uudiseid ujulast

käisin ujumas. ujusin 1500 m ja tundsin kuidas vaimne tervis paranes samal ajal kui söögiisu suurenes. otsustanud kasutada kõiki moodsa tsivilisatsiooni tervendavaid ja lõõgastavaid hüvesid, astusin tarmukalt infrapunasauna. laest kostus the cardinals või mõni muu taoline eriti popp idamaine vaimumuusika. saun oli rahvast paksult täis ja üha uusi huvilisi tuli juurde, kuni viimased üle ukse kiikajad olid sunnitud nördinult tavalisse aurusauna minema. seinu kaunistasid punased kumavad plastmassjullad. kõik oli ilgelt lahe ja popp ja mida kõike veel, ainult et mul oli jahe ja kitsas. peale mõningast ootamist suutsin siiski tajuda kerget soojust hüppeliigese piirkonnas. kuna aga olukorra paranemist ei olnud oodata, päädis üritus sellega, et läksin ja leilitasin kõige klassikalisemas leilisaunas, kust imekombel kõik muud tervisejänkud, kas liigse leili või popimate saunade ihaluses, ära olid läinud.

crystal thoughts

ja polegi enam rohkem midagi öelda. sõnad said otsa. olen joobnud ja selge ühtaegu. kõik näib taas loogiline. teostan oma sihti, unelmat, ürgset pürgimust. kõik muu on aktsessuaar. lisand. meelelahutus. veel korra lasen end kõigutada su kasuistlikest soovidest. kuid mitte kauaks. sest tegelikult pole enam vahet. see on möödas. sain tagasi selle killu iseendast, mille sulle olin ohverdanud. olen taas liikumises, just nii nagu mulle meeldib olla. võtan vastu selle, mis meeldib, ja hülgan võõra. enam pole ruumi kompromissidele.

olen ülbe, küüniline, õel, ahne ja ambitsioonikas ning mu 11 tunnised tööpäevad viivad taas brüsselisse, seejärel luxembourgi ja esimesena kõigist osakonna uutest töötajatest lisatasuni, mida ministeeriumis katseajal(tegelikult) ei maksta.

mu kalleim vara on mu eneseväärikus ja suurim katsumus inimsuhted.

you´re my first, my last, my everything

1. isutekitajad - pikk uni hommikueineks;
2. põhiroad - aroomimassaz lõunaks;
3. midagi magusat - õhtuks barry white, valge vein ja kokkuleppe kirjutamine vaenupooltele või hoopis väike seks kontoris?

milline on teie päeva menüü? iga päev koostame uue, strateegiliselt vajaliku või lihtsalt tujudele vastava menüü ning nii mõnigi kord saame eelmise päeva ülejääke ka järgmisel päeval nautida. sukeldun igasse järgnevasse päeva ootusärevusega - milline ilm, millised riided, kingad, stringid, lõksud, tripid; pilgud, lõhnad, puudutused. kõrvus kohiseb tundmuste, mälupiltide virvarr. kus on mu professionaalsus, kus on enesekontroll?

haned läinud hallad maas

ja esimesed öökülmad ongi käes, andsin lõpuks minagi alla ja panin talvemantli selga. eilse päeva tippsündmus oli ministri vastuvõtt, mille jääke veel täna hommikul rõõmsalt hävitati. ühtlasi õnnestus eile õhtul teada saada kui kaua üks erilist usinust üles näitav ametnik ministeeriumi hoones viibida saab - täpselt 01.00 tuli valvur ja ütles, et aitab noored, nüüd panen uksed kinni. ja oligi pannud, sest kui alla jõudsime, olid kõik vaheuksed ja välisuks Väga kinni. ja ei aidanudki muu kui maskuliinne brutaalsus, mis meid lumehõngusesse öhe välja murdis.

kauni taeva all...

lõppes veel üks suhe. ja keegi ütles, et iga lõpp on uue algus. lõpud on sitad ja algused magusad. eks ma siis harjutan end selle elu reeglitega. nutan ja naeran, kukun ja lendan. aga enam ei looda, et ükskord on kõik korras. sest just niimoodi ju ongi korras, sest see on see minu moodi.

