandideerimisele ja selle elukutse jaoks enda ettevalmistamisele. 

Horoskoop

Delfi päeva horoskoop on ootamatult tabav ja täpne: 
"Tunnete suurt igatsust vabaneda oma igapäeva kohustustest ning teha midagi täiesti uut ja teistsugust."

Jah, tunnen küll. Juba mõnda aega ja mulle hakkab kohale jõudma, et see tunne ei lähe ilmselt üle. Peab vist hakkama tegutsemise peale mõtlema.

Sügis kaamos

Nüüd on sügis käes. Haab akna taga on enamusest lehtedest lahti lasknud, kastan hoiab enda omadest veel kinni, kuid tema rüü on üleni pruun. Peagi on kohal ka esimesed märgid lähenevast talvest. Seda kõike on hea vaadata kui kuur on pilgeni küttepuid täis ja ahjus praksub tuli. Eile tegime emaga 42 purki õunamoosi, meenutasime vanaema, tülitsesime ja leppisime. Ilmselt olime tänulikud, et me teineteisel olemas oleme. Täna hommikul mõtlesin kõige selle peale, mille eest saan tänulik olla; mõtlesin kõige selle peale, mis on hästi, väga hästi ja sain aru, et seda on väga palju. Tänasin mõttes. Proovin seda iga päev teha. 

Inimsuhted nüüd ja praegu

Rääkisin täna õhtul isaga tema murest ja tundub, et suutsin teda lohutada. Ta ütles kuldsed sõnad:"Ja see (inimsuhete jamade lahendamine) ei lähe aja jooksul kergemaks, vaid hoopis elad seda rohkem läbi.". 

Aasta algas vanaisa matustega, nüüd on vanatädi suremas, kohtuvaidlus Jaaguga on pooleli. Olen terve aasta teadlikult panustanud inimsuhetesse, olen lahendanud ja ära kuulanud nii tööl kui isiklikus elus ja isal on õigus, see ei lähe kergemaks. Lõpuks on lihtsalt tunne, et poeks paksu teki alla ja magaks saja aastast und. Mis mõtet sellel lahendamisel on kui midagi tegelikult ei lahene, sest inimesed sageli ei taha lahendada. Peaasi, et saaks oma tahtmise, vahet pole mis hinnaga. See on nii väga, väga väsitav. Kas kellegi on rohtu selle vastu? Kuidas sellega ise enda sees toime tulla ja mitte nii väga ära väsida? Selge see, et parim, mis ise teha saad on veel kord selgitada ja siis veel kord ja veel kord. Polegi ju lõpuks vaja kõike "ära lahendada" ja polegi vaja, et kõik mõistaksid. Enda sees on aga rahu ikka vaja. Kui see juhtimiskoolitus suudaks sellele küsimusele vastata, siis võiks selle eest mingi auhinna anda, hingerahu aasta preemia näiteks :) 

Juhtimiskoolitus

Personali osakond suunas mind arenema. Juhtimiskoolitusele. Koolitus on päris fäänsi, koosneb mitmest moodulist, rühmatööst ja personaalsetest coaching sesioonidest, töövarjutamisest jne. Ühesõnaga, vägev koolitus on. Esimese mooduli esimese päeva lõpuks olin nii närvis ja frustreerunud, et läksin jooksma ja lõpuks ujusin augusti lõpus meres (koolitus oli mere ääres spa-s, vägev koolitus ikkagi). Teine päev oli päris huvitav ja kolmas päev taastas minu usu koolitustesse. Esimene coaching sessioon oli aga paraku täielik pettumus. Ma ei suutnud tuvastada mitte ühtegi suuremat probleemi enne coachimist, ega selle ajal. Vestlus oli tore, aga kuidagi kummaline on taas avastada, et olen kõigi nende teemade läbimõtlemisega intuitiivselt pidevalt tegelenud ja ise vastuseid otsinud, kohati "kogemata" õigete vestluspartneriteni jõudnud. Olen üha enam seda usku, et minu sisemine tung viib mind edasi seni kuni oskan seda kuulata. 

Vananaiste suvi

Kodu hakkab vaikselt ilmet võtma ning ma tajun üha uuesti ja uuesti kui õige ja vajalik see remont oli. Nüüd ongi kõik minu maitse ja käe järgi seatud, uueks loodud. Ilmad on jätkuvalt ilusad ja võiks ju iga nädalavahetus kuhugi suunas sõita, kuid ma olen parem omas kodus, oma tapeetide ja asjade vahel, sorteerin ja korrastan, vahepeal pistan nina õue ka. Mõtlen läbi detaile, mis veel kujundamist vajavad ja tasapisi loksub kõik paika ja mul on lihtsalt hea olla. Mu sokli korrus ei ole enam mingi maa alune urgas, kuhu ma lähen vahepeal magama ja pesema, vaid minu buduaar ja spa. See on imeline, mida õigete värvide ja valgusega teha saab. 

