Tinker Bell

Tasa, tasa liuglevad lumehelbed mu akna taga maapinna poole. Üha uued ja uued helbed. Kevad on saabumas, ta tuleb vääramatu kindlusega, hoolimata sellest, et hetkel sajab lund. Asjad on väga harva sellised nagu nad näivad olevat. Kuid vahel, vahel harva juhtub, et komistad ka millegi sellise otsa, mis paistab ka väljapoole just sellisena nagu ta seest ongi. Ta on aus, selge ja puhas nagu värskelt sadanud lumi. Ma ei ole aastaid, pikki aastaid olnud tõeliselt õnnelik. Sellist muretut rõõmu, kergust ja selgust tundsin viimati ehk siis kui olin 24. Täna olen ma jälle 24 :)

Parisienne

Käisin eile õhtul jooksmas ja läksin varakult magama. Äratuskella ei seadnud end hommikul äratama, sest olen viimased kuud ilma kellata ärganud stabiilselt vahemikus 6.30 - 6.55. Täna hommikul ärkasin 8.35 ... Ja teate, üle viie kuu oli magada lihtsalt niiiiii mõnus. Kuna tark ei torma, siis sain voodist üles ca 8.55. Ringutused, hommikune trenn, värske kohv ise jahvatatud ubadest ja ... deux pains au chocolat. Kujutate ette, minu tänava nurgal asuv pagariäri on hakanud hommikukohvi kõrvale pakkuma prantslaste klassikat - šokolaadi saiake, selline, kuhu on šokolaad sisse, mitte peale vms kuhu pandud. See oli jumalik. Vaikne pikk hommik täis päikest, värskelt jahvatatud ja keedetud kohvi hõngu ja suus sulav šokolaadi saiake. Täna hommikul ärkasin ma Pariisis :)

Õnnelik šokolaad

Every day I see in your eyes everything I would like to have from my life :)
Chaque jour je vois dans tes yeux tout ce que je voudrais de ma vie.

Selline sõnum rullus lahti mu ees täna lõunaks saadud šokolaadipaberist. Elu on imeline. Ma arvan, et ma võin olla südamest tänulik, et minu tööks ei ole šokolaadipaberitesse sõnumite välja mõtlemine, vaid hoopis riigi kohtus esindamine ja seaduste kirjutamine. Ma olen selleks tõsiselt palju tööd teinud, õppinud ja vaeva näinud, aga mul on olnud ka kapaga seda va müstilist õnne, vedamist, juhuslikke kokkusattumusi ja abi kõrgemalt poolt. Aitäh :)

Punamütsike

Ma olen nüüd punapea. Jah, punapea. Olen seda sammu aastaid kaalunud ja mulle see tulemus meeldib. Kõlab jaburalt, ma tean, aga minu jaoks on juuksevärv osa minu identiteedist, mistõttu kaalun taolisi muudatusi teinekord tõesti aastaid. Identiteediga ei ole mõtet mõtlematult ringi käia, see tasub kurjalt kätte. Ühesõnaga, olen nüüd punapea. Lisaks mu punasele käekotile paistab nüüdsest eemalt silma ka minu peanupp.

Haigused ja nõrkus hakkavad taanduma, mis tähendab seda, et nüüd algab lõpuks jooksu hooaeg. Kaks kuud hiljem kui planeeritud, kuid ilmselt oli seda vaikselt olemise aega vaja. Tööl "sain puhkuse" juhtimisvastutusest ning hoolimata sellest, et see mind raputas, hoolimata sellest, et segaduste aeg pole veel kaugeltki läbi, on tegelikult hea, et see ei ole enam minu vastutus. Sain eile kolleegilt sõnumi ja minu esimene mõte oli, et mis siis nüüd juhtunud on. Tähelepanelik meeskolleeg oli aga lihtsalt naistepäeva tervituse saatnud. Nii tõsiselt hea oli tunda rõõmu lihtsatest asjadest ja saada aru, et ma võin lahti lasta, murest :)

Meditatsioon

Tänahommikune lumesadu tuletab meelde, et kevadeni on veel kuuaega aega ja see on mõnus. See on mõnus, sest see näitab, et on veel aega mõelda, olla, suunda seada. Hoolimata soojast talvest jääb talv siiski talveks ja kevad tuleb siis kui on tema aeg tulla. Ja mulle see meeldib, sest selles on rahu ja aega.

I will fix you

Ma jookseks, jookseks, jookseks, jookseks ja jookseks. Jookseks kuni olen tühi. Aga ma pean ootama kuni mu keha on piisavalt puhanud ja tervenenud. Pean kuulama täiskasvanute hala. Täiesti mõttetut hala. Kui see, mida te teete ei sobi, ei tule välja, kui te tunnete end halvasti, siis jääge seisma, vaadake peeglisse ja muutke midagi. Ärge tehke enam seda, mida te teha ei taha. Ärge tehke seda, mis välja ei tule. Ja uskuge mind - te teete oma kodakondsetele suure, suure teene. Eelkõige teete, aga iseendale teene. Ja lõpetage nende haigete mängude mängimine. Ärge saage valesti aru, mängimine on tore, mulle see tõesti meeldib, but don´t fuck with other people´s motivation and emotions. It always, always ends really badly.

Viisin taaskasutusse mitukümmend kilo vanu riideid ja asju. Hakkan korterit renoveerima. Ostan mööblit, lasen põrandad lihvida, uued tapeedid panna ja õmblen uued kardinad. Kevad tuleb ja sellega koos tärkab uus lootus ja armastus. Lõpuks ometi tärkab minus armastus, kes on aastaid sügavas unes olnud. Saan lõpuks minevikust lahti lasta, jätta alles vaid selle, mis on hoidmist väärt. Mulle meeldib see puhastumine ja sisekaemus. Enam ei taha sellest ruttu läbi käia ja lahti saada, mulle meeldib see olek. Kuid ka see muutub, kõik muutub, koguaeg. Me märkame vaid konkreetseid sündmusi, seisundeid ja tajume neid sageli üllatavatena, kuid tegelikult oleme ise koos kogu ülejäänud maailmaga pidevas liikumises ja muutumises. See ei lakka eales. Lõpptulemust ei olegi olemas, on vaid vahepealsed kaemused, märkamised, seisundid, mida tajume sündmustena, mida suudame piiritleda.

Human

I can take so, so much


                                           …. until I've had enough.

Stars

Sain täna lõpuks, pärast mitmenädalast ootamist, oma kabinetti uued ja täiesti tegijad arvuti kõlarid. Kuulasin siis muusikat ja tegin tööd kui järsku sain aru, et olin kuulama jäänud allolevat Simply Red lugu. Jäin seda kuulama, sest see on nii täpne, sest just nii ongi:

Anyone who ever held you
Would tell you the way I'm feeling
Anyone who ever wanted you
Would try to tell you what I feel inside

The only thing, I ever wanted
Was the feeling that you ain't faking
The only one you ever thought about
Wait a minute can't you see that

I wanna fall from the stars
Straight into your arms
I, I feel you
I hope you comprehend

For the man who tried to hurt you
He's explaining the way I'm feeling
For all the jealousy I caused you
States the reason why I'm trying to hide

As for all the things you taught me
It sends my future into clearer dimensions
You'll never know how much you hurt me
Stay a minute, can't you see that

I wanna fall from the stars
Straight into your arms
I, I feel you
I hope you comprehend …

Cœur ouvert

Tu me manques. Tu es parti et je pleure, je pleure. Juste comme ça, tout à coup j'ai commencé a pleurer. C'était une belle soirée, mais pourtant je pleure. Mon cœur fait mal. Je veux juste que tu revienne et que tu ne me quittes plus jamais. Comment c'est possible, pourquoi je me sens comme ça? Pourquoi tu joue avec mon cœur si tu ne veux pas revenir?

Mon cœur est donc ouvert, de nouveau…

Ne me quitte pas
Il faut oublier
Tout peut s´oublier
Qui s´enfuit déjà
Oublier le temps
Des malentendus
Et le temps perdu
A savoir comment
Oublier ces heures
Qui tuaient parfois
A coups de pourquoi
Le cœur du bonheur
Ne me quitte pas
Ne me quitte pas
Ne me quitte pas
Ne me quitte pas

Moi je t´offrirai
Des perles de pluie
Venues de pays
Où il ne pleut pas
Je creuserai la terre
Jusqu´après ma mort
Pour couvrir ton corps
D´or et de lumière
Je ferai un domaine
Où l´amour sera roi
Où l´amour sera loi
Où tu seras reine
Ne me quitte pas
Ne me quitte pas
Ne me quitte pas
Ne me quitte pas

So Incredibly Invincible

Olen nii piiritult võimas ja niisama habras. Kannan kogu maailma raskust oma õlul, lahendan kõik mured ja probleemid. Ja varisen siis kokku. Minu jõud tuleb minu seest. Kuid mis saab siis kui enam ei tule? Kas siis ongi kõik? Vahel on tunne, et otsin uut jõujaama, energiaallikat, sest minu seesmine allikas vaid hõõgub kergelt. Parimal juhul leian aga vaid välgumihkli. Ei enamat. Maailm näikse tahvat enamat, kuid ma ei püsi enam tempos. Kütus on otsas ja ükskõik kui palju ma ka pingutan, nendel hõõguvatel sütel ma täistempos edasi ei rühi. Sulen silmad ja olen lihtsalt niisama.

Huvitav

Panin täna tähele, et kuigi minu töölõigu osas on tõusetunud paras (meedia)kära ning äkitselt on nii õhust, maa pealt kui alt välja ilmunud hulk "eksperte", kes võtavad kõva häälega sõna sel teemal, mida kõike tuleks võlglastega ette võtta, selleks et tulevikus enam võlglasi ei oleks; siis kummalisel kombel ei eruta mind sugugi selles diskussioonis avalik osalemine. 

Ma saan aru, et justiitsminister ja sotsiaalminister võtavad sõna ja üritavad mitte ainult endale, vaid oma skandaalidest räsitud erakonnale enne järgmisi valimisi inimnäolisemat kuvandit luua, lubades kõik rongaisad, kes on oma lapsed nälga jätnud, avalikult Raekoja platsil risti lüüa. Ilmselt on ka mõistetav, et mõned advokaadid üritavad end valdkonna ekspertidena kehtestada, kuidagi peab ju oma ettevõttele reklaami tegema. See teema on liiga kuum. Muutujaid on liiga palju. Väga lihtne on arvamust avaldades eksida ning siis järgnevad 10 aastat guugeldades lugeda, et mina olin see, kes arvas, et kõik elatise võlgnikud tuleks ära kastreerida:)

Minu kolleegid, ametnikud on aga üsna vaiksed, täitsa tasa kohe. Kuulavad ja mõmisevad. Tundub, et olin alateadlikult selle sama hoiaku võtnud kui see teema esimest korda minu lauale potsatas. Kui Riigikogu sotsiaalkomisjon meie poole pöördus, et istungile Justiitsministeeriumi esindaja kutsuda, siis pöördus ta esmalt minu poole. Minus ei tärganud mitte mingisugust huvi, ega ambitsiooni. Suunasin teema kolleegile edasi. Täna uudiseid lugedes, vaadates ja kuulates imestasin, et jätkuvalt ei tunne ma puudust selles diskussioonis osalemisest, kuigi see on minu töö ja valdkond. Nii hea ja rahulik on olla. Tõeliselt rahulik. See on nii mõnus olek, nii mõnus hetk, et las ta kestab veel, venib hästi pikaks, pikaks. Niimoodi on mul võimalik vaadelda ja mõelda. Kuni…. ma saan oma mõtted küpseks. Praegu ei juhtu ja ei muutu asjad järsku, ega ruttu. Praegu on aega mõelda. Praegu on ruumi mõelda. Esimest korda elus oskan seda tõeliselt nautida. Varem olen kannatanud neil ootamise momentidel. Olen sundinud end rahulikuks. Seekord ma lihtsalt olengi rahulik. See on imelihtne. 

Tugitooli sportlane

Minu lastevaba ja spordile pühendatud nädalavahetus on kujunenud hoopis atibiootikumikuuriks, kuna ma käisin valudest hoolimata terve nädala tööl ja läksin arsti juurde alles siis kui ma enam käia ei saanud. Peab vist selle kannatlikkusega natuke piiri pidama. 

Selle asemel, et ise sporti teha saan nüüd tennist vaadata, kinno minna ja šokolaadi süüa:)

Kokandusminutid

Kasutasin täna teist korda sihipäraselt M-i kingitud Nigella kokaraamatut ning valmistasin peaaegu retsepti järgides aasiapärase kookossupi kana ja köögiviljadega. Vahetasin kala kana vastu ning lisasin retsepti koosseisu mõõdukalt ingverit, sest minu meelest ei saa suppi aasiapäraseks nimetada kui sinna ei ole lisatud ingverit, eriti veel kookossupile.

Ühtlasi annan nüüd teise uusaasta lubaduse. Lisaks jooksmisele luban alanud aastal hakata uuesti regulaarselt kodus süüa valmistama. Alustuseks katsetan Nigella ideid ja loodetavasti jõuan varsti ka teiste retseptiraamatuteni. 

