Sini-must-valge sissekanne

Neljapäeval jõudsin ajavahemikus 6:59-8:03 hakkama saada tervelt kahe uudse ja ennenägematu toiminguga. Esiteks sooritasin isikliku sprindirekordi distantsil voodi-vannituba-riidekapp-peegel-välisuks: 12,5 minutit! Teiseks käisin elus esimest korda Toompeal lipuheiskamist vaatamas ja laulsin nii varajasel hommikutunnil peast riigihümni (ja poolteist salmi laulust "Kaunistagem Eesti kojad"). Et Iseseisvuspäev lõpuni perfekt oleks, käisin õhtul veel Vabaduse väljakul vaatamas ilutulestikku, misjuures tuleb kindlasti mainida, et jaa, tehniline progress on jõudnud ka saluuditööstusesse: 21. sajandil vahetavad nad poole pealt värvi ning come in all different sizes and shapes. Olen overwhelmed nüüd ja luban edaspidi ka aastavahetuse tulemängu tõsiselt võtta. Jami.

Tänase päeva tippsündmus on minu uus cd-pleier, mida ma juba nii salamisi hellitavalt tupsuks kutsun, sest a) ta on ilus ja b) ta mängib kõiki kaheldava kvaliteediga plaate, isegi ema Hiinast toodud piraat-Madonnat. Elagu tagastatud tulumaks, ma ütlen!

Ja muideks, ma olen pub crawlingu selle kevade valitsev Eesti meister: minu rühm (surnud beebi anekdoote rääkiv oregonlane ja kompanjonid) võitis Tartu pubiralli, kuna me olime lihtsalt teistest paremad. Võidu tõi Ristiisas mängitud Never have I ever ja peale pikka harjutamist Krooksus esitatud äärmiselt sügavamõtteline ning kaasahaarav "Barney song", millele Rossi-nimeline ameeriklane lõi ka koreograafia, mida te... well... kunagi nägema ei saa. Easy as that.

lihtsameelsus või lühinägelikkus?

lihtsad asjad on need kõige võluvamad, eriti siis kui kõik liiga keeruline tundub või õigemini, siis kui ise liiga palju mõelda, end ummikusse mõelda ning hakata ohkima, et elu on raske ja keeruline.
see on täpselt sama originaalne avaldus, kui zabloonsus, et mina olen eriline, sest mulle meeldivad lilled, aga kuradi tõsi ta on. ja lilledel pole ka eriti viga.
nii et jätkem sügavad mõtted ja arutelud akadeemilise maailma hoolde ja tehkem vahelduseks mõttepaus. see on nagu puhkus, puhkus omaenda meelest, mis ajuti ülekuumenema kipub.
ja siis, kui aju on tüüne ning lage nagu meri enne tormi, saab uue hooga alustada;)

ilus, ilus, ilus on maa

päike paistab teravalt silma, kui ringutan vastu mõnusalt laisale veebruari lõpu pärastlõunale, meel on jälle ergas ja nohu on lännu - oleksin justkui sajaaastasest painavast unest ärganud. muahhhti - elu on ilus. õue ei viitsi end sellegi poolest vedada - seal on lihtsalt liiga, lausa ebainimlikult, külm ja patriotismi ei tunne täna endas ka kahetsusväärsel kombel tekkivat, kuigi oleks soovitav. aga, mis sest, lahe on ikkagi ja uskuge mind, küll see kevad ka kohale jõuab(laura kuulutab juba oktoobrist saadik peatselt saabuvat rannahooaega - jäägem pingsalt ootele)<:
seniks, aga laisklen õeraasuga telku ees komme süües ja loodan, et suve tulekuks veel uksest välja mahun:)

kallid:)

crap

tegin eile viimase (vähemalt) nädalaaja sportlikuima pingutuse ning vaatasin piia ja hannaga sum-sumis suusasprindi veerandfinaale. poolfinaalide ajaks oli aga võhm väljas ja ma suundusin oma akadeemilist venivillemlust parandama:)
sain täna hakkama ülipühendunud õpetaja teoga - vedasin end tundi andma, hoolimata kõrvulukustavast nohust ja külmavärinatest. lapsed olid vaiksemad, kui kunagi varem -peaks edaspidigi viuviu-look´i praktiseerima;)

okis, nüüd on tatt mu niigi väikse aju täielikult vallutanud ja rohkem ma täna mõtteid produtseerida ei suuda. finito

aga hing ei kuulanud emandat...

