Ma jookseks, jookseks, jookseks, jookseks ja jookseks. Jookseks kuni olen tühi. Aga ma pean ootama kuni mu keha on piisavalt puhanud ja tervenenud. Pean kuulama täiskasvanute hala. Täiesti mõttetut hala. Kui see, mida te teete ei sobi, ei tule välja, kui te tunnete end halvasti, siis jääge seisma, vaadake peeglisse ja muutke midagi. Ärge tehke enam seda, mida te teha ei taha. Ärge tehke seda, mis välja ei tule. Ja uskuge mind - te teete oma kodakondsetele suure, suure teene. Eelkõige teete, aga iseendale teene. Ja lõpetage nende haigete mängude mängimine. Ärge saage valesti aru, mängimine on tore, mulle see tõesti meeldib, but don´t fuck with other people´s motivation and emotions. It always, always ends really badly.
Viisin taaskasutusse mitukümmend kilo vanu riideid ja asju. Hakkan korterit renoveerima. Ostan mööblit, lasen põrandad lihvida, uued tapeedid panna ja õmblen uued kardinad. Kevad tuleb ja sellega koos tärkab uus lootus ja armastus. Lõpuks ometi tärkab minus armastus, kes on aastaid sügavas unes olnud. Saan lõpuks minevikust lahti lasta, jätta alles vaid selle, mis on hoidmist väärt. Mulle meeldib see puhastumine ja sisekaemus. Enam ei taha sellest ruttu läbi käia ja lahti saada, mulle meeldib see olek. Kuid ka see muutub, kõik muutub, koguaeg. Me märkame vaid konkreetseid sündmusi, seisundeid ja tajume neid sageli üllatavatena, kuid tegelikult oleme ise koos kogu ülejäänud maailmaga pidevas liikumises ja muutumises. See ei lakka eales. Lõpptulemust ei olegi olemas, on vaid vahepealsed kaemused, märkamised, seisundid, mida tajume sündmustena, mida suudame piiritleda.