Uus dress ja uus toss

Mõnikord kestavad jõulud kauem. Lapsed avasid täna viimased kuuse alla jäänud pakid ning minagi ei jäänud ilma. Tet maros tõi mulle uue talvise ilmastikukindla jooksuvarustuse. Nüüd peab leidma muid põhjuseid jooksma mitte minemiseks kui kehv suusailm. Uued tossud meenutavad lamellrehve ning jooksuülikond paindub nagu retuus ning peab tuult ja muud taevast langevat sodi nagu tõeline soomuk. Ma armastan tootearendust ja materjaliteadust. See on tõeliselt imeline, eriti see viimane. Muidu käiksime meie võluvas talves ja kevades tänaseni vettinud raskete mantlite, jopede ja saabastega.

Ühesõnaga, mul on nüüd reaalsed vahendid oma uusaastalubaduse elluviimiseks. No more excuses. Tegelikult on see imeline tunne kui ma kohtun taas niiske asfaldiga ja ... jooksen. Jooksen ilma, et keegi mulle järgi jookseks, mu käe küljes ripuks või üldse minust midagi tahaks. Tänavad on tühjad ja taamal kiirustavad üksikud inimesed koju või tööle või poodi. Igatahes kuhugi tuppa. Kuhugi, kus on teised inimesed. Mina jooksen omaette. Kuulen enda hingamist, tunnen kuidas esimesed higipiisad kulgevad mööda selgroogu allapoole, peatuvad hetkeks ristluudel ja tormavad siis edasi. Ikka allapoole. Gravitatsioon. Maa tõmbab meid kõiki. Õnneks saab mööda seda edasi joosta. Võib lihtsalt suvalises suunas joosta. 

Ausõna

Olen tüdinenud tutvustest, kontaktidest ja suhetest, kus võin küll saada kinnitust sellele kui erakordne, vapustav ja super druuper kvaliteetne inimene ma olen, aga ... aga. Ikka ja jälle on see aga, üks ja seesama aga. Ma ei soovi selle aga-ga enam kunagi kohtuda. Ma siiralt loodan, et kohtusin selle aga-ga viimast korda oma elus möödunud aastal ja las ta jääda nüüd sinna minevikku. Mul ei ole selliseid kogemusi rohkem vaja. Need  ei paku enam pinget, mul ei ole neist rohkem midagi õppida.

Ma tahaks nüüd lõpuks ometi kohtuda selle mehega, kes ei tõmble, vaid teab, kes ta on. Kes ei pea varjama ja valetama oma soovide realiseerimiseks, ega kellelegi haiget tegema. Kes oskab hoida ja julgeb tunda ning on samas mees. Iseseisev ja terviklik inimene. Vaba. Vallaline. Mees, kes ei karda ohje käest anda, kes oskab koostööd teha ja mind juhtida ilma kuritarvitusteta. Ühesõnaga partner ja kaaslane, kellega koos mööda maailma rännata ja telekat vaadata, tantsimas, kinos, kontserdil ja teatris käia või lihtsalt tõtt vahtida.

Võib-olla teda ei olegi olemas, aga ma täna jälle usun ja loodan, et ta leiab mu üles või et ma komistan talle otsa, siis meie pilgud kohtuvad ja aeg jääb seisma. Ja siis lihtsalt ongi hea. Ilma aga-deta. Lihtsalt imeliselt hea.

Standardiseeritud protsessid

Üldiselt mulle meeldivad süsteemid ja alamsüsteemid, standardid ja standardiseeritud tööprotsessid, sest ühest küljest need võimaldavad korraga tegeleda nii detailide kui tervikuga ning teisest küljest peaks standardiseeritud tööprotsessi läbinud töötulem, no ütleme näiteks õigusakt, olema kõrgekvaliteediline. Standardiseeritud tööprotsessis peaks iga osaline andma kvalitatiivse lisandväärtuse töötulemusse ning ideaalis peaks ka aega tohutult kokku hoidma, sest ei ole vaja pidevalt algpunkti tagasi minna ja mitu korda vigadeparandusi teha.

Reaalsuses, aga tähendab standardiseeritud tööprotsess seda, et näiteks see sama õigusakt läbib kõikvõimalikke kooskõlastusi, kuuaega kestva normikontrolli, veel kooskõlastusi ja dokumendihaldussüsteeme ning lõpuks teatab see protsessi osaline, kes on ahela viimane lüli, kes peaks selle dokumendi lihtsalt avaldama, et tuleks tagasi algusesse minna ja normikontrolliga otsast alustada. Selle asemel, et ise ära parandada paar kirjaviga, tuleks kogu menetlus otsast peale läbi teha. 

Mitte mingit kasu ei ole süsteemidest ja alamsüsteemidest ja standardiseeritud tööprotsessidest kui selles osalevate inimeste mõtlemisvõime ja tahe omaalgatuslikult ja loogiliselt mõeldes (ja tulemusele orienteeritult) tegutseda on niisama suur kui mõnel keskpärasel kaasaegselt infotehnoloogilisel algoritmil, no ütleme näiteks Maxima kassaaparaadil. Niipea kui üks andmeväli on täitmata või on koma asemel semikoolon, tuleb üks vastus: ei saa menetleda. Ja lihtsalt nii ongi. Edasi ei juhtu mitte midagi. Lihtsalt mitte kõige vähematki. Moondu või herneks, aga ei juhtu, sest koma asemel on semikoolon. Ministrilt tuleks uuesti allkiri võtta ja enne seda terve hulk süsteemi ahelaks olevaid mutreid tööle panna selle kolossaalse vea parandamiseks. Ja muidugi tuleb sel teemal palju kirju laiali saata ning tegelikult võiks ka mõned koosolekud korraldada. See ongi see essents, mille peale me oma väärtuslikku eluaega kulutame.

Head uut aastat!

Uskumatult lahe

…. kui palju on võimalik ühe aastaga jõuda ja avastada. Veel selle aasta alguses ei uskunud ma ise, et suudan valmis saada magistritöö ja sooritada edukalt viimased eksamid enne töö esitamist. Olin olnud ca kaks aastat magamata, olin just alustanud uuel töökohal juhina ning kui meil lõpuks õnnestus juhendajaga veiniklaasi taga kokku leppida minu töö teemas, siis olin kindel, et sel aastal jõuan seda vaid uurida, aga kindlasti mitte kaitsta. Ja kindlasti mitte hindele väga hea või isegi mitte hea. Ometi hakkasin ma lihtsalt süsteemi kindlalt iga jumala päev lugema ja märkmeid tegema kuni mul oli olemas töö esimene peatükk. Ja siis saabus kriitiline moment - sünteesi kirjutamiseks puudus vastav rahulik keskkond, töö ja laste tõttu oli keskendumise katkestusi iga päev mitmeid kümneid ning siis … läksin ma hüppesse - ostsin pileti Pariisi ja suutsin kahe päevaga kõik olmelised küsimused ära korraldada ja sõitsingi kaheks nädalaks Pariisi. Ma olin kusjuures selle seiga juba nüüdseks, aasta lõpuks ise suutnud ära unustada. Elasin teadmises, et olen täielikult ette planeeriv juured alla kasvatanud emane olend, kes rühib iga päev läbi oma kohustuste. Olin ise selle minapildi loonud ja omaks võtnud. Õnneks tuli üks raputus, natuke positiivne ja natuke negatiivne, aga vajalik raputus, selleks et ma ärkaksin sest unest ja silmad avaksin. Ma olen ikka veel see sama tüdruk, see sama impulsiivne elujaatav olend. Sain aru, et minu Usk on taastunud, see on tagasi ja seda ma olengi kõik need kolm aastat oodanud, kaotanud ja taga nutnud ja oodanud ja siin ta siis nüüd on. Kummaline on selle kõige juures, et kuidas ma suutsin end mitmekordselt ületada sel aastal kui ma samal ajal ise ei uskunud, et see võimalik on. Ma tõepoolest ei uskunud kuni viimase minutini (sõna otseses mõttes), et ma suudan magistritöö valmis saada ja ära saata tähtajaks. Ma ei uskunud, et suudan end oponendi pakutud maksimaalselt hindelt D rääkida hindele B ja saada seal samas enne hinnete panemist eksamikomisjonilt kõvasti kiita. Ma ei uskunud, et on võimalik leida töö ja kollektiiv, kuhu ma tõeliselt sobin ja mida ma naudin. Olin kindel, et ma ei tööta veel niipea, st veel mitte mitme aasta jooksul, juhina. Ma ei uskunud kõigesse sellesse, mis on tõeks saanud. Tegin lihtsalt tööd, läksin pidevalt edasi ja ei jäänud seisma kui mulle mõnes kohas ei öeldi. Aga ma ei uskunud. Varem olen alati uskunud ja sellest jõudu saanud. See on kummaline paradoks. 

Leidsin siit ühe kolme aasta taguse loo, mida ma ei ole avaldanud. Ma ei hakka seda ümber kirjutama ja muu tekstiga kokku "liidestama", lisan selle siia, sest minu jaoks haakub see natuke minu viimase aasta kogemusega. Peamine mantra eneseabis, kõutšingus on järgmine: usu endasse ja siis saab kõik võimalikuks, peamine on usk. Mõned vähe maisemad õpetlased lisavad küll siia juurde, et tuleb tegutseda, selleks et edukaks saada ja edukas olla või mistahes muud soovi ellu kutsuda. Minu kogemus ütleb, aga seda, et tegutsemine ongi peamine. See ei tähenda sihitut lahmimist või uisapäisa tegutsemist ja tõepoolest, usk annab enesekindluse ja jõu, mille toel on oluliselt lihtsam eesmärgini jõuda ja kogu teekonda nautida, kuid nagu näha, on võimalik eesmärgini jõuda ka juhul kui usk on su täiesti maha jätnud. Kõige olulisem on teada, mida sa tahad, st tõeliselt teada, mitte elada pettekujutelmades ja kokkuleppelises reaalsuses, kus 2x2=5,6. Kui sa tead, mida sa tahad, ja suudad aktsepteerida ümbritsevat, sh teisi ja iseend, sellisena nagu selle eest leidad, ning kui sul on julgust ja tahet tegutseda, siis varem või hiljem sa jõuadki oma eesmärgini. Kuigi sul pole õrna aimugi, kuidas täpselt selleni jõuda sel hetkel kui sa astud esimese sammu.

/-------/

... kui palju maagilist tarkust võib inimestes olla. vanasti, ma mõtlen, et kunagi väga ammu, mitu sada või tuhat aastat tagasi ei olnud inimesel eriti palju võimalusi oma seesmist jumalikku tarkust avastada. sest. ei olnud eneseabi käsiraamatuid. mingist ammusest hetkest alates tulid appi küll koraan, piibel, talmud ja kõik need ülejäänud põnevad teosed, mille nimede mäletamiseks on minu aju liiga laisk. kuid siiski, täna on meil ju võrreldamatult rohkem võimalusi kui meie esivanematel teada saada, kuidas on hea ja õige elada.

aga segadust on ka palju rohkem. ühiskond on täis kõikvõimalikke vähemusrühmi, elufilosoofia surematuid teoseid on täis kõik raamatupoed, kõik on nii globaliseerunud ja mitmekesine, et üldse ei saa enam aru, mida mõelda ja kuidas olla. ja seda enam on vaja neid eneseabi käsiraamatuid. ja mida need hädavajalikud teosed siis õpetavad? et ole sina ise, armasta iseennast, aktsepteeri end ja teisi sellistena nagu oled(te). multikultuurses (loe: kaasaegses) ühiskonnas räägitakse sinna juurde veel soolisest võrdõiguslikkusest ja vajadusest olla tolerantne - tuleb olla tolerantne homoseksuaalide, mustanahaliste, venelaste ja kõikvõimalike usklike suhtes. see loetelu ei ole ammendav. aga see selleks.

põnev on hoops see, et kogu sellest esilepaiskunud mitmekesisusest ja massilisest eneseabist hoolimata ei ole mitte midagi muutunud. inimesed ei ole tolerantsemateks kasvanud, kuigi põhiseadus nii käsib. meil on lihtsalt rohkem võimalusi näha ja avastada elu mitmekesisust, eelkõige paistavad meid paeluvat inimühiskonna perverssused.

ole sina ise, armasta iseennast ja järgi oma südame häält. wtf?! tegelikult peaks seal kirjas olema: käi koolis, õpi amet või mine ülikooli, mine tööle, kohta sobivat isast või emast, paaritu, saa järglasi, jne. sest see on see, mida meilt tegelikult oodatakse. kui sa oled teistsugune, homoseksuaal näiteks, siis sa oled ju hale eksemplar. sul on elus midagi puudu. vangi või vaimuhaiglasse selle eest enam ei panda ja avalikult naeratatakse, aga tegelikult on neil ju midagi viga, eks ole. samamoodi on siis, kui sul pole lapsi või meest või naist või autot või oma korterit või maja või ühtegi teist diplomit pärast keskkooli lõputunnistust. raske on olla sina ise sellises ühiskonnas, kus elu, õnne ja edu valem on juba ammu kirja pandud, kus kõik on selge. minu meelest on see lihtsalt igav.