taeva poole ülesse ma hüüan:
oh hing sa mõtle veel, mida sa teed
ta lendas pisarais õnnest
läbi vee, läbi vee, läbi vee

seda hinge nüüd keegi ei mäleta,
aga jääs on veel järv
ja keegi ei tea, kes seal sosistab:
ma ei tee, ma ei tee, ma ei tee

tu me fais mal
j´ai essayé, vraiment, j´ai essayé, pour un instant j´ai mis a coté tous mes peurs, mais tu m´as seulement abusé, tu veux me reformer - me transformer en qqch étrange, en qqune que je ne connais pas. tu as abusé mon corps, mon ésprit, tu veux me détacher de tout ce que j´aime. et j´ai toujours pensé que c´est moi, qui fais de mal, qui est incapable d´etre normale, de sentir, sentir qqch autre que mon egoisme.
et maintenant je vais te faire mal. je vais te torturer. pourtant je ne veux pas le faire, mais tu me fais le faire, tu vois - c´est toi-meme qui te fais mal a travers mes paroles, mes actions, a travers tout que je suis. j´ai te dis que je vais te faire mal, mais tu m´as pas écouté et voila - tu vais recevoir ce que tu as demandé. ce n´est plus ma faute

jumal anna mulle hingerahu ja sina, sina lõpeta, lõpeta, sest sa vägistad mu hinge

Cosmopolitismo do pobre

20.25 Talinna bussijaam. Positiivse värvinguga sotsiaalne trauma. Nimelt ütleb minu kõrval hiirvaikselt istunud keskealine daam bussist lahkudes "Head aega. Oli meeldiv!" Ja naeratab ka veel seejuures.
20.50 Tramm nr 2, Linnahalli peatus
21.00 Hõum sviit hõum
21.30 Õhtusöök venna sõpradega ja ropud naljad rubriigist "How to you say twelve months in estonian?"
22.48 Kohtumine Kittiga St Patrickus
00.03 Hõum sviit hõum vol 2
00.05 Pikk jutuajamine venna brasiillasest sõbra Bretoga teemal "Kas Tartu tasub minna bussi või rongiga" ning äge vaidlus Rene Manivaldiga (René Maniwaldiga?) piletihinna osas
01.03 Veendumus, et brasiillased on ägedad. Eriti veel sellised noored idealistlikud vabad hinged nagu Breto
01.06 Sõnum, mis mind nii pisut unelevalt naeratama paneb
01.30 ÕIS+"Üliõpilase edasijõudmine ainetes"+"Print"
01.40 ÕIS+"Õppeaine otsing: eesti keel"+"Print"
01.52 Esimene katse magama jääda samal ajal, kui Breto, Rene Manivald ja Karl kõrvaltoas õlut joovad ning Monopoli mängivad
02.49 Breto, Rene Manivald ja Karl mängivad ikka veel Monopoli. Magamajäämiskatse nr 2
03.16 Kindel otsus, et tõesti, homsest annan teeninduskooli lahkumisavalduse sisse, millele järgneb momentaalselt sügav ja magus uni. Magus.
06.30 Äratus. Tunne, et minu lahkumisavalduse sisseandmist ei saa takistada mitte ükski maapealne tegur. Mitte ükski. Taustaks kõlab peas Tõnis Mägi "Koit"
09.26 Sisenen teeniduskooli kantseleisse mõttes taksos koostatud lahkumiskõnet korrates. Sekretär: "Direktoril on külalised. Proovige järgmisel nädalal uuesti." Aaaargh!

Sic transit gloria mundi. Gloria professorae Laurae* vähemalt.