p.s. palju õnne sünnipäevalapsele:)

lisaväärtuse tootmisest

vahemärkuse korras olgu öeldud, et ma ei kannata kannatamist, ei tööalaselt, ega eraelus. mõne aja jooksul võib ju seda isegi edukalt viljeleda, aga lõpuks tekib totaalne motivatsioonikriis, mis omakorda viib piiritu bohhuismini, mis mõjub halvavalt aktsepteeritud ühiskondlike moraali- ja käitumisnormide järgimisele. ainsaks positiivseks küljeks paistab olevat iroonia ja sarkasmi paralleelne vohamine ning kirjanduslik produktiivsus. jääb vaid üle loota, et ministeeriumi Uued Väärtused ühel hetkel oma töö teevad ning minust taas usina ametniku ning eeskujuliku naiskodaniku/perenaise teevad, sest meeskodanikest kaasvõitlejate kaasabile lootma jäädes kahaneb üksnes eesti rahva iive veelgi.

kui kunglarahvas kuldsel aal kord võttis vastu otsuse

istusid kord koos kantsler, kõik tema asekantslerid ja valitud osakonnajuhatajad ja Otsustasid, et ministeerium vajab Uusi Väärtusi. kehtestati reeglid Uute Väärtuste kasutamiseks. kõik osakonnad, iga ministeeriumi ametnik ja juhtkond peavad igal sammul, igas memos, naeratuses, kodus, tööl ja kohvikus neid Uusi Väärtusi rakendama. nüüd te ilmselt juba mõtlete, et mis need väärtused siis on. kantsler oma usina naiskonnaga mõtles ka. ja välja mõtlesid. ministeeriumi Uueks Väärtuseks on Inimkesksus. vot nii, ja kui teil nüüd peaks jääma puudu inimkesksusest, tulge gonsiori 29.

mu suure kiindumuse hoog on möödas

su kiindumust täis pilk ei köida mind enam. see pole enam huvitav. sina pole enam huvitav. natuke veel ja võiksin sind põlgama hakata. ometi põlgaksin siis ju iseennast, sest olen samasugune nagu sina. sa kuulutad mulle Maailma Iidset tarkust, mida juba tean, sa reklaamid mulle minu enda mõtteid ja sõnastad mind minu enda sõnadega. sa oled minust poole kauem siin maailmas olnud, kuid ainus, mida oled selle ajaga juurde õppinud, on uued oskused. täna näen su silmis vaid inimlikku dekadentsi. sa oled lihtsalt mees, lihtsalt inimene. midagi muud ma sinult ei oodanudki, ometi pidin järele uurima. pidin tegema katse iseendaga, et veenduda selles, mida juba niigi teadsin.
nüüd olen jälle üksi maailmaga. näen sinus ennast ja tahan tõusta kõrgemale, tahan teha paremini, sest olen noor; tahan uskuda muutmise jõudu, tahan tõusta lendu ja näha seda, mis veel nägemata

otsustasin

iseendaks jääda. enam ei ehi end võõraste sulgedega:)

boulversé

loon kaost endas ja enda ümber. lasen su sõrmedel mööda selga alla libiseda ja unustan painava une tegemata töödest, mõeldud mõtetest ja tehtud tegudest, millel pole seletust. lähen lihtsama vastupanu teed ja ütlen endale, et olen lihtsalt inimene. mu pikk analüüs on taaskord viinud mind mõistmiseni, et polegi midagi mõista, on lihtsalt see hetk, milles olen nüüd ja praegu, ei ole mingit olnud seisundit või olukorda, sest iga hetk olen muutuv, ei olegi midagi analüüsida, sest iga hetk on uus ja viib mu endaga kaasa. seisund ja selle stabiilsus on näiline, suurema osa ajast keeldun seda nägemast, sest jumal on mulle andnud aju, mis suudab mind veenda ükskõik milles ning normaalsuse säilitamiseks vajan mingit stabiilsust, loogikat, põhjust, tagajärge ja seost.