Hallo kosmos

Olen üle kolme aasta taas elus. Tõeliselt elus. See on imeline. Eriti lahe oli lugeda, et mõtlen ikka samamoodi nagu kolm aastat tagasi, aga olen vahepeal need eesmärgid, need puhtalt minu isiklikud eesmärgid ellu viinud, need mis ei puuduta mehi, lapsi ja tööd. Ometi olen alles täna taas elus :) Midagi on lõplikult valmis saanud ja veel väga palju ootab ees. Kõik need mäed, kuhu ma pole veel roninud, kõik need teed, mida ma pole veel tallanud, kõik need pilved, millel ma pole veel kõndinud, hoidke alt, sest siit ma tulen. I am back.

viimane kuum päev

kuumus ei taha järgi anda, taamal metsad põlevad ja teisal on linnad vee all. eks see kliima vist soojeneb. sellepärast, et meile meeldib masstoodang ja hispaania maasikad? võib-olla, possibly maybe, probably yes. aga ega me seda ise ka päris täpselt ei tea, meil on palju maisemaid probleeme, millega tegeleda. üritame tund-tunni, päev-päeva haaval eluga ja iseendaga hakkama saada.

alguses kui siia maailma tuleme uurime huviga seda ümbritsevat karusselli, õpime selgeks mängureeglid ehk "kuidas asjad käivad". mu kaheaastane tütar on hetkel ametis selle mängu mängimisega. kui ma juhuslikult midagi unustan või teisiti teen, siis tuletatakse mulle meelde kuidas asjad käivad. aga mingil hetkel sel teel kaob pind jalge alt ja maad võtab rahutus. reegleid ei ole enam. tahaks, et oleks hea, aga mis see hea on ja kuidas see üles leida? mida ma peaksin tegema, mis suunas minema, mis on õige ja mis vale, mis on hea ja mis on halb?

mis siis kui neid kategooriaid ei olegi olemas. kui nii, siis oledki äkitselt halastamatus üksinduses iseendaga, selle puntras iseendaga, kellele vanemad, kool ja ühiskond enam mängureegleid ei kehtesta, sest sina ise oledki see lapsevanem, kool ja ühiskond, kes peaks suutma mingeid reegleid kehtestada, stabiilsust ja korda luua, seda turvalisust, mida inimesele on vaja selleks, et mitte hulluks minna. aga mida tean mina reeglitest. kunagi olen nende järgi elanud, kunagi oli neid väga palju. tagantjärgi mõistan, et need üksnes pärssisid loovust ja aheldasid isiksuse võltstõdede külge, sest tõde pole ju olemas. ma ei usu reeglitesse, ega ühiskondlikesse tavadesse, sest need piiravad inimest ja teevad meid sageli väga õnnetuteks. see näiline tugi, mida reelgitest saame, on lihtsalt meie endi argus ja mugavus, hirm toetuda vaid iseendale. ühest inimesest, kellele kindel olla, ju ei piisa, seda on liiga vähe.

minu vastutusel on ühe äärmiselt laheda väikse inimese kasvatamine, mingi hulk töötajaid ning riikliku tähtsusega asutuse ja valdkondade üles ehitamine ja kujundamine. kuidas seda teha, seda ei ole keegi mulle kunagi õpetanud, seda ei saa lugeda ühestki raamatust, ega vaadata ühestki filmist. võin ju kuulata mõne targema inimese lugusid tema kogemustest, kuid olukorrad ja inimesed on igal konkreetsel juhul ainulaadsed. ükski reegel ei käsitle aga ainulaadseid sündmusi või isikuid. ainus, kellele toetuda ja keda uskuda, olen mina ise.

puhkus, jätkub

puhkus, puhkus, puhkus - veetsin veidi üle nädala Pärnus, rannas kohvikus ja Pärnu lähedal maal sääski söötes. pärast kahenädalast brigittaga koos suvitamist andsin ta heameelega üle teisele lapsevanemale ja saan nüüd nautida iseenda meeldivat seltskonda. lõpuks ometi hakkab meelde tulema, mida olen elus teha tahtnud, mis on pooleli ja mis veel alustamata. meenub, et elu ei koosne ainult tööst, meestest ja lapsevanemaks olemisest. kuskil on olemas ka see mina, kellel on veel muidki väljundeid. alustuseks koristasin ära korteri, siis maksan ära maksud ja kui raha üle jääb, siis õpin sukelduma, sõidan rattaga, käin kontserdil, jätkan pooleli olevate raamatute lugemist ja lõpetan ära magistrantuuri. midagi umbes sellist. vot nii

puhkus

kohe-kohe algab puhkus, hirmkeeruline on end töö tegemiseks motiveerida, viimane poolaasta on olnud tõsiselt väsitav, kohati isegi lammutav. peaks koostama jooksva aasta redigeeritud eelarve ning tuleva aasta eelarve. ometi pole tulevaks aastaks teada, kas teen eelarvet osakonnale või täiesti uuele asutusele. põnev, põnev, väga põnev. aga vähemalt saab varsti puhkama hakata, jaanitule ääres vorsti süüa ja õlut juua. jei!

mis on tõde?

kuidas jääda ellu kogukonnas, kus kaks korda kaks ei võrdu neli, vaid kokkuleppeliselt näiteks viis koma kolm? kas üritada ülejäänutele selgitada, et saage aru, kaks korda kaks ON NELI, või aktsepteerida asjaolu, et kuigi kõik teavad, et kaks korda kaks on neli, on ellujäämise mõttes otstarbekam minna kaasa nendega, kes väidavad, et see on viis koma kolm. me oleme selles lihtsalt kokku leppinud, see on meie diil, sest nii on meil kõigil kergem olla. igaühel on selle diiliga kaasa minnes oma põhjus. objektiivsel reaalsusel pole selles subjektiivses maailmas tähendust. misasi üldse on objektiivne reaalsus? igaühel on oma tõde ja seetõttu ongi kõige mõistlikum lihtsalt kokku leppida kui palju võiks olla kaks korda kaks. elame diilide maailmas, see ongi meie ainus ellujäämismudel :)

vanalinnas on äge

kõigile neile, kes veel ei tea, teadmiseks, elan nüüd vanalinnas, korter on aus ja hea, oma 600 aastat vana, aga ikka veel ei paista, et hakkaks kokku kukkuma, tuul ei puhu ka läbi seina, sest see on umbes meetri paksune, samas kui alles väga hiljuti: 1960ndatel ja 21. sajandi alguses ehitatud hoonete puhul räägitakse 60 kuni 100 aastasest ekspluatatsiooniperioodist, tuul vihiseb otsaseintest läbi puhuda, majaesine ujub kevadeti, sest arendaja ja kohalik omavalitsus ei viitsinud mõelda. ometi püsivad mõnede tüüpide 600 ja enamgi aastat tagasi ehitatud hooned ja tänavavõrgustik tänaseni ja toimivad, on kasutuskõlblikud ja kõrgelt hinnatud.

miks me enam ei ehita sajandeid püsivaid hooneid, infrastruktuuri, miks meie riided kõlbavad kasutada vaid mõned kuud ja meie kallid elamud vaid mõned kümned aastad? tehnoloogia areng on kahtlemata väga oluline, kuid kui selle tulemusena on massiliselt kasutusel vaid ebakvaliteetsed tooted, siis ei ole meie elukvaliteet mitte paranenud, vaid hoopis alla käinud. kulutame olulise osa oma ajast tööd tehes, selleks et teenida vahendeid toodete ja teenuste ostmiseks. need on aga valdavalt ebakvaliteetsed, mistõttu kulutame oma kallist aega ja iseennast tühja. informatsiooni kõige meid ümbritseva kohta on rohkem kui kunagi varem, see on hetkeliselt kättesaadav, ometi ei suuda me selles infokülluse olukorras adekvaatseid otsuseid teha, üles leida seda sobivat, head, õiget ja kvaliteetset.

teine näide tehnoloogia arengust on toiduainete tööstuses. poest kättesaadava kauba valik on lai, säilivusaeg pikk, ja välimus laitmatu, ometi on teadlikum tarbija hakanud ostma nn ökokaupa, mida on raskem hankida, mis on natuke kallim, valmistatud n-ö traditsioonilise põllumajanduse ja loomakasvatuse meetoditel, kuid vaieldamatult tervisklikum.

milleks meile siis see suur tööstusrevolutsioon, tehnoloogia areng, progress ja muu säärane, mille tulemusena maakera on ülerahvastatud, enamus sellest inimmassist on äärmiselt vaesed ja rikkamgi osa meist tarbib vaeste toodetud ebakvaliteetseid tooteid ja teenuseid? tõeline progress oleks selles kui õpiksime tehnoloogia arengu pöörama kvaliteedi tõstmisse, mitte odavasse masstoodangusse ning suutma selle enamusele kättesaadavaks teha. see on aga väga keeruline ülesanne, sest eeldab eelkõige tarbimisharjumuste muutmist. harjumused on aga väga visad muutuma, liiati veel siis kui keegi teine õpetada üritab. ikka ise, ise, seda jonni ajab juba paariaastane inimloom ilma mingi õpetuseta.

emake maa

miks, miks, miks, miks, miks ......

kui mina lasen sul tulla, siis oleme koos; kui ajan su eemale, siis oledki eemal; seni kuni mina jaksan sind koju oodata ja tahan sinuga koos olla, seni oleme, koos; kui otsustan uue elu ilmale tuua, siis nii ka läheb; sina lähed mu juurest ära, igal hommikul ja tuled tagasi, igal õhtul, alati, kuni lasen su enda ligi. miks sa oled nii iseenesest mõistetav?

saast

irratsionaalsusest sünnib lõpmatul hulgal ehedat saasta. seda ilmingut, irratsionaalsust, muidu nii üüratult targa ja vägeva olevuse nagu inimene puhul tekitab sageli vastandlike huvide põrkumine, soovide ja unelmate realiseerimatus ning kõikvõimalikud pettekujutelmad niipea kui nood kohtuvad reaalsusega.

unistamises ei ole iseenesest ju midagi halba, täiesti meeldiv tegevus ajaviiteks. kui aga mõnusast ajaviitest saab igapäevane reaalsus, siis võib see paljudele halvasti lõppeda. samamoodi on soovmõtlemisega. sageli soovime, et teised inimesed oleksid teistsugused, loodame, et nad hakkavad käituma meile sobival moel, teinekord loodame sedagi, et inimestest sõltumatud asjaolud (nt ilm või muud loodusnähtused) oleksid teistsugused. taaskord unistamine pole patt neil juhtudel. kes meist poleks soovinud, et vihma või lörtsi asemel paistaks taevas ere päike ja õues oleks 2 niiske soojakraadi asemel 25. ikka ja jälle soovime suvel kontoris istudes, et puhkus kestaks kolm kuud nagu koolipõlves, kuigi lastena ootasime pikisilmi suureks ja tähtsaks kasvamist. häda on aga jällegi selles, et inimesed meie ümber ei muutu meie soovide kohaselt samamoodi nagu ei muutu ka ilmastikunähtused vastavalt vajadusele. see on objektiivne fakt. millegipärast aga näevad paljud meist päevast päeva vaeva, et muuta muutmatut. vot see on tõsine mission impossible, mida ei suuda lahendada ka tom cruise ja arvukad silmamoondusspetsialistid hollywoodist.

plagiaat

esitan nüüd kellegi teise ideid, kuna need on paremini kirja pandud kui mina iial või vähemasti hetkel suudan. rongiga on vahel päris kasulik ja hea sõita, saab väärt mõtteid aknalt lugeda :)

Pääsukesi, pääsukesi

lendab läbi ustest

äkki tunnen olen vaba

kõigist kujutlustest

vaatan uute silmadega

räägin uue suuga

elan ühtjasama elu

iga õunapuuga

lendan igas metsalinnus

hingan igas loomas

mesilastega käin tiigi

ääres mudas joomas

suvel püüan lennul kärbseid

talvel olen Lõunas

sügisel löön õhetama

Pärnu tuviõunas

olen kevadine pung ja

koltund lehe värin

ussi kombel seestpoolt ise

oma südant närin

Jaan Kaplinski

olen loom

rahulik, kurb ja vaikne on olla. pärast tormamist ja tormi tulebki vaikus. korraks. hetkeks saab peatuda ja mõelda. tööd on nii palju, et enam ei olegi nagu mõtet tormata kümnes suunas ja üritada kõike hallata ja korraldada. naguniigi see ei õnnestu. siis ongi mõistlikum korraks paigal olla. ka see on omaette mõnus.

vaatasin eile oma last püherdamas restorani porimatil, jooksmas sokkis mööda räpast kivipõrandat, ta oli nii tohutult rahul. vaatasin teda ja tundsin rõõmu tema rahulolust. hetkekski ei tekkinud tahtmist teda üles tõsta, puhtaks rapsida ja selgitada, et poris püherdamine ei ole ilus ega mõistlik. olen lasknud tal seni olla selline nagu ta parasjagu on, olen lubanud tal kõik kapid pahupidi pöörata, cd-d ja dvd-d segi ajada, minu käekotti ja rahakotti sorteerib ta umbes kord päevas tõsise pühendumusega - olen nüüdseks omandanud juba oskuse sodi ja segaduse keskelt vajalikke asju üles leida. nii käekott kui kogu elamine on muutnud pesaks. ja enamasti olen väga rahul, pesas on mõnus olla. aga siis aeg ajalt, väga harva tuleb mõnel mõte, et tuleks külla või tabab lapse isa arusaamatu vajadus koristada. laps siis aitab teda selles tegevuses, mina viibin lihtsalt osavõtmatult teises toas väites, et koristan homme. lapse abist ei osata aga lugu pidada, see ajab närvi, sest selle tulemusena ei teki KORDA, vaid hoopis uus SEGADUS. tegelikult ei ole olemas ei korda ega segadust, õiget ega valet, uut ega vana. lihtsalt mõned asjad sobivad ja mõned mitte. mõned inimesed sobivad ja teised mitte. miks me unustame mingil hetkel ära, et mängime, mängime ka siis kui oleme juba suured ja vanad ja tähtsad. lihtsalt mängud muutuvad, mitte meie. nimetame uusi mänge uute nimedega, aga mäng jääb mänguks. miks keelame oma lastele ja endile iseendaks olemist, lihtsatest asjadest rõõmu tundmist ja unustame ära, et mäng ei ole lõppenud?

mis sunnib ärkama kell kuus?