_______________________________________________________________
*Ladinakeelsed terminid põhinevad autori heal fantaasial ja seega ärge parandage, dämit.

vaadake vaid paremalt poolt

ehk siis eesti variant always look on the bright side of life´st:

laiuse lumesõda - palju lund, ülemõistuse märjad ja külmad jalad peale kolmetunnist ründamist and no car to take y home when y feel like it, but yet rõõm lumelinnuse lõhkumisest ja küünarnukitunne suurepäraste sõpradega, kes hoolimata sellest, et nende jalad on sama märjad ja külmad kui sinu omad, kannatavad mängleva kergusega välja kogu su totaalselt infantiilse pahura podisemise ja loovutavad sulle oma koha lõkke ääres:)

tartu kohvikud ja baarid - lots of café and cigarettes, endless filosophical conversations without being able to define the most simple concepts, but hey, at least I´m expressing myself in english!

europorno segatuna paldiski dekadentsiga - pühapäeva ja ühtlasi kogu lustakat nädalavahetust jäävad lõpetama totaalne kultuurishokk baise-moi ja lilja-forever´i näol. mitte, et need teemad kuidagi tundmatu maa oleksid, kuid nõnda näkku paisatutena suudavad siiski ehmatada;)
teisalt vaatan nüüd mõnda aega nurisemata ka kõige roosamaid ja imalamaid hollywoody plämakaid:>

don´t try to feed my hunger cause no human can

Hooray, no spam here!

Igavlen õpetajate toas. Hetkeseis: tappa on jäänud veel 86 minutit. Nüüd juba 85 minutit (boy time flies fast...). Telefoni unustasin ka koju, nii et mul ei ole isegi võimalik kellelegi intrigeeriva sisuga sõnumeid saata, prank-kõnedest rääkimata.

Plaan oli postitada sissekanne rubriigist oumaigaad-mis-meil, aga oma suureks rõõmuks/pettumuseks avastasin, et viimase kuue päeva jooksul minu viiele meiliaadressile saabunud 176 uuest kirjast ei vääri ükski Nädala spämmi tiitlit. Aga südantsoojendav on mõelda, et ligi 200 inimest/asutust/reklaamijat/viiruselevitajat pidasid mind ühenduse võtmise vääriliseks. Vot nii eriline olen.

Ja nüüdsest kirjutan alla "laura" (muidugi ainult juhul, kui mu IT-geen alt ei vea ning muutused profile'is kohe kajastuvad), sest "barbs" ei tundu enam see. Sõltumatud eksperdid väitsid ka, et minu "perekonnalugu tundmata on võimatu nime tõelise tähenduseni jõuda". (Tegelikult siiski oli tegu lühendiga nimest Barbara, millest pidi kunagi saama minu teine nimi, aga jäi 1983. aastal kehtinud nimeseaduste tõttu siiski panemata). Nii.

Muideks, iroonia tipp: Tallinna kõige halvem toit on kokakooli sööklas.

Hei me heilutaan taas

Sõitsin täna kahe ja poole tunniga kevadest (Tartu, päike, +1°C, hiline ja mmmmmmõnus ärkamine) totaalsesse talve (Tallinn, lumetorm, -1°C ja teadmine, et homme kell kaheksa peab koolis tööl olema). Määädžik!

Eelmisel reedel alustasin tundidega kokandust õppivatele vene keelt emakeelena kõnelevatele Eesti riigi kodanikele (pfff, edaspidi: kokapoisid) ja olen nüüd täiesti veendunud, et igas russofoonses kokandustudengis on peidus pisike Puškin: "Mademoiselle, kuidas on prantsuse keeles "Minu kingitus Teile on minu süda. Teadke, et võite minu peale alati loota. Igavesti Teie, Stas", ah?" Awwww-faktor oli maksimaalne. Kokapoistele järgnesid eestikeelsed reisikorraldajad: totaalne vaikus, null küsimust, tühjad pilgud. Isegi ühtegi megamini-Koidulat või tiny-Tammsaaret ei manifesteerunud... Jama lugu küll.