post brüssel - nooruse eufooria

ja nüüd olengi täiskasvanud! käisin täitsa ise brüsselis euroopa komisjoni eTervise töögrupi teisel kohtumisel eestit esindamas. kuulasin kuidas tõlk inglise keelt prantsuse keelde transformeeris, kogusin visiitkaarte ja pakkusin end järgmine kord eesti kohta ettekannet tegema. ja mis kõige olulisem - sain valgustatud, minu missiooniks on nüüdsest eesti ideede ja projektide tutvustamine ja importimine Liitu!

kuidas küll juhtus, et mina sattusin sinna, keset 45+ spetsialistide konsiiliumi langetama otsuseid euroopa tulevikusuundade üle??????????????????????????

nüüd ma siis tean, mis tunne on siis kui meri on põlvini ja mida on vaja, et minul öösel und ei tuleks (isegi peale mitut belgia õlut).

paremat sünnipäeva kingitust lisaks jätkuvatele õnnitlustele ja püsivale eufoorilisele heale tujule ei oleks osanud uneski näha.

the redeemed of the lord

kas olete tähele pannud kui rumalad inimesed tegelikult on? kuidas nad elu jooksul kibestuvad ja sellesse mürki ise hauduma jäävad ja vahel pole selleks isegi väga palju aega või juhtumusi vaja. täiesti masendav. ja siis mõtlen, et kas olen juba ise ka selliseks muutunud.

kuidas juhtub, et inimene unustab suurema visiooni ja näeb ainult oma ninaotsa ja kisendab oma mätta otsast endale kahe käega vastu rindu tagudes, et mina olen see kõige õigem ja kuidas keegi minust aru ei saa ja kuidas kogu maailm hukas on???

kas inimene kui selline ongi lihtsalt debiilne ennasttäis parasiit, kes üritab välja mõelda "intelligentseid" põhjendusi oma tegevustele ja idiootlikele vaimusünnitustele?

tahaks ikka edasi uskuda inimeste põhiolemuse headusesse. aga miks siis ikka veel nii palju asju perses on?

I could wait night and day cause you´ve got that shine in your eyes wherever you go

jälle üks mõttetu koosolek, veelkord need mittemidagi ütlevad pilgud ja sihitud unelmad, küündimatud ideed - sulen simad ja tõusen lendu. liuglen gonsiori tänava kohal, all kihutab 86. aasta speed 1, valge ja roosteplekine. hallide pilvede vahelt paistab sinine taevas, üles, üles, veel kõrgemale, sinna, kus on kõik ja mittemidagi.

tuul kõrvus vihisemas mõtlen sellele kui väga armastan muutusi ja kui raske on oodata, et midagi settiks. ometi ei saabu õnn eesmärgi realiseerudes. siis on kohe uut vaja. aga mis siis kui oleks lihtsalt, teeks ainult enda projekti, inimesed tulevad, lähevad ja nendega koos olles pole kunagi mingit rahu, sest nad kõik tahavad midagi ning kompromiss on kõigest illusioon, enesepete. teistega arvestamine on kristliku dogma igand, mis viib lõpuks nihilismini. inimesed ohverdavad end teiste (pere, sõprade vms) nimel, kuid lõpuks hakkavad seda "võlga" välja nõudma, vastaspoolel pole aga mingit reaalset kohtustust kunagi tekkinud, on ainult emotsionaalne kohuse- ja süütunne. selles ringis on õnnelikud need, kellel südametunnistust pole või kes elu lõpuni muu ühiskonna silmis n-ö lapsikult käituvad.

mulle ei sobi ühiskondlikud ja bioloogilised rolliootused. ma ei taha oma 8-aastase onupoja peal lapse kasvatamist ja emaks olemist harjutada. tal on juba ema olemas. see oli tema otsus ja valik laps saada. igalühel peaks olema valik kujundada oma elu oma sisesmisest mantrast lähtuvalt ning teiste heaks elamine on vaid ettekääne enda elu unarusse jätmiseks.