Eesti Vabariigi aastapäev. õhtul magama heites ja kella kuueks helisema seades arvasin, et ei suuda tõusta ja lumise mäe otsa ronida selleks, et näha kuidas lippu vardasse tõmmatakse. aga võta näpust või kust iganes, ärkasin, panin riidesse ja ronisin mäe otsa. parim osa üritusest oligi kümnete võõrastega koos samasse punkti suundumine, selles oli mingi kollektiivse jaburuse lõbusus. kergelt üllas tunne tuli peale lipu vardasse tõusmise ajal hümni lauldes. sellele järgnenud kõnede sisutus tuletas aga juba meelde, et üle 10 minuti paigal seistes hakkab väga külm. rahvas hakkas vaikselt laiali valguma kui kontsert-aktuse teises pooles võttis sõna vaimulik selgitades, et Eesti Vabariigi püsimine on Jumala teene. ega matsidest usklikke ei tee, ei suutnud seda sakslased seitsmesaja aasta vältel, ei suuda ka tänane kirik või riigiisad. kannatava rahvuse põhiolemusse kuulub lahutamatult ka umbusk, määratu suur umbusk. uusi ideid tullakse uudistam ja uurima, aga omaks ei võeta. ega seda ju ette ei tea mis imeloom see uus asi olla võib. olgugi, et nn uus on praktilisem kui vana, tõestatud efektiivsusega pealegi. mis sest, las teised teevad, meie vaatame seni kõrvalt kuni oleme ikka PÄRIS veendunud. imelik lausa, et me end teatud valdkonnas innovatsiooni lipulaevaks peame.

P.S.

ma tegelikult arvan, et päris mitu inimest ronis täna varahommikul soojast voodist välja üles külmale künkale, sest üks kord aastas avati kõigile Riigikogu sisehoovi väravad, ega sinna ju iga päev ei lasta.

instinkt

vaatasime mehega "Ürgmeest", väga hästi tehtud lavastus, väga hea tekst ja just nii ongi nagu selles tekstis kirjas. tekst jagab isegi soovitusi kuidas erinevate reaalsuste põrkumisega hakkama saada. see oleks nagu miski paratamatus. aga mis siis kui saab ka teisiti? kas saab ja kuidas siis? olin ära unustanud, et saab küll, teisiti. saab juhul kui satud kokku või avastad enda kõrvalt inimese, kes on nii sinu moodi, et erinevuste otsimisega tuleb vaeva näha. tegelikult ei peaks elus vaeva nägema, ei peaks kannatama ja taluma. võiks lihtsalt õnnelik olla. tõe ja õiguse rahvale on aga kannatuste vaba elu arusaamatu, sest väärikas sugu on see, kes läbi higi ja pisarate oma pisku välja teenib. kannatamisest loobumine on vääritu, sotsiaalselt mittekonformne käitumine, see on erinemine ja erineda on raske, sest erinedes oled üksinda. vahel tahakski aga olla üksinda, sest siis saaks kasvõi viivuks olla mina ise, kompromissideta ja agadeta.

üle väga pika aja

siuke tunne nagu oleks elule alla andnud, pärast pikka üritust seda muuta; ah mis seal ikka - on nagu on. aga see ei meeldi mulle, ma ei taha niimoodi elada. mis sest, et midagi ei ole otseselt halvasti, aga midagi ei ole ka just eriti hästi. lihtsalt hall on olla. iga kord kui see tunne peale tuleb mõtlen mida saaks teha teisiti, haun välja parandusettepanekuid, ootan ja loodan, et ehk nüüd muutub midagi, ehk nüüd läheb paremaks, lihtsalt peab natuke rahulikult ootama. aga ei lähe paremaks, tammun ringiratast kuni olen tagasi selle vana rahutuse juures. muutust on vaja. aga kustkohast see tulema peaks ja milles see seisnema peaks. kuidas mitte eksida uut suunda valides?

lootust on

veel 3 ja pool nädalat tööpingi nühkimist.

ja - eile jõin õlut.

peast rase

teen siis nüüd ühe sissekande oma õnnistatud seisundi kohta. vähemasti praegu ma veel luban, et ei hakka titepilte orkutisse üles riputama, aga jumal seda teab, mis mu aju tulevikus ette kavatseb võtta. ega mul pold plaani peast rasedaks jääda, tegelt pold üldse mingit plaani, üksnes rida põnevaid avastusi. rõõmu ja kurbusega jääb üle tõdeda, et juhul kui ma peaks veel iial siin elus selle kolgata tee ette võtma, siis on juba suures osas ette teada, mis juhtuma hakkab, ei mingeid uusi põrutavaid avastusi.

veel viis ja pool nädalat tööl vegeteerimist ja seejärel saabub tõeline ajuvabadus. kogesin seda 13 päeva kodus haiguslehel passides. mu päev koosnes vaheldumisi magamisest, söömisest, nõudepesemisest, söögitegemisest, aeg-ajalt koristamisest ja teiste rasedatega koos spordisaalis püüdlikult varba sirutamisest. nädala tippsündmuseks on kujunenud esmaspäevaõhtune järjekordne episood meeleheitel koduperenaistest. enam ei ole isegi igatsust õlle järgi. ootan põnevusega aega mil mu aju oma normaalse kapasiteedi tagasi saab. võib-olla ei juhtugi see niipea, võib-olla ei juhtu seda enam kunagi ja võib-olla pole seda kunagi olemaski olnud. tegelikult on mul üsna ükskõik. mõtlen pigem selle peale, kui ruttu peale sünnitust on võimalik oma kunagist kehakuju meenutav vorm tagasi saada, kas panna peale imetamist rindadesse silikoon ja kas paigaldada taas kunstküüned või mitte. kas see ongi naise elu ilu ja võlu?

ja muide, kuidas tõeliselt ülekaalulised inimesed hakkama saavad? mul on ainult (!!!) kümme lisakilo ja juba on hirmus raske olla.

täna näib miljoni valgusaasta kaugusel eelmise aasta märts kui piia juures pariisis "õppimas" sai käidud.

helsinki

jõudsin eile õhtul tagasi helsinkist taas kindlas veendumuses, et välissuhtlus on äge ja et helsinki on lahe. tallink star on tõesti mugav, kiire, ruumikas ja kauni panoraamvaatega. rõõmu normaalse wifi olemasolust hajutas mõnevõrra vähene elektripistikute arv ja hajus paigutus. laeva põhiliseks veaks tuleb aga pidada purjus soome turiste, kes rikuvad paratamatult eestlaste arusaama sellest rahvusest ning eesti soost soome suunduvad töölised, kellega seonduvat oligi vaja lahe taga arutamas käia.

alandlikkust praktiseerides

olen täna teist ja sel nädalal viimast päeva haigekassa harju osakonnas põnevat juristi tööd tegemas. kuna haigekassa harju osakond asub bussijaama kõrval, siis on lõunapausi pidamiseks umbkaudu 2 võimalust: minna kesklinna ja riskida liiga pika lõunapausi võtmisega kaasneda võiva kolleegide pahameelega või süüa mõnes põnevas toitlustusasutuses bussijaama ümbruses.

kuna mind tabas just täna kell 12.15 vastupandamatu vajadus süüa kartuliputru viineritega, suundusin bussijaama vastas asuvasse väiksesse majauberikku, mille peale on kirjutatud "kodu... toidud". tegelikult tahab see asutus olla pealkirjaga kodused toidud, aga kurjad ilmastikutingimused ja bussijaama lähedus on viimased tähed nimest endaga kaasa viinud. astusin niisiis sisse ja leidsin end umbes 20 ruutmeetriselt pinnalt, kuhu oli paigutatud kuus lauda, mõned toolid, hulgim ehitustöölisi, baarilett ja baaridaam. üllatuslikult võimaldasid selle asutuse tehnoloogilised seadeldised tasuda roogade eest ka kaardiga. tellisin viinerid kartulipudruga ja piima. istusin maha viimasesse tühja lauda ja rüüpasin oma rooga oodates osaliselt võidunud klaasist piima. peagi liitusid minuga häbeliku moega ehitustöölised, kellele enam vabu laudu ei jätkunud. minu kohalolek muutis nad kuidagi tagasihoidlikeks.

sain oma ihaldatud kartulipudru viineritega, seda kõike koos piimaga vaid 40 eegu eest (vastukaaluks kesklinna lõunatele, mis viimasel ajal kipuvad ületama ka 200 eegu piiri), ometi tundsin end tulnukana, võõrkehana. mõtlesin james blunti saatel lahkudes, kas 200 eeku lõuna eest esindab paremat kvaliteeti või on see eelkõige tasu gruppi kuulumise eest.

jumal karistas teada ja saatis ta naise juurde

prantsuse keeles kõlab see tegelikult veel paremini : "Dieu l´a puni et l´a livré aux mains d´une femme." (Livre de Judith, XVI, 7) ehk siis andis tema naise haardesse. naine, kes kristlikus kultuuriruumis kehastab kiusatust ja seetõttu ka hukatuslikkust, on täna minetamas sedasama salapära, mis temast kunagi pahelise tegi. üks kolleeg kurtis mulle hiljuti, kuidas meestega ei ole enam võmalik konstruktiivset koostööd teha, sest koosolekud muutuvad mokalaadaks ning konstruktiivsed ettepanekud ja pragmaatiline lähenemine tulevad pigem naistelt. üha enam kuulen meeskolleegidelt mõttemõlgutusi mehe ja naise rolli erinevustest, mis tuleb nende soolisest eripärast. mees on loodud oma seemet võimalikult palju külvama ja naine on loodud järglasi üles kasvatama. naisel on aga ka veel üks lisaülesanne - mees endaga siduda, sest elujõulisemad on need järglased, kes kasvavad koos mõlema vanemaga. cosmo räägib seega õiget juttu - hoia mehest kinni! ja seda ütleb mees ise. samal ajal räägib meie üdini naiselik nais tipp-poliitik, kuidas tema ei taha oma keha rasedusega ära rikkuda ja asub propageerima surrogaatemandust. ajal, mil mehed tunnevad ja naised mõtlevad, mil ürgmees ja ürgnaine on muutunud hermafrodiidiks ning mil kahe soorolli asemele on tekkinud soorollide loomaaed, ei tea me enam isegi, kes me oleme või kuhu läheme. aga me üritame siiski, üritame end mõttestada, nagu inimene ikka on üritanud. seekord oleme selleks valinud oma esivanemate soorollide lahtimõtestamise lootuses, et see ikka veel kehtib.

tehtud!

kaitsesin eile (lõpuks!!!) oma bakalaureuse töö teemal Justine, ebatavaline ohver Sade´i maailmas. minu töö ülikriitiline oponent polnudki minu töö suhtes nii kriitiline. hoopis kiitis. paaris punktis diskuteerisime, aga sisuliselt olime samal seisukohal ja lõpptulemus.... väga positiivne emotsioon elu esimesest kaitsmisest ja hinne B.

super:)

merde, merde, MERDE

kirjutasin siis tänavu kevadel uuesti lõputöö, samal teemal, sama juhendajaga ja peale nädalast ootamist töö elektriväel esitamisejärgselt, soostus juhendaja mind teavitama, et sama oponent, kes eelmisel aastal mu töö põrmustas, annab oma vastuse täna hommikuks. kõik. rohkem ei midagi. ühtegi sisulist kommentaari ei suudetud nädalaga anda, üksnes teadmine, et toosama ülikarm oponeeriv õppejõud on taas asunud mu töö kritiseerimise kallale. ehk siis sama hästi võiks kohe öelda, et preili rebane, teie ei lõpetagi ülikooli.

aaarrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrrr, persse kõik

marodöörid

kell on 4.05 pühapäeva hommikul. akna taga paistab varajane koidukuma. panen tule põlema, magamisest ei tule enam midagi välja. meel on mõru. vähemalt on helikopter peakohal tiirutamise ära lõpetanud. selleks korraks. vähemalt oli möödunud öö rahulik.

mõnda aega kuulen vaid omaenda hingamist ja käekella tiksumist. siis hakkan kuulma kuidas laululind kõva, kõva häälega vidistab. kuidas ma teda enne ei kuulnud, ta laulab ju nõnda kõvasti, et seda võiks lausa karjumseks nimetada. lähen rõdule ja süütan päeva esimese sigareti ja tunnen, et täna tuleb pikk päev. kuulen teist lindu, kes esimesega võidu uue päeva algust ülevoolava rõõmu ja kõva häälega tervitab.