Teine nädala cultural event sõna mittekultuurses tähenduses oli pub crawling koos Tartu uute välistudengitega, mille käigus selgus, et nt Oregonis (U.S) räägitakse dead baby anekdoote, mis on umbes samast žanrist, mis "meie" orbiku-naljad, ainult selle vahega, et oregonlane alustab fraasiga "I will so go to hell for this". Ma luban teile, et te ei taha kunagi neid nalju kuulda (pluss: ärge iial kolige Oregoni, eks).

Lisa: klassivend Kaarel Kressal ilmus luulekogu. (Varjatud reklaam). Õnnitlused!

nous voici, vous voila

neljapäeva õhtu tartus, kell 00.27 saan mikult sõnumi "üleval?", muidugi olen üleval, millal ma enne nii vara magama olen läinud. ja läksime, klubisse tallinn muidugi. pidu on nagu tavaliselt, sinult seekord on üllatavalt palju 19-aastaseid. turvamees piidleb pikki minuteid mu passi ja ei suuda kuidagi uskuda, et see olen mina.
lõpuks pääsen sisse ja keerutan miku ja esperiga jalga kuni turvamees meid laualt tantsimas tabab(kuidagi on ka peenike klaasriba laual keskelt katki läinud) ja algab retk tallinna telgitagustesse. klubi juhataja üritab karmi nägu teha ja meid(õigemini mihklit, sest mind ei paista ta eriti tähele panevat, shovinistid raisk!) tonni lõhutud laua eest maksma panna, mihkel väidab, et laud oli enne katki ja hind langeb 600 eek-le. mihkel jääb endale kindlaks ja kutsutakse välja politsei. lõpuks ei pea juhtaja enam vastu ja teatab, et ok, teeme 300.-, sest kõigile on ju politsei välja kutsumine tülikas. mihkel pole nõus, teeme sada, ei raiub juhataja vastu ja tulebki politsei. kahjuks ei õnnestu mul episoodi politseiga pealt näha, sest mina, kui nõrgem sugupool, saadetakse koju, närve puhkama vms. olen klubist 500 meetri kaugusele jõudnud, kui miku helistab - mulle jalutab vastu võidukas huligaan. kogu lugu lõppes üksnes klubikeeluga ja vsjo, nüüd tuleb siis edaspidi atlantise uksi kulutama hakata;(
ja nii palju siis suureks kasvamisest, aga ema lohutas mind nädalavahetusel, kui ta väitis, et hakkas täiskasvanuna tundma alles 40-ndates, nii et pole hullu, lootus jääb, et ükskord tuleb mõistus ka meie õuele:)

toredat saabuvat vastlapäeva ja pikki liuge

la vie normale?

diagnoos: surm äkilise infarkti tagajärjel
põhjus: ootamatult klähvima hakanud nähvits
inimesed võtke endale koeri, kes ei haugu, või vähemalt kes hoiatavad ette enne, kui nad seda tegema hakkavad.

tänase päeva nael oli üheteistkümnes. andsin neile ülesandeks moodustada paarid ja teha dialooge. poiss tagant reast nõjatub ettepoole, tonksab eesistuvat tüdrukut selga ja sositab "kiisu, ütle, kuidas on prantsuse keeles "aitäh"." oluline on siinkohal märkida, et need "lapsed" on prantsuse keelt õppinud KÕIGEST poolteist aastat!
vähemalt sain endalegi üllatuslikult kõigilt kodutööd kätte:) ja tütarlaps eesreast piidles terve tunni mu vööd...