Vahelduseks ehitusmaterjalidele ostsin ka kaks uut kleiti. Tundsin, et vajan uusi värve: türkiis, roosa ja beež. Tundub uskumatu, eks. Võib-olla ma muutun ka vahelduseks vähem tõsiseks. Mu garderoob oli kuidagi ühtlaselt tumesiniseks muutunud viimase 1,5 aastaga. Samas on ka väga mõnus taas selga panna asju, mis on mu naasmist mitu aastat oodanud:) 

Tagasi kodus

Kolisin täna lastega koju tagasi. Sain lõpuks aru, et ega ma ei jõuagi töö ja laste kõrvalt selle ideaalse momendini, et kõik on särv, puhas, korras ja valmis ning siis toon lapsed koju tagasi. Tulime täna pärast tööd ja aeda koos koju, mina koristasin ja lapsed taasavastasid oma mänguasju. Tegelikult on täitsa tore sellest segasummasuvilast taas kodu teha ning vahelduseks perfektsionismi püüdlustest loobuda ja lihtsalt elada:)

Oijah

Tulin täna pärast tööd koju mõttega, et saan köögi ja elutoa mööbli tagasi oma kohale tõsta ja lõpuks ometi lihtsalt niisama oma kodus telekat vaadata. Ja siis …. selgus, et teise õlitamisega oli põrand täiesti siiru-viiruliseks õlitatud. Täielik ahastus tuli peale. Enam ei jaksa. See pagana remont ei saagi mitte kunagi läbi, ma peangi igavesti ema juures elama. Ma lähen lihtsalt hulluks. Istusin maha ja hakkasin lihtsalt nutma. 

Ja siis ma mõtlesin, et tahan elada maailmas, kus naised on naised ja mehed on mehed. Maailmas, kus ma ei pea mitte midagi teadma põranda õlitamisest, spaatlitest, rullidest, liimidest, pahtlitest, põranda liistudest. Samamoodi ei taha ma mitte midagi teada sellest kuidas mu auto terveks saab pärast avariid. Ma ei taha vaielda mingite järjekordsete meestega remondi hindade ja töövõtete üle lihtsalt sellepärast, et ma olen naine ja blond ka veel ja väike. Mina peaksin mõtlema ainult selle peale, milline laelamp sobib kõige paremini minu uue tapeediga, millised ketsid lastele osta ja milliseid riideid neile lasteaeda kaasa panna, mida õhtuks süüa teha ja milliseid uusi tekke ja patju soetada. See on see maailm, milles ma tahan elada. Mul tuleb naiseks olemine just täitsa hästi välja ja ma olen väsinud olemast korraga mõlemast soost. Ma arvan, et meie ühiskond oleks oluliselt tervem kui võrdsed ei püüaks olla mitte mehed ja naised, vaid inimesed ning kui me inimestena võrdseks olemises suudaksime siiski jääda meesteks ja naisteks.

August

Remont sai valmis. Sain esimese puhkusejärgse töönädala nautida oma kodus üksi olemist. Koristasin ja koristasin õhtuti peale tööd seda prahti ja imepeenikest lihvimistolmu kuni lõpuks sain maha istuda oma puhtal siledal heledal laudpõrandal ja imetleda oma uusi tapeete ja köögimööblit. Istusin seal lihtsalt ja vaatasin. Ja mul ei olnudki mingit soovi midagi muud teha. Varsti saab ju see vaikuse moment otsa, lapsed tulevad tagasi ja elu läheb oma tavalisse rööpasse. Nii hea on tabada seda vaikuse hetke ning lihtsalt nautida oma ettevõtmise ja visiooni täitumist. Praegu on see täiuslik.

Remont, remont, remont

Minu nunnu ja ägeda kalamaja korteri remont on kestnud juba üle kahe kuu. Aprilli lõpus arvasin, et hiljemalt mai lõpuks on remont lõplikult valmis ja meie oma tüdrukute pesakonnaga omas kodus tagasi. Mai keskel sain aru, et nii hästi siiski ei lähe ja lootsin, et Brigitta sünnipäevaks ehk enne jaani saame oma koju. Nüüd on aga selge, et peame lapse kuuenda sünnipäeva hoopis vanaema aias ja loodame, et suve jooksul saame kõik detailid paika ja lõpuks ka oma koju tagasi kolitud. Üsna frustreeriv on see remont olnud. Alguses olin väga entusiastlik, aga aja kuludes hakkasid kõigi ehitajatega peetavad vaidlused väga ära tüütama. Seni ei ole õnnestunud mitte ühtegi tööd, ega materjali osta ilma vaidlusteta hinna, aja ja koha teemadel. See on uskumatu kui piiritu on suure hulga ehitajate ja materjali müüjate usk, et igaks juhuks lenda enesekindlalt peale, ole ehk isegi veidi ründav ja tee kliendile selgeks, et ta ei saa mitte millestki aru ja et tegelikult maksabki kõik kolm korda rohkem kui ta tegelikult maksab. Ja kui see klient on veel väike, noor ja blond naine, siis on kõik tegelikult vähemalt viis korda kallim. Ja vähe sellest, et kõik on mitu korda kallim kui on asja või töö tegelik väärtus. Lisaks sellele ei saa seda või toda hetkel, ega lähiajal üldse tarnida või tööd teostada ja klient peab iga liigutuse eest veel lisaks maksma ja osa juppe ise hankima, sest töömees ise ei saa. Ja see kõik on jube elementaarne. 