vastasmaja paaris aknas põleb tuli. mida küll teeb inimeseloom pühapäeva hommikul kell neli? igatahes ei hõiska ta rõõmust, et uus päev on alanud. mida ta siis teeb? põrnitseb arvutiekraani, otsib järgmist uudispommi, loeb kokku vahistatute ja vigastatute arvu ja mõtleb tiblad, raisk. aga mõelge ometi, me oleme nüüd lõpuks päris eurooplased. meil on nüüd ka oma märatsev vähemus. mis sest, et tegemist ei ole ei sõjapõgenike, ega parema töö leidmise lootuses sisserännanute järeltulijatega. oleme uhked oma euroopalikkuse üle ja sõimame kunagiste okupantide järeltulijaid, kellele me ei ole suutnud õpetada oma keelt, ega oma nägemust ajaloost. tunneme ühtekuuluvust NENDE VASTU. aga nemad mässavad, sest nad ei tunne, et nad oleks osa meiest. akende lõhkumine on äärmiselt kahetsusväärne, aga selle käigus liiga selgelt ilmnenud saast on õudu tekitav. tohutult kurb.

mõttetera(d)

kaks head mõtet teisipäevaõhtusest etv kultuurisaatest op:

1. minu oma maailma parim - mitte kollektiivne maailma parim teos, elamus või koht, vaid minu, igaühe enda oma;
2. kohtugem, kui mitte varem, siis järgmisel kohtumisel.

individualistlikud mõtted. ometi rahustavad ja rahulikud. aeg on selline. elu on selline. individualistlik. peamine, et oleks aega ja oleks mõistmist, kasvõi natuke, aga see eest tõelist, õiget, olemuslikku - mõistmist.

comme je t´ai vue pour la première fois

toi, tu est ma joie; toi, tu est ma tristesse. voila. incomprehensible. difficile a endurer. merveilleux une fois que tu est pres de moi. quand tu me laisse entrer. si. quand.

kommunikatsioon

kanal 2 näitas dokumentaali meestest, kelle kaaslasteks on naisekujulised kumminukud. kas teadsite, et kumminukkudele valmistatakse ka erineva kujuga keeli? mehed riietavad, meigivad ja pesevad omi nukke. aga kui üks meestest ütles, et nukk ei talle mitte pelgalt mänguasi ja sugukire rahuldamise objekt, vaid kaaslane; mees kirjeldas kuidas nad hommikuti voodis vedelevad ja üksteisele silma vaatavad, kuidas ta ei talu üksindust ja selleks ongi talle nukk, kes on tema kalju, kellest ta teab alati mida oodata. päris naised ei ole sellised.

teine mees on endale mitu nukku ostnud, sest ühest ei piisa, mis sest et too ilus on. kui ta näeb uut ilusat nukku, siis ta tahab seda ka, juurde.

kolmas mees pidas alguses enese õigustuseks maha loengu, sellest kui õelad ja salakavalad on päris naised ja kui palju parem on seks on nukkudega, sest nukud ei jää rasedaks, ega levita suguhaiguseid.

kolme mehe kokkuvõte nukkudega koos elamisest oli, et elus võiks veel palju hullemini minna - täiesti üksi olemine oleks veel hullem.

olen küll paar korda mõelnud, et jätaks mehed sinnapaika ja ostaks vibraatori, aga mingi justinilik entetement ei lase seda mõtet teoks teha. ju ma pole ka veel 39 aastane ja kehva näonahaga, kuid tundub, et põhjus, miks inimene teisele inimesele asja eelistab, on siiski mujal .
inimesed ei ole kunagi üksteisest aru saanud ja ei hakka kunagi üksteisest aru saama, sest igaüks meist elab omas kontekstis, mille moodustavad kõik need teised inimesed ja sündmused meie ümber. seetõttu oleme alati üksi oma arusaamaga maailmast ja otsime enda kõrvale kaaslast, kes natukenegi mõistaks. äratundmisrõõm on kui koju jõudmine. kui me enam ei üritagi mõttekaaslast või hingesugulast leida, siis olemegi üksikud ja üksi.

lubamatu

eesti jalgpall on talumatult masendav.

je ne veux pas travailler

... je ne veux pas étudier. ainult magada viitsin ja süüa. 28 kuni 35 päeva plaanilist puhkust aastas on selgelt liiga vähe. eriti perversne tundub end hommikul kaheksast üles ajada, et minna kontorisse arvutiekraani põrnitsema ja kolleegidega üle laua asju arutama, mis tegelikult kedagi ei eruta, ega oluliselt huvita, aga mida PEAB tegema. inimene on ikka üks imelik loom küll - mõtleb ise endale välja rida reegleid ja kohustusi, mida ta tegelt täita ei taha, ega viitsi ja siunab siis ühiskonda. paneks endale tuppa porgandid ja kartulid potti kasvama ja ei lähekski enam välja, kui siis ainult selleks, et päiksel nina paitada lasta:) ja ärge tulge mulle rääkima korteriüürist ja liisingutest. see on veel suurem butafooria kui mõiste aeg.

katkematud ovatsioonid ehk kahe reaalsuse vahel

tagasi tallinnas. jalutan mööda tallinna tänavaid silme eest pariisi vaated ja piia korter, aga vastu vaatab minu toa kollane sein ja üle tänava tallinna 5. lasteaed. keskuse poole jalutades ei möödu ma ostukeskusest les halles, vaid kultuurikeskusest viru keskus, vanalinn on kokku koondatud kahetsusväärselt väiksele maa-alale, mida ei läbista ebamäärase värvusega seine, selle kaldaid ei kaunista les fameux edifices mitmetest eri aastasadadest, ümberringi kõrguvad klaashooned, muruplatsid on mattunud mutta ja taevast sajab ebamäärast löga.

aga

nädala lõpuks lubatakse pariisi ilma, mis muidugi tähendab, et pariisis on veelgi soojem ja päikeselisem. mais ca va. hea on ärgata esmaspäeva hommikul omas voodis ja tõdeda, et täna ei ole tööpäev, kuulata dushi all boris vian´i, mõleda edasi pariisi mõtteid, üritades neid tallinna paigutada, tunda kuidas sellest tekib kerge pearinglus, võtta klaas valget veini, teha üks sigarett ja minna vanaema juurde varasele lõunale. je suis snobe...

ja pariis...

oli kõik seda, mida lootsin ja veel palju rohkem seda, mida oodatada, ega karta ei osanud. paris est magnifique, surprenant, boulversant - kõige sügavamas tsölibaadis oli pariis vaimne kepp par exellence ehk maailma parim koht marquis de sade uuringuteks.

sous le soleil de paris

sa ärkad üles laupäeva hommikul pariisis, peas eilse peo käigus tehtud soeng, meik, ja seljas need samad riided, mida viimati peeglist peo alguses silmitsesid. üksnes teksapüksid on end ise jalast ära võtnud, viisakalt kokku lappinud ja nurka asetanud. sul ei ole õrna aimugi kuidas pidu lõppes, kuidas sa voodisse said ning mida sa suutsid korda saata selles ajavahemikus, mille koha peal su ajus on üksnes suur valge laik. seda ei ole sinuga kunagi varem juhtunud. tegelikult sa vaikselt lootsid, et seda ei juhtugi sinuga kunagi. see on hirmutavam kui sa oskasid ette kujutada. sa suundud läbi kõrvaltoa vannitoa poole. teel sinna silmad sa üht tüüpi, kes peale peo lõppu ilmselt koju ei tahtnud minna või ei saanud või ei suutnud. vahet pole. tüüp vaatab sulle otsa ja teatab :"ma teen jee". vaatad teda mõistmatul ilmel ning ta vastab :"ma teen jeehat". lähed vannituppa ning otsustad peeglisse vaadates, et meigi eemaldamise asemel tuleks seda värkendada. kuum dush mõjub lohutavalt. vannitoast väljudes on tüüp tõepoolest lahkunud. peale aeglast sisutühja sisemonoloogi otsustad raamatukokku minna. see on vähemalt tuttav koht. raamatusse süvenemine või vähemalt selle vaatamine mõtlikul ilmel on ju alati aidanud. lähed raamatukokku. aga ei pääse lugemissaali, sest see on täis. mustanahaline turvamees vaatab sind vildakal ilmel ja teatab, et tuleb oodata. OODATA!!! jumal küll, ma tahtsin lihtsalt ÜHTE raamatut silmitseda, ma oleks võinud ka põrandal istuda. aga metalne turvavärv jääb liikumatuks. tunned kuidas hommikusest hirmust saab paanika. tunned, kuidas hakkad üle viimasegi olematu piiri vajuma. kõik ujub ja voolab. päevad pole ikka veel alanud, oled kümme päeva järjest alkoholi kuritarvitanud, emotsioonid on pidevalt laes... sul on vaja pidepunkti. lähed metroosse ja sõidad les halles´i. jalutad sealt au jardin du luxembourg´i ning tunned kuidas soojas kevadpäikeses sädelev pariis sind taas inimeseks muudab. aias kihab inimestest ja päikesest. rahu. lähed vaatad maletajaid, räägid filosoofiga juttu ja õhtul aitavad eelmise õhtu lahked peokaaslased ja inglid sul pilti kokku panna. polnudki midagi erilist.

essence essentiel

laine, laine järel randa kandub, sääl siis jõuetuna liiva vaob nagu lubadus, mis kergelt antud, nagu tõotus, petlik, mis kaob. igas hetkes peitud head ja halba, sääl kus lõpeb, sääl ka algab tee, meri kustutab kord jäljed kaldalt, aga hinges püsivad need.

ilusaid unesid, maailm, nii armas

she´s so strange

je croyais en toi, meme avant que j'ai commancé a t´aimer. et depuis je t´aime. et une bizarre tranquilleté m´a suivi partout, meme quand j´étais triste, malheureuse, en colère. cette paix ne m´a jamais quittée. et puis j´ai compris, je vais toujours croire en toi, n´importe ce que tu fais, où tu serais, peu importe si nous sommes ensemble ou séparés, meme si tu ne parlera plus jamais avec moi. maintenant je le sais et rien ne le changera.

les reflexions d´une coquille

totaalne muutumine

eelmise nädala alguses teadsin, et lõppeva nädala teisipäeval lähen üheks päevaks brüsselisse töögrupi koosolekule. nädala keskel hakkasid liikuma kuulujutud, et ilmselt tuleb siiski kahepäevane koosolek, kuid ei teatud täpselt millal. nädala lõpuks suutsid sakslased välja mõelda teise koosolekupäeva - nädala viimase tööpäeva. kuna ülemus leidis veendunult, et pean mõlemal koosolekul osalema, leidsin end olukorrast, kus teisipäeva ja reede, mis olid koosolekupäevad, vahel oli vaja kaks päeva ära sisutada meeldivate tegevustega.

niisiis sõitsin pariisi piia juurde. külastasin prantsuse rahvusraamatukogu. tutvusin sealse marquis de sade loomingut puudutava kirjanduskriitikaga ning tõdesin sügava ohkega, et minu lõputöö jääb teoreetilise baasi osas kahetsusväärselt õhukeseks ja saab põhinema veelgi ohtramal omaloomingul. õhtul piia ja kärdiga baaris istudes, tuli kärt geniaalse idee peale, et ma võiks peale reedest koosolekut brüsselist hoopis pariisi, mitte tallinnasse sõita ja nädala prantsuse rahvusraamatukogus teoste tolmu nuusutades veeta. piia kiitis mõtte heaks ja õhutas mind seda ellu viima kuni minu lahkumiseni brüsselisse.

kõhklesin ja kahtlesin, samas aga tundsin südames, et kui vähegi saaks, läheks kohe. rääkisin ülemusega asjast ja ta arvas, et ma võin teha nii nagu heaks arvan. niisiis sõitsin reede õhtul peale koosoleku lõppu pariisi. lennupileti vahetasin ümber 16. märtsiks ja täna hommikul sõin croissant´e piia pariisi buduaaris. ja nii saigi ühepäevasest brüsseli lähetusest kahenädalane (õppe)puhkus pariisis.

isegi bloogileht on asjakohaselt ja omaalgatuslikult prantsusekeelseks muutunud.

crescendo

"karu tuli koopast, vaatas kuud, nühkis oma peput vastu puud. mis ta seda nühkis, mis ta seda pühkis ja siis koopa poole rühkis."

see ei ole luuletus, ega minu fantaasia, see on karu laul, mida minu ema isa nii kaua kui mina mäletan ikka ja jälle koosviibimistel ümiseda armastas. täna öösel astusin ma selle viisijupi saatel valges kleidis mööda rahvast täis vahekäiku oma kaasa poole, et temaga pühasse abiellu astuda. hiiglasuur ruum oli elevust täis, ise olin õnnelik, ainsana häiris mind traditsioonilise pulmaviisi puudmine, aga sellest hoolimata astusin rõõmasalt oma üleni musta riietatud väikse naise poole.