mais je m´en fous

per asper ad astram

lumme tuisand teed, taevast liiga kiirelt alla tuhisev rõve ollus, mis nägu kõrvetab ja lõpuks ta ongi siin - mu armas kooliuks, mis päästab selle mäsleva tuule eest. huuuhhh... jõudsin õigeks ajaks(nüüd saab juba KAHE käe näppudel neid kordi üles lugeda, kui õigeks ajaks olen kuhugi jõudnud). Trepist üles, veel üks korrus ja veel üks ja seal nad ongi - mu perversselt naeratavad üheteistkümnendikud. Sisenen koos nende vana õpetajaga(kas see ongi uus õps... )
nii, kursuse reeglid on järgmised(alustama peab karmilt-ründa enne, kui sind rünnatakse) ja nad kirjutavad, vaguralt:)
nii nüüd rääkige mulle oma vaheajast - rahulolematu sumin - pole hullu, küsige, kui mingit sõna ei tea. ja oh üllatust, mu plaan õnnestus, nad räägivad(raamatukogu asuma, aga siiski räägivad). kõik on ideaalne kuni hetkeni, kui tüdruk tagantreast tahab teada, kuidas on prantsuse keeles surnuaed! püha müristus(mis jõuluvaheaeg see veel selline on!?!!) - ja mind on äkitselt tabanud totaalne mälukaotus. greiv... ei see on anglitsism, mmmmmmmmm... no täileik tühjus ja laual vedeleb ainult prantsuse-eesti sõnaraamat... räägin neile midagi žanris pea-pole-prügikast-kasutage-sõnaraamatut ja tutvustan vajalikke väljendeid jõulude teemal ja tund ongi läbi, huuuhhh, poldki nii hull ja ehk olen ka mingi autoriteedi formeerinud:)

voila mes puces;)

oooo lallllaaaaa...

Inxu sünna... minu vaieldamatu kandidaat aasta eksentrilisemale, segasemale ja intrigeerivamale sündmusele. C´est vraiment surprenant comment les gens peuvent reagir et se comporter, mais aujourd´hui cela me fait seulemnt rire;)

je t´embrasse ma chére Ingrid:)

Let's make money!

Viimasel ajal on mul tekkinud vajadus igale sissekandele lisada mingi järjekordne jabur meil. Või siis saan jaburaid meile iga kord, kui ma sissekannet teen. Either way, seekordne meililemmik on geniaalne bisnisplän (muhhahhaaa-žanrist küll, aga siiski):

Dear customer,

your credit card has been successfully charged for the order . (olen nähtavasti tellinud "punkti")
reference : 22 64 93
customer number: 0252S
hipping : 89.96 euros
Handling: 20.00 euros
-----------
Total: 109.96 euros

If you want to know about your order just call the 00 88 213 883 454.
Nota bene: Our number is sometimes accessible only from cellular phones.
---------------------------------------------------
CYBERSEARCHCOMMUNICATIONS LLC

Nendele, kellel ei ole nii head ärivaistu nagu mul (sügav iroonia, kahjuks), ütlen lisainformatsiooniks, et mul ei ole krediitkaarti.

/Läheb helistama... :D/

Teachers Anonymous, E-N 20.00, Tartu

Üks säravaimaid staare (kui mitte kõige säravam - oleneb valgustusest) Plagiaadi lähikonnas saab täna vanemaks. Palju palju õnne, kallis Ingrid!

Selle reedega tähistan ma muideks selle aasta esimese majanduslikult plussis oleva nädala (tegelikult, arvutanud ma veel ei ole. Ega kavatsegi. Aga tal on selline plussis nägu) lõppu. Nimelt: a) palgapäev paistab ja b) leidsin oma Maailma Parsunnima Korteri kandidaadile üürilise. Ja kuna ma olen ka iseenda kandidaat Maailma Parimale Karunahast Mütsi Ärijale Enne Karu Püüdmist, siis veetsin seepeale terve eilse päeva erinevates Tallinna eriti haipides kohtades ekstreemselt kallist teed juues... Ei, täiskasvanud ma veel ei ole.

Täna on mu viimane võimalus tundide vahel plagieerida, järgmisest nädalast on samal ajal plaanis bonjour-comment-ça-va vene keelt kõnelevatele kokandustudengitele. Kui kurb.