Minu kui kliendi vaatevinklist on see kõik hoopis erakordselt eemaletõukav. Minu meelest on see lihtsalt laus rumalus, mida ma olen korduvalt ja korduvalt kohanud. Olen seetõttu ka väga mitmetele "töömeestele" ära öelnud. Lihtsalt ei soovi pooletoobiste ja ebaadekvaatse enesehinnanguga inimestega asju ajada, head nahka sellest nagunii ei saa. Õnneks suutsin leida ka ühe väga kvaliteetse põrandameistri, ahjumeistri ja siseviimistlustööde teostaja. Viimane on kusjuures ameti poolest hoopis tuletõrjuja. Kui keegi soovib, siis võin neid soovitada. Üldine pilt Eestisse alles jäänud "töömeestest" on aga äärmiselt masendav.

Jipikajee motherfucker!!!!

Minust saab uuesti minu talituse juhataja! This world makes sense, finally, once again :)

Ja muide, ma ei teinud selleks ise mitte midagi. Olin lihtsalt mina, hoidsin madalat profiili, tegin oma asja. See tuli ise minu juurde. Minu sügavaim salasoov. Pärast paarikuust puhkepausi olen taas mina ise, enam ei pea varjama seda, kes ma olen. Enam ei pea otsima asendustegevust. Full speed ahead! Uskumatult lahe!

Back to basics

Brussels, here I come! It has been a while, but I am back:)

Juhuuuuu!!!

Mul on nüüd juhtimisõigus, jei. Kohe päriselt. Sooritasin täna hommikul ARK eksami ja nüüd ma võin ise ja täiesti legaalselt ringi sõita, kuhu iganes. Mina saan lihtsalt istuda oma väiksesse punasesse automobiili ja minna, kuhu iganes, millal iganes. Jõhkralt lahe. Olin juba auto nädalavahetuseks ära lubanud ja läksin täna hommikul eksamile teadmisega, et seekord nad leiavad veel 10 uut asja, mille kallal norida. Sõitsin siis ülipüüdlikult ja tegin kõiki asju nagu kästud ja juhuuuu, nüüd võingi ise ringi sõita ja kui politsei mind kinni peab, siis võin neile lihtsalt naeratada, unless ma olen muidugi kiirust ületanud või midagi sellist, aga noh eks siis võib ju ka naeratada :)

Tinker Bell

Tasa, tasa liuglevad lumehelbed mu akna taga maapinna poole. Üha uued ja uued helbed. Kevad on saabumas, ta tuleb vääramatu kindlusega, hoolimata sellest, et hetkel sajab lund. Asjad on väga harva sellised nagu nad näivad olevat. Kuid vahel, vahel harva juhtub, et komistad ka millegi sellise otsa, mis paistab ka väljapoole just sellisena nagu ta seest ongi. Ta on aus, selge ja puhas nagu värskelt sadanud lumi. Ma ei ole aastaid, pikki aastaid olnud tõeliselt õnnelik. Sellist muretut rõõmu, kergust ja selgust tundsin viimati ehk siis kui olin 24. Täna olen ma jälle 24 :)

Parisienne

Käisin eile õhtul jooksmas ja läksin varakult magama. Äratuskella ei seadnud end hommikul äratama, sest olen viimased kuud ilma kellata ärganud stabiilselt vahemikus 6.30 - 6.55. Täna hommikul ärkasin 8.35 ... Ja teate, üle viie kuu oli magada lihtsalt niiiiii mõnus. Kuna tark ei torma, siis sain voodist üles ca 8.55. Ringutused, hommikune trenn, värske kohv ise jahvatatud ubadest ja ... deux pains au chocolat. Kujutate ette, minu tänava nurgal asuv pagariäri on hakanud hommikukohvi kõrvale pakkuma prantslaste klassikat - šokolaadi saiake, selline, kuhu on šokolaad sisse, mitte peale vms kuhu pandud. See oli jumalik. Vaikne pikk hommik täis päikest, värskelt jahvatatud ja keedetud kohvi hõngu ja suus sulav šokolaadi saiake. Täna hommikul ärkasin ma Pariisis :)