fashion glamour

ERKI moeshow: teksti luges Anu Lamp, põhiteemaks oli beebi business, mis jäi siiski mõnevõrra arusaamatuks ning mõjus kohati lastepornona, kuigi teemale oli üritatud läheneda erinevatest aspektidest. Anu Lambi mahe hääl kuulutas:"beebi business on in" ning selle saatel marssis koos kiljuvate tantsutüdrukutega lavale tulnuka kostüümi laadses hallis liibuvas tunkes hiiglasliku pampersiga ümbritsetud "beebi".

show oli siiski vaatamist väärt, hoolimata liiga suurest hulgast amatöörmodellist, kes tõenäoliselt kontsaga kingi esimest korda elus kandsid ning õlgu sirgeks ajada ei osanud. meesmodellid olid vast ühed professionaalseimad ja atraktiivseimad, kuigi kohati ehk liiga androgüünsed. meeldiv oli tõdeda, et nii mõnigi kollektsioon oli lisaks efektsusele ka tõsiselt professionaalne ja kvaliteetne.

modellide kõrval oli salme keskus täis piisaval hulgal glamuurseid eksipitsioniste. (huuh, sai ka selle sõnapaari lõpuks ära märkida, loodetavati ka korrektse ortograafiaga.)

lähme sõidame!

ainult ühe ringi - teisipäeval kopenhaagenisse ja õhtul tagasi. tahaks öelda, et "mulle meeldib see, mida minule teed, tahan veel, tahan veel", aga aitab juba kopenhaagenist, läheks vahelduseks kuhugi mujale.

muidu on kõik täitsa hästi.

la vita loca

aasta esimese tööpäeva saavutused: äratus 08.00
uus äratus 09.00 (lülitan telefoni välja)
esimene ringutus 11.13
esimene kokkupuude toas valitseva jaheda õhuga 11.33

astun kontori uksest sisse 13.17 ja saan raamatupidaja ehmatavalt ülevoolava uusaastatervituse osaliseks. avan arvuti 13.30, vestlen kolleegiga. vestlen teise kolleegiga. soovin kõigile head uut. sirvin läbi paar dokumenti, kommenteerin neid ning tunnen peale 12 e-kirja läbilugemist, 2 e-kirja isiklikku produtseerimist ja ohtrat orkutis surfamist, et hoolimata poolest liitrist kohvist on tänane tööpäev end ammendanud.

something old, something new, something borrowed, something blue

ehk siis möödnud aasta, mille jooksul toimus, juhtus ja oli praktiliselt kõike võimalikku, oli huvitav, pinev, keeruline, vabastav ning ennekõike üle pika aja äärmiselt arendav. hea, et see oli, ja hea, et see läbi sai, kui nii üldse öelda saab, sest otseselt ei ole ju midagi eilse õhtuga läbi saanud peale vana kalendri.

head uut kõigile ja edasi tähtede poole:)

jõulupuu

sünnipäevaks kingiti mulle väike puu, mingi kaseline. kinkija ütles juba kinkides, et müüja olevat öelnud, et puu võib alguses kõik lehed maha visata. sõltuvalt sellest, mida alguseks ühe puu pidamisel nimetada, langetaski minu uus ilus kaseline paari kuu jooksul pea kõik lehed elutoa põrandale. mihkel ironiseeris jõulude lähenedes kui ma kuuske lunisin, et mis sellest kuusest osta, meil ju jõulupuu omast käest võtta. alguses pidasin seda lihtsalt halvaks naljaks. eile ostsin aga punased elektriküünlad, laotasin need rootsuks muutunud kasepuule ning jõulupuu oligi sündinud.

Manifest siredatele säärtele

Sale, siredate säärtega blondiin jalutab kesköö lähenedes mööda magistraali, seljas mõõduka pikkusega must seelik ja jalas kõrge kontsaga mustad kingad. Jalutab. Ja teeb suitsu. Ületab tänava ning jätab sigaretikontsu märjale asfaldile. Mööduv valge automobiil aeglustab mööda sõites. Tumedapäine võõrast keelt kõnelev mees kutsub gastinnitsasse. Blondiin jalutab tummalt edasi. Muigab omaette, mõtleb „tüüpiline” ja unustab järgmisel hetkel kogu episoodi.

Ma võin sind panna end erilisena tundma ja ma võin selle tunde ära võtta. Sa suudad petta ainult iseennast. Ja mina suudan segadusse ajada vaid iseennast. Võib-olla selleks ongi inimesele nii võimas instrument aju näol antud. Et veenda end ükskõik milles. Et veenda end selles, milles me teisi veenda ei suuda. Sest teised teavad. On kogu aeg teadnud. Neid ei kammitse meie mõistuse keerdkäigud. Lõpuks hakkame seda ise ka uskuma ja teised mängivad kaasa. Sest nii on lihtsam. Keegi ei taha ju ebameeldivusi. Keegi ei taha probleeme. Naeratame ja jätkame või kui naeratada ei suuda siis lihtsalt vaikime, üritame näida asjalikena. Ja kõik lähebki mööda. Ja hakkab uuesti. See ongi stabiilsus.

somnambuul

meel on must ja hing on haige, ei taha olla, ei taha teha - millelgi ei ole mõtet, vahet pole kas läheb paremaks või jääb nii või läheb veel hullemaks, vahet pole, kas teen midagi või mitte, vahet pole kas ütlen või ei ütle sulle, mida mõtlen, mida tunnen, vahet pole, kas üritan või vegeteerin omaette nurgas - sa ei saa nagunii aru, sa ei hooli nagunii, ega üritagi mõista. süda on juba mitmendat päeva järjest paha, kaalus võtan järjest alla, söögiisu ei ole, miski ei rõõmusta. kõik. see vist ongi depressioon. vau, kui põnev.

nii

töökoht on siis nüüd vahetatud. uue kabineti seinad on hetkel küll veel värvimisel ja põrand põranda külge kinnitamisel, kuid peagi, peagi on seegi valmis. uue kopuutri juba sain ja tööülesanded ühes sellega. vahelduseks on meeldiv tegeleda analüüsimisega:) ja mitte tõmmelda. kooliga peaks ka tegelema, kuid peale suvist seminaritöö elegantset sooritamist tundub see ületamatulst raske - soovin jõuludeks, et jõuluvana või mõni päkapikk mu lõputöö valmis kirjutaks ja itaalia keele eksami ära teeks. ja siis veel see teine lõputöö ka... ma ei lõpeta kunagi kooli ära ja olen igavesti vannabii jurst ja filoloog! manifest missugune.

varane talv tundub seekord romatiline ja õdus, oma osas selles tundes mängib ilmselt asjaolu, et talvesaapad said ostetud just vahetult enne lume tulekut ning küünlad aknal näivad nii ilusad. küünlad ja mandariinid ja hõõgvein on vähemalt mõned talvemõnud ja eelised suve ees - kes valge ja sooja ilmaga ikka neid tarbida tahaks. siseturism on samuti talvel tunduvalt taskukohasem.

:)

I´ve never loved somebody just to pass the time

pühapäev voodis ajalehe, raamatu, tordi ja võileibadega. mõtlen, et peaks end vannituppa vinnama ja meie uude vanasse pesumasinasse mõned riided surama, aga siis peaksin ju end liigutama. varsti olen täidlane nagu emavaal ja keegi ei saa enam minu üle nalja visata kui väidan end paksu olevat. kaalu juba sünnipäevaks sain, nüüd tuleb siis ka kaaluma hakata. peaks lõputööd edasi lugema ja rahvusraamatukokku minema, aga peale eilset totaalset eneseületamist tartus lõputööd lugedes, kommenteerides ja TÜ raamatukogus käies, olen täna ära teeninud ajuvabaduse päeva. kaks aastat pole niimoodi laiselnud nagu viimased kuus nädalat. aeg-ajalt üritan midagi kokku kirjutada, aga kõike ei viitsi küll enam jõuda ja teha. ajaleht väitis, et sügis on tore aeg, sest inimesed muutuvad peale suve jälle asjalikeks. eile mõtlesin isegi, et hakkan asjalikuks, popiks ja noortepäraseks ning liitun loodava roheliste erakonnaga. täna hommikul on need asjalikud mõtted minust aga väga kaugel, õhtul lähen hoopis vanaema juurde veini jooma. seal kuuleb jälle savisaare vägitükkidest:)

uus elu

eile andsin sisse lahkumisavalduse. novembrist ei ole ma enam riigiametnik. jei! lahkun haigekassasse.

la vita e bella

amsterdami tuur oli vapustav, nägin kõike, mida turist nägema tuleb ja kõike, mida turist ei näe, sest ta ei oska otsida. üheksa ja poole tunni pärast olen lennukis ning kaheteistkümne tunni pärast tallinna lennujaamas. juhuuuuuuuuu

un èspece de merde

ministeeriumi reisiagendil õnnestus see taas! 1950 eegu eest amsterdami kesklinnas suutis ta broneerida mulle toa esmaklassilises peldikus. kui tal millegi peale annet on, siis ülikehvade hotellide leidmises on ta igatahes meister magnus. aga - see on ainult üks öö, ainult üks öö, brrrrr. ootan huviga homme hommikust hommikusööki, kui see maitseb sama hästi kui see tuba lõhnab, siis söön esimest korda lennukis. teisalt, erinevalt Utrechti tolmuhotellist, käivad siin aknad lahti ja akna taga, uskuge või mitte, on terrass! terrassiks saab seda muidugi mööndustega nimetada, kui täpne olla, on tegemist kahe punastest tellistest maja vahel oleva tõrvapapiga kaetud katuse moodi ehitisega. aga, minu aknast vaadatuna võib seda rahulikult terrassiks nimetada. nii mõnigi enne mind paistab seda nõnda mõistnud olevat - terrass on täis suitsukonisid (mis ei ole sinna mitte lihtsalt kukkunud ülemistelt korrustelt, vaid mis on sinna terrassipinnale kustutatud). kuid lahkugem avastama amsterdami esteetilis külgi ja kohvishoppe, kust saab kuuldavasti kõike muud kui kohvi ja kuhu kohalikud soovitasid mul tungivalt mitte minna, seega just sinna ma lähen.

tolmunud vatitups

minu Utrechti hotell haiseb. see on labi paakunud tolmust, tolmu lestadest ja koigest, mis seostub tolmuga. tana hommikul argates, avanes 11. korruse aknast vaade paksule piimjale loorile, mis oli tihedalt katmas kogu linna. uheteistkumne paiku hakkas selginema. julgesin uksest valja minna, eilse piduliku ohtusoogi jaagid kohus keerlemas. kaks ja pool paeva veel. nuud enam ei teagi, kas tahan koju tagasi tulla. lugesin peaaegu koik toomailid labi ja hirm hakkas. siin on nii rahulik. miks meie eestis nii kangesti rabeleme. kas meil on siis tunne, et teeme rohkem. et oleme edukamad, edumeelsemad. ringi rannates ilmneb, et nii monigi meie geniaalne mote on juba moeldud ja tehtud. iseenesest on hea naha, et euroopa koordineerimatult uhte moodi motleb.

palju, palju õnne:)

mind kiputakse flaami keeles kõnetama, täna kantiinis läks meeldiv tädi isegi nii kaugele, et keeldus mõistmast, et ma räägin inglise keeles ning rääkis minuga flaami keeles edasi. hetkeks mõtlesin, et ta ei oska inglise keelt, mis on siinkandis haruldane. lõpuks vabandasin viisakalt ning ütlesin, et ma ei räägi flaami keelt. seepeale ta küsis, et mis keeli ma siis kõik räägin:)tuleb välja, et kantiini tädi mõistab siinkandis ka prantsuse keelt.
viimaks seletati mulle, et näen välja nagu tavaline hollandi tütarlaps, sellest ka flaamikeelne lähenemine. jei! nii palju siis minu skandinaavia look´ist.

a superman sometimes is a woman

siinsed inimesed on kenad, ilm soe, hotellid mugavad ja toit on maitsev, kuid sellest koigest hoolimata on eilsest saadik koduigatsus (vahepeal laheb ule, aga siis tuleb tagasi), mai viitsi enam otsida oigeid kohti, oigeid tanavaid, toidupoode ja soogikohti, ekselda mooda uhesuguseid tanavaid kaartidega, millel on ainult pooled tanavad peale margitud ning seda koike selles loputus natskes sudus ja uduvines, mis kleepub nahale ja juustesse, mis ei kao ka koige saravama paikesepaistega paevadel. ja ma olen tudinenud hotellidest, koristajatest, retseptsionistidest, tasulisest internetist ning sellest vaikusest, mis on peale sunnitud uksindusest keset voorast keelt.
ma tahan koju!

üheksa korda mõõda, üks kord lõika

vaatan, et number üheksa on viimasel ajal pealkirjades moodi läinud, alateadlik värk, jumal teab mille osas.

olles täna viimast päeva haiguslehel, astusin ministeeriumist läbi ja viisin kolleegi lõunale. viimase nädala sündmustest pajatades, märkasin endalegi ootamatult kui palju haiguse ajal toimunud oli. teade vanaisa surmast, külaskäik vanaema juurde maale, matused, nädalavahetus ema juures, mitmed kokkupuuted eesti tervishoiuga, skeemid tööl. inimsuhted. püüad ühest emotsionaalsest surutisest terveneda ja uued nüansid kerkivad pinnale. midagi läheb ära ja midagi tuleb asemele.

esimest korda ei ole leinas ahastust, on vaid puhas, selge kurbus; esimest korda leppisin ära surmaga, sellega, et kõik saab ühel hetkel otsa ja siis või isegi juba samal ajal, algab midagi uut. banaalne. kas pole. kuid praktikas nii raskesti omaksvõetav. aga kui juba kord oled sellega leppinud, selle omaks võtnud, on palju kergem, kuigi on kurb.