Avastasin hommikul, et mul on tunnis paar tulihingelist fänni: nad on ära õppinud kõik eelmise korra uued sõnad, ei hiline, naeravad kõikide mu naljade peale (ja õpetajahuumori hindamine - see on tase!) ning harjutavad omaette sosinal hääldamist. Mes puces, quoi! Mu elul on nüüd uus ja sügavam mõte ning Indla-queen-looki jätan aprillis alustavatele 16-aastastele kelnerieriala (jah, tõesti - ka seda on võimalik siin õppida) tolko-parusski õpilastele. Elagu gruupid!

Ja Mooses, tupsu, sooritasime kollektiivse karjäärimõrva, jah? Kas asume nüüd kogu hingest võitlema kõigi ühiskonnas levivate [voltä:ride], [moliä:ride] ja [ma-žö:n-žu-ä:de] vastu? - Eemaldame praagi juba eos. Amateur Teachers Against Linguistic Terrorism (ATALT). Minu siiiiiiiirad õnnesoovid!*

_____________________________________________
*Oleme avatud uutele tööpakkumistele. Pliis. Pliis.

tere tulemast tartusse!

-luba ma ennustan sulle
-ei taha
-ma ennustan su tulevikku, olevikku ja minevikku, ainult 10 krooni eest!
-käi kuradile!
mida krt! sain vaevu bussist maha, kui juba tahetakse midagi maha müüa. iseenesest oleks ju huvitav teada saada kuidas MINEVIKKU ENNUSTATAKSE(mulle tundub see küll esialgu üsna võimatu ülesanne) ja seda kõike ainult 10.- eest. mustlasted on ka nähtavasti ajaga kaasa läinud ja pakuvad mitu-ühes tooteid...
seejärel suundusin tartu descartes´i lütseumi poole, kus mind ootas õpetajaks vannutamine. mingi nipi läbi õnnestus mul vabaneda seitsmendikest ja üheksandikest ehk siis kõigist täiesti ajudeta ja metsikult märatsevatest inimesealgetest ning väljusin koolimajast võiduka teadmisega, et järgmisest nädalast harin üheteistkümnendat klassi prantsuse keele vallas:)me peaks nüüd blogi nime ära muutma milleksgi les maitresses sarnaseks;)
seejärel suundusin maailmasse sööma ja õppima, sattusin aga hoopis teoloogide tulist vestlust pealt kuulama moslemite invasioonist ja eurodirektiividest, et ehk tuleks kehtestada euromäärus, millega jumalale antakse mingi ühine nimetus kõigi rahvaste seas - midagi, mida tallinnas kindlasti ei kuule!
kuna õppimisest ei paistnud sel päeval enam kuidagi midagi välja tulevat, otsustasin baari-paavot elusuuruses vaatama minna. ta ilutses nimelt eile õhtul tartu reforminoorte kontoris ja oli ausalt öeldes üsna mõttetu, aga vähemasti sai täiesti tühja ja purulagedat atlantist külastada, kus terve baar oli vaid kõigi meie viieteistkümne päralt.
päeva lõpetas muidugi klubi tallinn. lahkusin sealt kolme pooleliitrise a le coq õlleklaasi ja ühe barclay tuhatoosi õnneliku omanikuna pärast seda, kui mihkel oli üritand mind mingile elukoledale punasele dressipluusile maha parseldada.


and when i feel that love is dead, i´m loving angels instead

palju õnne kõigile sessi lõpu puhul:)