kena töönädala algust:)

sissekanne

kolisin ümber kõrvaltuppa, nüüd näen aknast lisaks taevale ka telemaja tagumikku:)
sain uue naabri ja kohustuse minna üksi brüsselisse eestit esindama, jaiks! teoorias tundus see palju põnevam.
muide, inimesed olevat ka eestis 7. septembril ujumas käinud ja vesi olevat soe olnud.

ailleurs avec toi et moi

lasen leigel augustivihmal mööda laupa asfaldile lähemale libiseda
tunnen rõõmu selle lihtsusest
ei taha suureks kasvada, ei taha seda raskust oma õlgadele
ei taha meestele meeldida, ei taha näha sädet nende silmis
ei taha toita nende keskpärast fantaasiat
ei taha enam kunagi midagi klaarida, ega selgeks rääkida
tahan olla ise, vastutustundetu ja vaba
ei taha asju, ega plaane
see olen mina, kolmteist ja pool, kirju taeva all keset vikerkaart
sel hetkel kui kõik liigub uueks vana retsepti järgi
paistab, et vaid mulle ei meeldi see uus ja eelnevatele tuttav pastill
joonistan oma mustrit, küll kõik, mis mulle vaja, sinna mahub.

out of office autoreply

homme saab ebainimlikult vara üles tõusta ja lennukiga lendama minna - juhuuu!!! ja riigi raha eest pikki tunde veel pikemaid ettekandeid kuulata. lõputust lugemisest on saanud lõputu koosolekutel istumine. loodan, et saan üks päev ka nii targaks, et suudan midagi tarka öelda:P siuke tunne nagu oleks jälle esimesse klassi läinud ja kõik vanemate klasside tegelased on ässad, sest nemad Juba Teavad Kuidas Asjad Käivad. eriti hirmutavaks muutus siis kui kõik hakkasid koosolekul üksteise peale karjuma. lisaks on osad kolleegid otsustanud parematele jahimaadele siirduda ning ma saan (osaliselt)ka nende töö endale:)

muutsin arvamust

tüdrukute õhtu suhtes. polegi nii hull valgetes volangides trollis mööda linna sõita, arnold oksmaa paljast tagumikku vaadata ja raekoja platsis kõvasti karjuda. kui ainult haigeks ei oleks jäänud. kõiges on süüdi oksmaa - tema hüperenergiline kava sundis õue värsket õhku ahmima minna. isegi saun ei päästnud:p

olen ikka veel laps

istun tööl, sajab vihma, jälle. kirjutasin valmis ministri käskkirja ja tundsin end noorema ja lollimana kui kunagi varem. tööle võib ju kandideerida ja tööle saada, aga töövestlusel tekitatud imagot on ikka väga raske ülal hoida kui kangesti tahaks hoopis õue ja ükskõik kuhu mujale. paigal püsimine tundub sama võimatu kui 9-aastasena pärnusse bussiga sõites.

ja siis mõtlesin

mihkel sõitis ära ja lennujaama ei jõudnudki, kuigi üritasin (tänud tallinna bussikorraldusele). ja jäidki viimased sõnad ütlemata. kui palju kordi veel mõtled, et ütlen siis, eks näis, küll jõuab. kui palju kordi veel tuleb öelda head aega. kurvastada siis kui kõik on veel hästi ning mõtlemata edasi rutata siis kui kõik on juba teisiti. vaatame vaid tulevikku ja vahel harvem minevikku, suutmata tegelikult olla selles olevikus, milles oleme terve elu.

vihmane august

käisin oma uute kolleegidega kanuu koolitusel; peale 19 km mõlamist olin suutnud endale lühiajaliseks mälestuseks koguda suure muhu otsa ees ja mõned marrastused. kuigi ei saa jätta mainimata, et sellised "koolitused" on väga kasulikud uude kohta sisse elamisel: sain juba paar uut sõpra ja nii mõnegi tuttava:)
nüüd sain endale tööd ka, aga vastukaaluks on kadunud töötahe:( mjahh

mjah

miks inimestele makstakse mittemidagi tegemise eest palka?