üheksa korda üks

stockmanni kaksiktornide ülemine pool on mattunud tihedasse udusse, tartu maantee maxima kassasaba on niisama pikk kui reede pärastlõunal ja turul müüakse juba kõike, mida eluks selle jaheda päikese all vaja on. on laupäeva hommik, kell on vaevu üheksa saanud ja ma jalutan läbi turu kontori poole. ärkasin juba paar tundi tagasi ehmatusega piinavast unest ning leidsin peale lühildast mõtisklust, et ainus mis keerulisi mõtteid vaigistab on töö. niisiis tööle. puhkepäeval. kalendri järgi on tõepoolest puhkepäev, kuid hing ei luba kehal täna kalendri järgi puhata.

läbi une tundus, kuis tunneksin naha sahinat naha vastas, lõhna värelust kandumas läbi õhu, valguse puudutust ja pilgu läbitungivust. ma ei vaja sind. ma tahan sind. ma lähen ära ja tulen tagasi. ometi olen kogu aja siin olnud. need on üksikud tundmused, millest kõik koosneb. joovastusest saab äng. ometi ei suuda valu liiga pikalt kannatada. tahan teist moodi, ei taha, et oleks paha. ei taha enam mõelda, ei taha enam tunda. tahan rahu, tasakaalu, harmooniat, kõike seda, millest eneseabi õpikud kisendavad. mõtte vaigistamiseks piisab nii vähesest, see on nii lihtne, et näib võimatu, lubamatu. lubamatu on mõtlevale olendile muutuda looma laadseks, üdini instinktiivseks ja lasta end rahuldada ühe lõhna, ühe puudutuse maagial.

täna jään loomaks.

je m´en fou

homsest olen ekstern, jei-jei!!! ehk siis kõrghariduseta täiskasvanu, keda pank kummitab õppelaenu ja eluasemelaenuga ning üüriemand üürimaksega. millal küll saabub aeg, kui raha ei ole enam esmatarbeks vähe!!! ja seda olukorras, kus isik on üle keskmise palgaga riigiametnik.

lisaks rahale tuleb kirjutada ka millestki meeldivast. nimelt, nagu kiisu ka eelmise sissekande kommentis vihjab, käisin norras. norra oli ilus, vaalaliha oli hea ja ministeeriumi säästueelarve reis (tallinn - riia - oslo - bergen ja sama rada tagasi, kusjuures viimane ots bussiga) kujunes üle ootuste meeleolukaks - peale päevast konteväänavat reisi oli kogu seltskond saavutanud uue vaimese taseme, kahjuks pidas isegi norra üdini meeldiv ja sõbralik klienditeenindaja meid napakateks ja ebaviisakateks, kuigi tema solvamine polnud sugugi eesmärk.

kuhu nüüd?

kolisin ema kodust linna piirilt kesklinna, värvisin elus esimest korda lage ja panin tapeeti, sisustasin uut peasa rätikute, totsikute ja pütsikutega, mõtlesin välja kümme uut projekti ja tööd, millega end siduda, unustasin pooliku bacatöö kontorisse tolmu koguma ja andusin puhanud entusiasmiga etervise õigusloomele. sel nädalal tundsin, et midagi on muutunud - entusiasm oli asendunud pettumuse ja raevuga, inimsuhted polnud äkitselt enam need, mis nad olid tundunud olevat ja kaugeltki mitte need, mis nad võiksid olla. ja mina. mina olin ühtäkki rumal, piinatud, väsinud. seda kõike tegin ju ise. ise endale ja teistele. kõik keerleb ümberringi kui aegluubis film. ootan kuni laine pea kohalt ära uhub kõik muremõtted ja hingeärevuse. siis võin piinlemata jätkata seda eluunenägu.

veel põnevam

avastasin erinevatele varem sisse trükitud neti lehekülgedele vajutades ühelt järgmise teksti:
"Hello xx (nimi muudetud),
Through my letters I have indicated that an extremely important period is on it's way for you and that this period will allow you to resolve the issue which has been concerning you for quite some time now. I am entirely at your disposition to produce a complete personal reading which will show you precisely what this period will bring and how you must act to get the very best out of this time."

olles eelnevalt lugenud postimehe horoskoopi olin selle kategooria kirjanduse suhtes üsna leebelt meelestatud, sest postimehe kahelauseline horoskoop ei pretendeeri tõe kuulutamisele. mind paneb imestama, et inimesed (s.h haritud ja analüüsivõimelised inimesed) tõsimeeli kulutavad raha ja küllaltki palju aega sellise pseudoteaduse peale lihtsalt seetõttu, et ehk keegi teine, keegi kõrvalseisja ütleb kuidas asjad on. ise mõelda, tunnetada ja selle baasilt otsuseid langetada on ju liiga keeruline, siis peab ka ise vastutama.

põnev

timo on nähtavasti oma blogi tunduvalt nooremale nimekaimule loovutanud :p

jaanipäeval tekkis kiisul uus äriidee - kui te varsti raamatulettide vahel täiskritseldatud wc paberi rulle meenutavaid asju nägema juhtute, siis teadke, et see on raamatute uus formaat.

subjektiivsusest

käisin eile maal ja lasin end nõelu täis toppida. õudselt ajas tatistama ja koeraallergia vastu tekkinud resistentsus on ka kadunud, löristan ja löristan nagu nutune hoor. päike on ka kuidagi näpistama hakkanud; kuid suvalisel ajal üles ärkamine ja rõdul päikese käes tüdimuseni vedelemine on vahelduseks väga meeldiv.
nõelatohtri juures rõõmustas üks maanaine kuidas ta nüüd suudab kohe vägitükke teha ja mägesid liigutada, aga enne ei jaksanud tervet peenartki lõpuni rohida. linnatibi kurtis aga, et kõik on halvasti, mis sest et kõiksugu moodsaid poppe hüvesid nautida saab, miski ei lähe nii nagu tema tahab. mul oli hea meel kui nõelad lõpuks ära võeti ja nina hingamiseks nohust vabastada sain. mõtlesin jälle selle üle kuidas kehtivad ja (pool)kohustuslikud dogmad ei arvesta oma õnnevalemites subjektiivsuse ja variatiivsusega ning kuidas ühiskondlik vms grupisurve võib inimese kiiremini hulluks ajada kui eluaegne ükskongis viibimine. samas, muidu ei saaks need dogmad ju dogmad olla ning kuidas need lapsed siis sünniksid kui meis kõigis juba täna ei kasvataks kohusetunnet järeltulevate põlvede ees.

ülbe tibi

läksin mäe otsa poodi, ostsin kodujuustu ja kaerahelbeid (koerale!). mäe otsast alla laskunud tundus olevat üleliigne pingutus minna Ümber ehitusplatsi, kus kerkivad uued korterelamud otse mere äärde. läksin siis Üle platsi. järsku pistis üks mees nina ehitusvaguni vahelt välja värske õhu kätte ja pistis pasundama, et ljäbikjäik kjeelatud. ma siis teatasin talle, et lähen lihtsalt koju.
- nu, koju-kojju, sjiin onj sissjekäik kjeelatud
- nuh, igas tahes nüüd ma juba olen siin ja mida te üleüldse teete siin ehitusplatse minu kodutee peale!
ja teiselpool ehitusplatsi ma olingi.

I can be your super girl if you’ll be my valentine

10 000 m kõrgusel ei ole internetti. kui oleks, siis sõimaks e-kirja vahendusel hispaania korraldajat, kes käskis mul minu enda tehtud lennu ja hotelli broneeringud tühistada ning rahulduda sellega, mille tema mulle reserveerib, sest spiikeritele ostis lennupiletid ja hotelli korraldaja. juba algusest peale pidas korraldaja ebaoluliseks teavitada mind sellest kuhu see lennuk, mille ta reserveerinud on, sõidab ning kuidas ma lennujaamas lennuki peale saan, kui mul on üksnes lennu kuupäev ja alguskellaaeg teada. peale mitmeid kõnesid ja e-kirju, soostus korraldaja avaldama interneti vahendusel ostetud pileti rekvisiidid ning lennujaamas väljastatigi õnneks ilma igasuguste küsimusteta pardakaart. pardakaart oli aga tunduvalt kõnekam kui korraldaja, nimelt selgus seda vaadates, et ma lendan läbi Praha Barcelonasse. Barcelona asub Malaga suhtes, kus toimus e-tervise aastakonverents (ja kuhu hädasti oli vaja KOHALE jõuda) üksnes teises Hispaania otsas. korraldaja lubas küll lennujaama vastu tulla, aga jäi mõnevõrra arusaamatuks, millisesse – kas Barcelona või Malaga lennujaama. Barcelonas Malaga lennule istudes lootsin vaikselt omaette, et lubatud nelja tärni hotell asub ikka Malaga kesklinnas, mitte Madridis. iseenesest ei oleks mul midagi Hispaania turnee vastu olnud, kuid siis oleks võinud viie päeva asemel juba paar nädalat ja rohkem kui 40 eurot varuda.
minu suureks rõõmuks ei piirdunud minu rännakud üksnes kolmes lennujaamas ja kolmes lennukis 12 tunni veetmisega. jõudnud Malaga lennujaama ja SAANUD KÄTTE (!!!) oma pagasi, suundusin arrivals värava poole, kus seisiski kaks meest e-tervise konverentsi sildiga. naeratasin rõõmsalt ja ütlesin, et olen see ja see ning et kas nemad ongi see lubatud transfeer hotelli. selle peale vaatas üks meestest mind üleoleval ilmel, viskas põgusa pilgu käsitsi kritseldatud paberijupile ja teatas, et võtku ma takso, sest mind tema nimekirjas pole ja tema mind kuhugi ei vii. selleks hetkeks juba rohkem kui häiritud, võtsin oma kolm asja ja suundusin infopunkti poole. seal oli tunduvalt sõbralikum mees, kes seletas mulle, et kesklinna saab bussi ja rongiga, aga et tema soovitab võtta rongi, mis läheb tasandilt T2. läksin lifti ja tahtsin sõita tasandile T2, et rongi peale minna. lift ei sõitnud tasandile T2, kuigi selline korrus tõepoolest lifti ees seinal kirjas oli. trepp ei läinud ka tasandile T2. tasandit T2 lihtsalt ei olnudki. see oli ära lammutatud, sest lennujaam oli remondis. infopunkti ei olnud see info vist veel jõudnud. läksin siis bussipeatusesse. seal oli igast hotellide busse, aga ükski ei tahtnud mind peale võtta, sest mul oli mingi muu hotell kui see mida nemad teenendasid. lõpuks tuli buss, mille pealkiri oli ühistransport Malaga. astusin lootusrikkalt peale. bussijuht raha ei tahtnud. varsti sain ka aru miks: buss sõitis 45 minutit ümber lennujaama ja läks sama koha peale tagasi. siis helistasin uuesti korraldajale ja käskisin end lennujaamast jalamaid hotelli toimetada. korraldaja lubas saata musta värvi chevi. 15 minuti pärast helistas korraldaja ja teatas, et auto läks katki. ja lõpuks, ma võtsin takso. nii nagu too ülbe andaluusialane mulle öelnud oli. üksnes selle vahega, et korraldaja maksis mu takso kinni.

loo moraal?! ei ole mõtet pidada pikka viha, ega liigselt muretseda, sest lõpuks läheb kõik hästi - hotell oli tõepoolest nelja tärnine ja mul tõepoolest oli selles hotellis tuba ning hotell asus vahemere ääres palmide vahel.

individualistlik egobuust

vanasti oli selleks salmik, kõvade kantega "minu klass", päevik või psühholoog, nüüd aga hoitakse kokku aega ja raha ning saadetakse ringi küsitlusi iseenda kohta, kus juba küsimused on kohati nii kehvasti ja oskamatult moodustatud, et adekvaatset pilti ei olegi võimalik saada; isegi kui keegi vaevuks vastama ja sealjuures ka tõtt rääkima.
küsitlus näeb näiuseks välja alljärgnev:
Subject: ... petit test!!!

Tu dois remplir le questionnaire sur MOI !!! et me le
renvoyer,mais envoie le d'abord vide ą tous tes amis pour découvrir ą quel point ils te connaissent bien, SOIS HONNETE! C'est marrant quand on le reēoit en retour. Tu pourrais découvrir des choses sur toi, que tu ne savais pas ou dont tu ne te doutais pas ! Tu as juste besoin de quelques minutes! Envoies ce Mail VIDE ą qui tu as envie, pour voir comment les gens te connaissent bien.