vanad head ajad

paar päeva tagasi avastasin end auto tagaistmelt õega tõtt vahtimas ja ema ning tema sõpsi juttu imestusega pealt kuulamas. nad rääkisid lasnamäekorterite saamislugusid - jaaa, meil ikka vedas, ainult paar aastat tuli järjekorras olla ja noorõpetaja pere sai korteri eelisjärjekorras ning kolme toa asemel anti neli, sest ametnikul juhtus hea tuju olema.
kas keegi teist veel mäletab, mis tunne oli isa kõrval meetrite pikkuses sabas, rohelised talongid näpus, oma piimapudelit oodata. või vaalutapoodides väljamaa sätendavaid pakendeid vaatamas käia, ehk vahel isegi sai sealt midagi ostetud! ja banaanid... mmmmm, vot see juba oli midagi erilist. esimest korda, kui soome jäätist sõin, läks süda pahaks, sest olin harjunud vene vesise blombiiriga.
telefonijärjekorras olime üle kümne aasta! imelik, kui lühike on mälu, olin kõige selle täiesti unustanud. praegu ajab täiesti marru, kui telefonioperaator või starman ühenduse ainuüksi pooleks tunniks katkestavad.
ja ometi me elasime seda elu ja sugugi mitte õnnetult. kui välismaalastele neid lugusid rääkida, peegeldub nende silmist meeletu kaastunne ja õud. üks prantslane, kes paldiskis ära käis, rääkis mulle pärast nädal aega, kui õudne võib olla sooja veeta elada ja kuidas ma ikka peaksin ka paldiskisse minema, et seda mõista. mis siin mõista, soojaveekatkestused olid maailma kõige tavalisemad ja meie kesklinnakoolis oli aastaringselt wc-l aken eest ära! aga selle eest sai kõigisse vanalinna hoovidesse ja tornidesse rahulikult mängima minna, keegi ei keerand hoovi lukku, ega kaunistand oma majaümbrust võiduka sildiga "eraomand", "läbikäik keelatud", "parkimine ainult valdaja loal".
teisalt jälle teeb kurjaks, kui mõelda, kuidas eesti oleks võinud nende 50 aastaga areneda ja nõme tunne on, kui "läänes" peab pidevalt tõestama, et hoolimata blondist peast ja idaeuroopalikust päritolust, on ka minul midagi öelda.
eks igas asjas on alati nii head, kui halba, peaasi, et võrdlusmoment alles jääks, siis oskame olemasolevat hinnata ja edasi liikuda, pürgida, kui soovite:)

Send someone to love me
I need to rest in arms
Keep me safe from harm
In pouring rain

Olgem täna ausad, olen väsinud ja tüdinud, ei taha enam teha nägu, kui vapustav kõik on, kui tegelt on sitt tuju, ei taha enam võistelda oma sõpradega, kellelegi midagi tõestada ja kuhugi jõuda. Ma ei salli täna meie ühiskonda kõigi selle tabude ja must´idega. Miks me ei lase lihtsalt ise endil olla? Tmv ja kopp on ees, loomingulisus on kadunud, kuigi horoskoop väidab vastupidist, armastus on surnud, kuigi kõik laulavad sellest ja lootus, et homme on kõik jälle hästi, kaob taeva hallusesse.

täna on lihtsalt selline päev

Sellised me oleme

Kui te oleksite sakslane, kes pool aastat Eestis elanud (Erasmus), siis te kirjutaksite oma intercultural communicationsi lõputööks vot just sellise juhtumi analüüsi (ja saadaksite tõenäoliselt selle mulle öösel vastu laupäeva inboxi):

Living together with Estonians

Last year I lived with two estonian girls and some other international students in an appartement. The conversation between the estonians and the others, was a little difficult since I had the feeling, that the two girls didn't really wanted to get in touch with us. One night, after already having lived together for more than 4 months, I was watching TV as usual (it was about 1 or 2 o'clock in the morning). Suddendly one of the estonian girls, Liz, knocked on my door and came in my room. She said something like this:
„In Estonia, we sleep at night. But I'm hearing every night this TV-show of yours and therefore I cannot sleep.“

I was surprised and felt sorry for her, but I had no idea that she could hear the TV through the wall. I told her, that I was really sorry but she should have told me before, because I didn't know. She didn't say anything and left the room. I felt really bad, since she said, that this has been bothering her for so long already.


Questions:

1. Can you tell me what has happened between the estonian girl and me?

2. Why did she not say anything before, if it was bothering her already for some weeks or months?

No tõesti, pole õrna aimugi. Ilmselt saaks juhtumit edukalt kasutada kodakondsuseksamil kultuuriteadmiste kontrolliks (õige vastus: "Ei tea").