1. Mon nom complet
2. Ou nous sommes-nous rencontrés la 1ere fois ?
3. depuis combien de temps nous connaissons-nous?
4. A quel point me connais-tu ?
5. Est-ce que je fume?
6. Est-ce que je crois en Dieu
7. Connais-tu mon Age ?
8. Ma date de naissance ?
9. Ma couleur de cheveux ?
10. La couleur de mes yeux ?
11. Est-ce que j'ai des manies?
12. Quelle est l'une des choses que je préfčre faire?
13. Quelle est mon style de musique préféré ?
14. Quelle est ma plus grande qualité ?
15. Quel est mon plus grand défaut ?
16. Est-ce que tu dirais que je suis drōle ?
17. Suis-je un rebelle ou est-ce que je suis les régles?
18. Est-ce que j'ai des particularités ?
19. Est-ce que je t'ai déją fais du mal?
20. Me considčres-tu comme un(e) ami(e)?
21. Me considčres-tu comme : sportive, snob, hypocrite, fils ą maman/papa: ou n'importe quoi d'autre?
22.M'as-tu déją vu pleurer ?
23. Si il existait un bon surnom pour moi, quel serait il ?
24. Qu'est ce que j'aime ? (en général, personne/s)?
25. A ton avis, ce que je pense detoi!
26. Tu penses que je vais me marier?
27.Si oui, avec qui?
28. Tu as deja reve de moi?
29. Si tu pouvais changer une chose en moi, ca serait koi?
30. Decris moi en 3 ou 5 mots...
31. Si tu pouvais me dire UNE chose, ca serait quoi?

Réponds par **OUI ou NON** tu es obligé de repondre!!!!
>> >Moche? :
>> >Silencieu(se)? :
>> >Timide? :
>> >Bizarre? :
>> >Egoiste?:
>> >Fou/folle?:
>> >Sympathique? :
>> >Immature? :
>> >Mechant(e)? :
>> >Stupide?:
>> >Mature?:
>> >Ami(e)? :
>> >Plus qu'un(e) ami(e)? :
>> >Soulant(e)? :
>> >Creatif(ve)?:
>> >Intelligent(e)? :
>> >Un(e) psychopathe? :
>> >Doux(ce)? :
>Attractif(ve)?:
>> >Derangeant(e)?
>> >Divertissant(e)?:

SI TU LE FAIS PAS......C'EST QUE TU AS PEUR D'ASSUMER CE QUE TU PENSES DE MOI ALORS FAIS LE!!! héhé Remplis ēa sur moi et renvoie le moi MAIS AVANT TOUT envoie le blanc ą tout tes amis pour qu'ils puissent remplir sur toi!!

seitseteist tuul ja torm

ei, ma ei ole hakanud eesti popmuusika austajaks, aga täpselt nii palju - 17 - on lehekülgi minu lõputööst minu kaasaskantavas raalis. tuul ja torm sellepärast, et aega On Vähe ehk siis kuni 15.05.2006 ning stress on muutnud mind talumatult närviliseks. pean esmakordselt vajalikuks selgitada oma sissekande pealkirja, kuna harjutan lõputöö teema ning analüüsitavate tekstilõikude valiku põhjendamist. ja rahvusraamatukogu On maailma Kõige tüütum ja üliõpilasvaenulikum raamatukogu.

emajõe kallastelt naasnuna...

... sain piletita sõidu eest trahvi. esimest korda elus, väga sitt tunne oli.
aga tartus volberdada oli taaskord väga hea, meeldiv ja meeliülendav. isegi tartu nostalgia tuli peale. aga riho sibul ja co ning õuld skuul diskens eüs-is viisid need depressiivsed mõtted peast.

meie sõber koer

meie koju toodi koer. chappi reklaami koer. siuke väike ja armas nagu kõik kutsikad. alguses oli uje, aga nüüd on tal nähtavasti puberteet kätte jõudnud nagu koerakasvataja lubas. puberteedieas inimesekutsikad üldjuhul juba teavad, et oma kodu ei ole ilus roojastada. puberteedis koerakutsikas seda aga nähtavasti ei tea ja ei kavatse ka ära õppida. alguses suhtusin asjasse lihtsalt selge üleolevusega, et see kes võttis ka tegelegu. laveerisin hommikuti oskuslikult mööda erinevatest hunnikutest ja loikudest. kuid vähegi pikemal kodusviibimisel on nüüdseks juba traagilised tagajärjed - hingamisteed on süvenevate allergiahoogude käes ülesütlemas. julgesin ka esineda ütlusega, et üks meist peab lahkuma. seepeale sain etteheitvate pilkude osaliseks. seega ei jäägi muud üle, kui ratsa rikkaks ja siis üürin esimese koduloomade, tolmu -ja hallitusevaba elamispinna.
tore on jällegi kevade saabumine - jääst vabanenud mere kohin, linnukisa ja pehmeks muutunud maa lehk. hingki on ellu ärganud ning täitunud selle magusa valuga, mida sünnitab igatsus.

feed my soul

... oli silt riia radisson sas standard klassi numbritoas nr 738. sildi riputamisel numbritoa uksele vaatega kordiori võis järgmisel hommikul saada otse voodisse mune, kohvi ja peekonit. restoranis oma hinge toites oli valik aga tunduvalt rikkalikum. nüüd olen siis ka radissonis ööbinud. teekohviku asemel külastasin raudteemuuseumi, kus pakuti ohtralt tikuvõleibu ja -koogikesi ning veini. avastades end üdini maskuliinsest seltskonnast ainsa feminiinse saarekesena juba mitmendat tundi malbelt naeratamas tundsin tülgastust. tüdimust. sest ometi ju ei räägitud millestki olulisest. kamp eesti teatud ringkonna tegijaid isaseid oli kogunenud riiga, et omavahel sotsialiseeruda. minu osa oligi malbelt naeratada. kuni... üks tähtis isane küsis neljaliikmeliselt delegatsioonilt, kuhu minulgi oli au kuuluda, et kes meist siis konverentsil kõne peab. kui minu kolm kolleegi selle peale üksmeelselt mulle otsa vaatasid, tabas tähtsat isast sügav üllatus. naeratasin veel malbemalt ja ütlesin, et üritan oma eksistentsi millegagi õigustada. peale konverentsi tollesama tähtsa isasega ministeeriumis kokku puutudes, tuli ta üsna malbel ilmel mulle tervishoiu probleemkohti selgitama. lahkusime teineteisest lahkes lubaduses koostööd teha.

esimene aprill

õhtul ärgates leidsin kohustusliku 1. aprilli nalja

delfi kodulehelt

vähemalt on pesakonna koomiks veel tasemel ja õnneks ei ole keegi üritanud täna väita, et mul on nina tahmane. veidi soojemate ja vähema lumaega ilmade saatel õnnestub järgmise nädala teine pool veeta lõunanaabrite juures kodumaa it saavutusi kiites ja tervishoiukorraldust tutvustades. kindlasti tuleb külastada ka kurikuulsat pelmeenibaari ja teekohvikut. kasvõi selleks, et seekord end majanduslikult ja staatuslikult üleolevamana tunda. nii lihtne see inimeseks olemine ongi.

tohuvabohu ehk life for rent vol 1

ühel hommikul ärkan üles tundega, et ka see viimane tähtpäev tööde esitamiseks, mille suurest koormusest rääkides, kätte võitlesin, on möödas. sai mööda juba kaks nädalat tagasi. maad võtab üleüldine minnalaskmismeeleolu. teeks kõike muud kui seda, mida peab tegema. osakonna metsakoolitusel vajun tugitooli, loen Suurt Gatsbit ning lasen end läbi aknaruudi tuppa tungival päikesel soojendada. las teised räägivad tervishoiu mõistete süsteemist, dokumendi kontseptsioonist ja kõigest muust nii põnevast, põnevast. pea muutub raskeks, silmad vidukil löön juba peaaegu nurru kui järsku kostub minuni rahutuks tegev fraas - see on sisend õigusruumi. mis, kes, kus?!! õigusruum oli juba peaaegu magama jäänud. reede õhtul keset läänemaa metsasid pole vaja enam mingeid sisendeid. ei jää muidugi tulemata ka mürgised kommentaarid minu ignorantsuse aadressil, pomisen midagi kõhuvalust ning lohistan end oma tuppa. lõpuks ometi voodi. õhtul tuleb veel läbida seltskondlik kadalipp: õhtusöök-vein-loll jutt-kohustuslikud ropud anekdoodid-veel veini-saun-sugupoolte vahelised eriarvamused/rollijaotus-lähen veinilt üle veele-päeva viimane suits ja arutelu meessoo allakäigu teemal. enne kui koitma hakkab leian lõpuks kuskilt oma toa võtme ning tunnen taas voodi pehmet puudutust. hommikul asju kojusõiduks pakkides selgub, et mõned minu omanduses olevad vallasasjad on valdust vahetanud. hommikusöögi käigus õnnestub nende asukoht siiski tuvastada ning "laenatud" esemed tagasi saada. laupäeva lõuna paiku tallinna jõudes on ees veel tervelt 1,6 vaba päeva, mille jooksul võib ära teha Kõik need veel tegemata pakilised asjad ja kirjatööd. aga veelgi parem on talve ja kevade võitlust kuulates magada.

merde

täna juhtus see, mida kunagi juhtunud ei ole. minuga. ihaledes õhtul peale pikka tööpäeva sõbrale õnnesoove telefoni teel edastada, selgus, et mul polegi enam telefoni. veel natuke hiljem samal õhtul uut telefoni osta soovides selgus, et mul pole ka enam rahakotti kõige sinna sisse kuuluvaga. ehks siis - MUL POLE ENAM ELU! ärge kunagi stockis oma kotilt pilku kõrvale pöörake, isegi kui tundub, et olete selle turvalisse nurka kõigi eest eemale pannud. haabersti ringil hääletades ei võtnud keegi vaest õnnetut ja misabused hääletajat peale. marsajuht vähemalt halastas ja viis mu tasuta kodule lähemale. terve tee marsas mõtlesin selle peale, millest mu elu koosneb: kolm pangakaarti, kaks kaarti netipanga koodidega, kolme suure ja paari väiksema raamatukogu kaardid, üliõpilaspilet, kolme ilusalongi visiitkaardid, hunnik vanu ja täiesti kasutuid tshekke, terrariumi klubikaart (aastast 2002), 125, 75 eesti krooni ja vähemalt KOLM belgia eurot (õnneks tegin viimasel hetkel brüsselis otsuse oma viimase sularaha eest näokreem osta), näopildid (pühendustega) exist, kiisust, inxust, õest ja tibidest ja muidugi kliendikaardid, sooduskaardid jne:) ilus elu on läbi või siis kogu elu on läbi - lõpp igapäevastele allahindlustele, ei iial enam kohtumisi minu geijuuxuriga ning mõelge ometi kõigile neile telefoninumbritele, mis koos minu üleni prantsuskeelse telefoniga, mida saab laadida vaid selle ühe laaduriga, mis asub ainult minu magamistoas, on nüüd IGAVESEKS KADUNUD. jah, muidugi saab paljusid neist asjadest "asendada". minu siirupist ja kohvist läbiimbunud rahakott ON asendamatu, minu alatasa streikiv ja ebaloogiline prantsuskeelne portaabel telefon ON unikaalne siin kaugel külmal maal. ja kõige selle südamevalu tipuks pean ma nüüd hakkama tegelema sellega, mida ma nii väga ei armasta teha - seista tunde panga ootesaalides, anda selgitusi kõigis raamatukogudes, SÕITA tartusse ja TEHA uus üliõpilaspilet jne, jne, jne.

raporteerin brüsselist

prantsuse keel ON minu arm, niisamuti nagu ka minuskuulsete brasseriide ja bulanzeriidega palistatud kitsad tänavad, vihmast märjad bulvarid (samas kui eestis ei paista tänavasillutis lumesodi alt väljagi)ja multikulturaalsed metrood. ja eesti ei olegi enam NII tundmatu - tänasel koosolekul ärkasin selle peale kui inglismaa ja rootsi rääkisid eesti rahvaarvust ja kvalifitseeritud ekspertide olemasolu võimalikkusest. täitsa positiivne ju. mis sest, et meie rahvaarv ei ole 2 miljonit ning eestis tõepoolest EI ole piisavalt kvalifitseeritud eksperte rahvusvaheliste meditsiini standardite valdkonnas. võib-olla ma nüüd liialdan. paar tükki kraabib vabariigi pealt ikka kokku.

muahh´is on kuivad koogid ja maitsev värske greibimahl

umbes selline võiks olla tänase õhtu gurmaanluse kokkuvõte peale liimjat kartulipüreed hakklihakastmega ning ühte greibimahla, rabarberikooki ja lattet. soovitan soojalt teha kartuliputru tavapärase puunuiaga, mitte saumiksriga - komparatiivsed uuringutulemused näitavad, et tulemus on üpris üllatav.
ühtlasi pidavat el uue kokkuleppe kohalselt tõusma pankade euribor veelgi ning tavapärased madalad 4% kandis olevad laenuintressid pidavat asenduma umbes 6% või 7%-ga. ühtlase võlakihiga kaetud eestis võib see ju majandusele teatavat mõju avaldada ning lisaks veidi liiga kõrgele inflatsioonimäärale ka mõnd muud näitajat üle euro piiri lükata. aga see on üksnes ühe äärmiselt majanduskauge inimese loogika, mis loodetavasti paika ei pea, sest muidu peaks majanduskasvu paistel peesitav poliitline eliit hakkama riigi probleemidele tähelepanu pöörama.

elu on lill

nädala tsitaat: "kõik on renditav"